laupäev, 4. mai 2013

Eesti haridussüsteem - tulevane kummituslaev?

Viimane postitus õpetajate väärtuse(tuse)st pälvis minule endalegi ootamatult väga suurt tähelepanu ning erinevat vastukaja. Kirjatükk on ülikiiresti muutumas kajami seni populaarseimaks peatuspaigaks. Diskussiooni ulatus ning sellest läbi kumav emotsionaalsus näitab, et haridus paneb meie südame kollektiivselt valutama, olgugi et mitte alati samadel põhjustel. Hetkel on kommentaariumis aset leidev arutelu esiti tõstatatud teemalt kõrvale kaldunud, mistõttu hoian sellel vaid silma peal ega sekku sügavamalt. Küll aga annab kommentaarium mõtteseemneid ilmselt mitmeteks järgmisteks postitusteks... Seni pisike vahekokkuvõte nii enda kui ka kommenteerijate ideedest.

Selge on see, et haridus(süsteem) on väga mitmekihiline, probleeme ei lahenda korraga ja kiiresti. Jäämägede vahel kulgeva üüratu suure laeva suuna muutmine võtab palju aega ning üsna keerulist manööverdamist. Manööverdama võiks aga hakata alles siis, kui ollakse veendunud, et nii laev kui meeskond sellele vastu peavad. Milline on katlakütjate ehk õpetajate moraal, nende töömotivatsioon; milline on meeskonnaliikmete koguarv ja võimekus võrreldes töömahuga, mh juhtkonna ja hariduspoliitikute suhtumine nn katlakütjatesse, aga milline on ka reisijate, s.o õpilaskonna rahulolu ning tegevus, ootused – sellest kõigest (aga mitte ainult!) sõltub reisi lõpptulemus. Peaasi, et me PISA-testi statistiliste tulemuste üle eufooriliselt rõõmustades tänasele haridussüsteemile ilmtingimata auru juurde ei lisaks ega avastaks ühel hetkel end kogu kupatusega põhja vajumast. 

Hetkel rügavad nõgised õpetajad katlaruumis tööd higistada, I klassi reisijad ehk eliitkoolide õpilased on võtavad süsteemist nii palju head ja paremat, kui võtta annab, II ja III klass lepivad sellega, mis eliidist, st suurematest keskustest maakohtadesse üle jääb, katlakütjaks minna ei plaani eriti keegi, haridusametnikud laeva kaptenisillal tunduvad olevat aga veendunud, et meie haridussüsteem on uppumatu.

Titanic ei läinud põhja pelgalt reisi jooksul langetatud väärade juhtimisotsuste tõttu, vaid ka põhjusel, et laev ise oli kehvasti projekteeritud, nii mõnigi materjal valesti valitud, mis tekitas olukorra, kus vesi pahises laeva sisemuses edasi määral ning jõul, mis ei jätnud enam võimalusi teistsugusteks kulminatsioonideks. Inimesi hukkus tohutul määral, sest päästepaate jätkus vaid vähestele valitutele. Kus on meie haridussüsteemi projekteerimisvead, mis võivad ka pisikese jäämäe saatuslikuks muuta? Kas päästepaate jätkub ikka kõigile või on nii meie noormehed kui nn III klass on sunnitud uppuva hariduslaevaga põhja minema? Kas adutakse, et kui katlakütjad ühel hetkel söelabidad nurka viskavad, jääb laev - olgu siis kasvõi tõesti uppumatu - keset ookeani seisma?

Palju küsimusi, aga hetkel veel kahjuks vähe vastuseid.

4 kommentaari:

Katla Karla ütles ...

Aga kas see laev peab tingimata nii suur olema? Võibolla oleks parem mitme väiksema laevaga?

Triin Toomesaar ütles ...

Jah - kas ühe suure Titanicu asemel, kugu kogu reisijaskonda ühtlaselt peale lükata, ei võiks kasutada ookeani ületamiseks erisugu laevu? Miks mitte!

A. I.V.O. ütles ...

Kunagi olid Rakveres, Tartus ja mujalgi Õpetajate Seminarid. Kui vanade aegade meenutusi lugeda, olid just ÕS-id need õpetajate koolituskeskused, kust tulid välja rahvalikud õpetajad. Minu meelest ongi nendest puudus.
Teine moment oli millalgi selle veerandsajandi sees tekkinud nõue, et kõik õpetajad peavad olema kõrgharitud. Kes aga ei tõstnud oma kvalifikatsiooni vastavale tasemele, kaotasid töö õpetajana. Kahjuks läksid seepeale koolist minema need, kes võinuks olla suure algustähega Õpetaja.
Ei ole paha, kui inimene on end harinud kõrgkoolis, kuid paha on see, et Õpetajate Seminare enam ei eksisteeri sellisel kujul, nagu need toimisid 1930ndatel aastatel.
Muide, magistrikraad ei tee veel rahvaõpetajaks. Pigem pärsib magistranti ennast ja see tekitab kuigipalju barjääri klassi "kahe vaenupoole" vahel, kus ühel pool seisab õpetaja, teisel aga õpilased.

Seega, minu meelest oleks õigem taasluua Õpetajate Seminarid, siis ehk paari-kolme, võib-olla isegi kümne lennu pärast on õpetajate töö taas au sees nagu eelmise priiuse aegu.

notsu ütles ...

Naatukene teemast mööda, aga Aidi Vallikul oli huvitavaid mõtteid õpetajaeriala kohta: just nimelt õpetajaeriala, mitte konkreetse aineõpetaja oma. Põhikooliõpetajatest jutt ja üks argument oli mh see, et põhikooli materjali tasemel ei peaks üks kõrgharidusega inimene küll ekstra ainespetsialieerumist vajama. Vaid just õpetajakutsele spetsialiseerumist.