esmaspäev, 8. aprill 2013

Oled Juku või oled Juhan: jaga oma koolikogemust!

Kui tänaste teadmiste ja kogemuste juures vaatan tagasi oma kooliajale, mõtlen alati, et oleks ma tookord teadnud, mida tulevikus või nn päriselus vaja läheb, oleks rohkem seda või toda õppinud või teinud, küsinud neid või teisi küsimusi, lähenenud kolmanda või neljanda nurga alt... Oleks pidi küll paha poiss olema, aga antud postituse iva peitub selles, et täna – kõige selle reaalse töö- ja elukogemuse juures – tean paremini, miks või kuidas midagi õppida olnuks tarvis. Mis paneb omakorda veidi kukalt kratsima – miks on kool kohati nii eluvõõras institutsioon?

Reaalsus või ebareaalsus – see hetkel selleks. Leian täna, et kindlasti poleks ma pidanud vähem õppima, pigem ikkagi rohkem, aga seda siis koos sootuks elulisema praktikaga. Miks ikkagi teha teatud tehteid või osata neid füüsika- ja keemiavalemeid või miks ja kuidas kirjutada erinevaid sõnu kokku-lahku? Olgugi, et liiga paljusid teadmisi (!) pärast põhi- või keskkooli vaja pole olnud või – mis veel hullem – pole kasutada osanud, ei näe ma, et kooliaastate jooksul omandatud õpioskused, kohusetunne või pidev vajadus anda endast maksimum oleks elus mööda külgi maha jooksnud. Pigem on mu välja kujunenud tugev tahtejõud anda piiratud aja jooksul endast kõik või mu soov teha ka ebameeldivaid asju hästi olnud meeletult tänuväärsed omadused, mida hiljem korduvalt vaja läinud. Kõik viimati loetletu on edaspidi vaid lihvimist eeldanud ning sedagi selleks, et ise kogu tööhulluse juures ka elu ja tervise juures püsiksin... 

Kuidas meenutad sina oma koolikogemust? Mida ütleksid teismeeas iseendale? Anna oma vastus kajami paremas servas rippuvale küsitlusele: kas oleksid enda hinnangul pidanud õppima rohkem või hoopis vähem või oled sa õpingutesse investeeritud ajaga ning iseenda õpipanusega rahul? 

Kommentaariumis võid aga märku anda, millised omandatud teadmised/oskused on olnud kõige vajalikumad või millistest oskustest tunned täna hoopis puudust.

10 kommentaari:

Tqnis ütles ...

Tead, mina enam nii väga ei kurdakski.
Üks konks on muidugi selles, et siis, kui mina põhikoolis käisin, oli sulaselge nõukogude aeg. Keskkoolis hakkasid asjad juba muutuma. Elama tuli hakata aga juba hoopis teistes oludes. Iseenesest mõista tuli siis palju ise välja uurida või lausa välja mõelda. Umbes 15-20 aastat tagasi kippusin rohkem kiruma, et miks ometi seda või teist kooli ajal ei õpitud ja miks sellise asja peale aega raisati. Praegu ma enam selliseid etteheiteid ei teeks.
Põhiteadmised suudeti selgeks teha ja see on lõppude lõpuks kõige olulisem. Pean siis silmas seda, mis meil kõigil ühine on, need teadmised, mida kõik keskharidusega inimesed jagavad või jagama peaksid. Hulk faktiteadmisi ja ligikaudne ettekujutus sellest, kuidas asjad umbes käivad. Selleks,et need teadmised meelde jääksid ja omaseks saaksid, tuligi midagi veel lisaks õppida. See lisaksõpitu on meelest läinud, aga sellest pole midagi, baas on alles.

Sa oled õpetaja, eks ole? Kui sageli Sa mõtled, mis on see, mida Sinu õpilane õpitust veerand sajandi järel mäletab?

Kristjan ütles ...

