kolmapäev, 27. märts 2013

Teadmisi kulbiga ehk mis siis ikkagi on õpetajatöö olulisim osa?

Viimases Õpetajate Lehes pani mind kulmu kergitama staardirektor Lauri Leesi mõttekäik. Monsieur Leesi artikkel oli ühtlasi vastus eelviimases väljaandes ilmunud arutlusele Haridus- ja Teadusministeeriumi nõunikult Epp Rebaselt, kes leidis, et pelgalt klasside ees veedetud ainetundide põhjal ei tohiks õpetaja koormust mõõta, kuna suur osa tööst leiab aset klassiruumist väljas. Lauri Leesi ei olnud nõuniku seisukohaga nõus ning kirjutas