No ma proovin:
Kool peaks minu arvates kujundama inimesele täisea alguseks kujundama tervikliku maailmapildi. Mis minu arvates koolisüsteemi puuduseks oli ja on, on see, et kõiki õppeaineid käsitletakse eraldi - on kirjandus, füüsika, ajalugu, matemaatika jne. Aga neid ei õpetata mingiski kontekstis. Õpilane tuleb ajalootunnist ja läheb matemaatikatundi. Ja ta ei saa aru, kuidas seostub matemaatika selle eelmises tunnis õpitud ainega.

Ühest küljest on juba aineõpetuse metoodika ise üles ehitatud iseseisvale omandamisele. Teisest küljest puudub tõenäoliselt enamusel õpetajatest ka endil terviklik pilt kogu taustast. Et kui kirjanduses räägitakse Shakespeare'st, siis see ongi kuivalt kirjandus - seda ajaloolist tausta puudutatakse minimaalselt, seda keskkonda, kust ta tuli, millised olid tollased arusaamad - miks ta nii kirjutas, ja milline maailmapilt teda mõjutas. Füüsikas räägitakse, kuidas Newtonile kukkus õun pähe ja mees leidis, et gravitatsioon on olemas. Aga milline oli tollase inimese maailmapilt, millesse inimesed uskusid? Miks nii lihtsa asja peale tuldi alles siis ja mitte varem? Mis on kogu selle õpitu kontekst. Kuhu see väike õpitud kild nüüd täpselt asetub?

Tõsi, aineõpetajad ei saa, ega peagi kõike teadma. Kuid olema peaks mingi siduv aine, mis kogu õpitu kokku seob. Olemasolevatest oleks näiteks ajalugu - aine, mida paljud täna mõttetuks aastanumbrite ja sõdade ning valitsejate nimistuks peavad (ka sellel arusaamal on ju põhjus - Ajaloost, kui õppeainest tahaks lausa eraldi kirjutada). Või siis mingi täiesti eraldiseisev nn. Kõigeaine, mille õppekava jälgiks ülejäänud ainete omi ja seoks need üheks tervikuks. Selgitaks õpilasele, et mida kirjutati siis, kui Newtonile õun pähe kukkus, millised usulis-filosoofilised arusaamad olid siis levinud ja kuidas nägi siis välja näiteks maakaart.

Täna, pea 10 aastat peale gümnaasiumi lõppu tegelen ma ikka veel enese puhul sellega, et üritan mingit terviklikumat laiapõhjalisemat arusaama maailma asjadest endale tekitada. Asju konteksti asetada. Ja kuradi raske on, sest ajal, kui koolis teadmisi omandasin, ei juhtinud keegi kontekstile tähelepanu - õppeained olid eraldi nii õpikutes, päevikus, kui ka tunnistusel. Kuid täna on juba mõnedki olulised asjad meelest läinud.

Triin Toomesaar ütles ...

Aitäh teile kommentaaride eest. Minu poolt tuleb nüüd omakorda pikk... kommentaar...

Ma olen hetkel õpetaja, jah. Mõtlen tihti sellele, mida õpilased minust mäletama jäävad või kas üldse midagi mäletama jäävad. Kuna minul endal pole kooliajast väga palju möödas, püüan ka niipidi aeg-ajalt meenutada, kas kõik õpetajad tulevad meelde, kuidas jne; kes on rohkem meeles, miks jne. Nüüd kipub enda õpetajakogemus aga teatud asju hägustama, muutma teistsuguseks. Ma ise jään nii mõnelegi õpilasele ebamugavaks õpetajaks, kuna olen nõudlik – seda aga seetõttu, et minu kogemus ütleb, et elu on väga nõudlik ja kes on harjunud pingutama, andma endast parimat, see peaks ka paremini hakkama saama. Mida ma eelkõige aga tahan, on see, et õpilased saaksid mu tundidest lisaks keele- ja kirjandusteadmistele mingi mõtteviisi: kuidas ja miks õppida, tunda huvi maailmaasjade vastu, kuidas olla püsiv ja saada hakkama suuremate ülesannetega, kuidas suhelda nii, et kõik osapooled suhtlust naudiks jne. Mida ütleb ka minu elukogemus: lisaks teadmistele on oluline saada koolist kaasa õige mõtteviis, valmidus ja isu pidevalt juurde õppida ning oskus suhelda nii, et sinust saadakse õigesti aru.

Kristjan, ma olen nõus sellega, et õppeainete kategooriline killustatus on probleem. Kuigi nüüd üritatakse mingitmoodi erinevaid aineid omavahel lõimida, siis seda jääb väheks – lisaks on puudu ka teadmine, miks õpilasel õpitavat elus võiks vaja minna või kuidas seda kasutada. Tõid välja ka selle, et õpilased ei suuda mõista erinevate killukeste tausta – et nad võib-olla on ajaloos juba õppinud Shakespeare või Newtoni ajastut, aga et nüüd ongi see hetk ka kirjandusse või füüsikasse jõudnud. Ise püüan klassiruumis kirjandusteostele küll anda ajaloolise tausta – seda nii toonase olustiku, poliitiliste ja usuliste tõekspidamiste suhtes, aga toon mängu ka nt tolle aja leiutised, et neil oleks lihtsam mõista, miks teoses on teatud asju just nii käsitletud. Ja see on õpilastele huvitav!

Aineõpetajal on aga, jah, raske seda kõike hoomata. Ma valmistan õpilastele tausta tutvustamist suuresti unetundidest, sest õpikud sellist õpetamist ei toeta: erinevad teemad ei kattu ainete õpetamisel omavahel jne. Mida olen ise mõelnud, et õppekavad võiks klassidel erinevates ainetes natukenegi sama sammu astuda, et kui kirjanduses on ärkamisajast juttu, siis räägitakse sellest ka nt ajaloos jne. Võib-olla üldse teha mingisugune teemaõpe veerandite, nädalate kaupa, kus intensiivselt tegeletakse ühe teemaga korraga, mitte et õpilane peab päevast päeva ise puslet kokku panema. Tihti on nii, et see pusle ei saa kokku, kuna õpetaja ise ka ei tea, millised need kõik tükid üldse õpilasele ette visatud on.

Mul on endal praegu sama seis – püüan ise maailmapilti kokku ehitada. Uurin iseseisvalt asju, mida teoreetiliselt koolis puudutati: vaatan ajalugu, sinna kõrvale otsin kirjandust jne. Ajalugu ei pea sugugi olema numbrite pähe õppimine ja nimede, sündmuste reastamine, kui tekib reaalselt arusaam ajaloost kui aja loost – jutustusest, kuidas me oleme tänasesse päeva jõudnud. Miks on Bütsantsi ajalugu 21. sajandi eestlasele oluline? Sest see on mõjutanud meie suure naabri kujunemist. Kuidas? Miks? Mul polnud õrna aimugi, et 12. sajandil puutus Bütsantsi keisririik aktiivselt kokku Saksa ristirüütlitega, enne kui Vikerraadio saadet „Müstiline Venemaa“ järelkuulasin jne. Miks ei suuda kool anda meile tervikpilti – see on küsimus, millest ma aru ei saa, aga millega ka õpetajana raskustes olen, kuna taustmaterjal praegu minu eesmärke üldse ei toeta.

väga väga naine ütles ...

mõtsin vastata, aga siis mõtsin, et olen oma pinnal umbes sel teemal juba kirjutanud (ja seal on umbes miljon kommentaari ka) ning kõike mõttekat välja noppida oleks kole vaevaline.

Kui sa viitsid, siis
http://mahamure.blogspot.com/2013/01/liiga-vahe-kusitud-kusimus.html

ja

http://mahamure.blogspot.com/2012/06/haridussusteem-kui-silmakirjalikkuse.html

Kui ei viitsi, on ikka kõik hästi, ma kujutan ette, et olen diskussiooni panuse andnud =)

notsu ütles ...

Muidu tuli siit väga väga naise kunagiste postituste foorumile (kus põhiteema oli pigem traumad, õpetamise kvaliteet üksnes riivamisi kõrvalteemaks) üks väga hea tähelepanek juurde: ainete sidumine. Sest nad ongi ju seotud. Osa lapsi taipab seda õnneks ise, osal veab õpetajatega, kes oskavad omal algatusel sellele tähelepanu juhtida, aga kõigil lastel pole endal nii head seostamisvõimet ja kahju ju, kui see jääb nende puhul sõltuma puhtalt õpetajaga vedamisest.

Need õpetajad, kellega ma olen viimasel ajal suhelnud, kiruvad samamoodi killustatust.

notsu ütles ...

a kui väga väga naine juba linkis, siis ma lingin veidi pärast tema koolivägivallapostitust ilmnuud Tavainimese postitust ja selle kommentaariumi.

Triin Toomesaar ütles ...

Väga palju kommentaare ja erinevaid väiteid nii vägaväganaise kui notsu viidatud postitustes. Püüan kuidagi mingi lühikese tagasiside anda teile mõlemale ehk...

Koolivägivallaga olen ka ise kokku puutunud minevikus - pigem siis sellise vaimse kiusamisega. Mind mõjutab see mõneti siiani, mistõttu õpetajana proovin eriti tähelepanelikult jälgida, et sarnaseid asju minu silme all ei korduks või et õpilasel tekiks piisavalt usalduslik tunne vajadusel õpetaja poole abisaamiseks pöörduda. Tänasel päeval on aga koolides üldiselt nii psühholoogid kui sotsiaalpedagoogid, pedagoogika üldisemalt on muutunud veidi lapsesõbralikumaks, mistõttu mulle tundub, et kiusamise koha pealt vähemalt selles koolis, kus õpetan, on keskmisest pisut roosilisem olukord...

Miks aga õpetajad tihti kiusamisteemast eemale hoiavad, on minu hinnangul nt liigne töökoormus. Proovi ise olla 8 tundi järjest äärmiselt tähelepanelik erinevate signaalide suhtes. Kui asi päris vägivaldset mõõtu ei võta, siis tihtipeale hoitakse iseenda säästmiseks eemale. Sest kui 8 koolitundi saab läbi, ootab ees veel tööd kodus + muremõtted õpilaste pärast jne. Ehk teisisõnu õpetaja on õpetaja enam-vähem 24 h ööpäevas ning see on meeletult kurnav. Ideaalis peaks muidugi igasugusele kiusamisele ühel või teisel moel tähelepanu pöörama. Mina täna proovin seda teha läbi väärtuskasvatuse ehk teisisõnu arutelude, rühmatööde, tekstide jm meetoditega, et panna noori mõtlema, mida mingisugune käitumine kaasa võib tuua.

Siit jõuame lõimimiseni. Tihti on nii, et eesti keele tunnis õpetame eesti keelt, matemaatikas matemaatikat jne. Puhtalt selle pärast, et riiklikud õppekavad ei jäta muudeks tegevusteks väga ruumi. Kogenud õpetaja oskab teatud teemadel peatuda pikemalt, teatud teemadest nt (pool-salaja) loobuda või siis lõimida - mida mina teen nt väärtuskasvatusega, aga ka ajalooga, ühiskonnaõpetusega, inglise keelega. Kõike seda aga vastavalt oma tunnetusele, sest süsteemne lähenemine ainete sidumisele hetkel puudub. Kusjuures - õpilased ei saa mõnikord arugi, miks ma juhin tähelepanu eesti keelest või kirjandusest n-ö väljaspool seisvatele teemadele. "See pole ju eesti keel!"

Tulevikukool minu jaoks ei ole ainetepõhine, vaid nt teemadepõhine - seda siis kas nädalate kaupa või mingi muu tsüklina, kus läbi erinevate "ainete" tegeletakse kindlate teemadega, olgu selleks siis tervislikud eluviisid, poliitikaõpetus, bioloogiline keemia, ruumilised kujundid matemaatikas vms. Neid teemasid on võimalik käsitleda senisest teisiti.

väga väga naine ütles ...

ma vist mõtsin oma linkimisega eeskätt seda, et

a) suurt vahet pole ju, mida mingis aines õpetatakse. Õpitakse eeskätt kergemini läbi saama, "õiget" nägu tegema, "õigeid" vastuseid andma ja saavutama minimaalse pingutusega maksimaalset hinnet (ja pohh, kas midagi MEELDE ka jääb - kogu süsteem ongi ju üles ehitatud sellele, et meelde ei jää mitte essugi. Miks muidu kordab keemia aine üle matemaatikat e. põhimõtteliselt vana head %-ülesannete lahendamist õpitakse seal nagu oleks see seoses sõnadega molaarmass ja mool mingi täiesti uus omaette värk, või võetakse eesti keeles vältevaheldus ette nagu oleks see mingi täiesti ennenägematu asi, kuigi enne on ometi õpitud laadivaheldust, mis on laias laastus sama põhimõtte peale ju üles ehitatud, ja iga paganama aasta kuni keskkooli lõpuni välja tehakse põimlausete, rindlausete jne -lausete skeeme). See kergemalt läbi vingerdamise õppimine on (MINU ARVATES muidugi) kooli põhiline mõte ja mõju. Ja mis mõtet on üldse küsida, mis teemadest ma koolis puudust tundsin, kui ma nagunii koolis suurt midagi ei õppinud? Ma kogusin oma teadmised vähemalt 60% ulatuses kusagilt mujalt, enamasti raamatutest vaba lugemise käigus, ositi ka nii, et mul oli vaja midagi praktiliselt teha ja siis otsisin selleks vajaliku õppematerjali ise välja.

b) Ja vastavalt ei oska ma ka öelda, mis koolis omandatust on olnud vajalik. Ma ei omandanudki ju eriti midagi!
Tegelikult ei õppinud ma isegi suud kinni hoidma ja olema nagu kõik teised, ma lihtsalt õppisin, et nii oleks ohtlikes olukordades v-o targem käituda.
Mis ei tähenda, et ma ikka veel suudaksin sel moel tark olla.
Mis on aga koolist pärit ja mulle elus toeks: et ma olin eesti keele ja kirjanduse alal andekas ja mu õpetajad mulle seda pidevalt väljendasid, võtsid mu spetskohtlemise alla ja jätsid kirjanditele imetlevaid märkusi, on mul hiljem olnud vunki edasi kirjutada. Mälestus õpetajast, kes siiralt tunnustas ja julges öelda: "Sa valdad proosat. See on suur anne," võib küll olla see õlekõrs, millest masenduses inimene kunagi kinni haarab ja mõtleb "Kui juba ÕPETAJA niimoodi ütles tookoord, siis ikka tasub vast edasi pingutada sel alal?"
Ilge jama muidugi, kui õpetaja ei märka, et keegi on andekas. Või ei tundu see talle oluline.
Mis kasu koolist siis on, mina küll ei tea öelda :P

notsu ütles ...

Nu mina küll õppisin ka koolis, mitte ainult omapead. Selliste terasemate õpetajatega. On arusaadav, et rumala(võitu) õpetajaga ei olegi võimalik õppida.

Need terasemad õpetajad andsidki muide sageli selliseid ülesandeid, kus pidi raamatuid lugema ja siis näiteks ettekande tegema.

Kui ka kooli organiseerimisel võtta põhimõtteks, et nagunii õpitakse seal ainult kuidagi läbi saama, sisulise poole omandavad nad oma käe peal, siis satuvad need, kellel ei ole kodust lugemisharjumust vms relvastust, edaspidiseks kõvasse halvemusse. Ja eks Eesti, kus nii vist salamisi mõeldaksegi, torkabki haridusliku kihistumisega silma (kui võrrelda Soomega, kus lapsi eliit- ja tavakoolidesse ei sorteerita, aga tulemused on ikka paremad kui meil).

Õpetajate liigne koormus on vaieldamatu probleem, põhjus vist sama, mis ebakompetentsete õpetajate kooli sattumisel: et tööle tahab tulla vähem inimesi kui tarvis.

notsu ütles ...

a mis kiusamisse puutub, siis päris-päris viimast aega ma ei tea, aga sugulaste laps, kes on kas keskkoolis või selle üsna äsja lõpetanud, kannatas selle all küll võikalt. Eliitkoolis, ühes sellises, mis pidi just vägivalla koha pealt kõige hullem olema ja juhtima õpilaste enesetappude edetabelit. Ma ei saa ausalt öeldes aru, miks vanemad teda sealt ära ei võtnud. Snobismist kardetavasti.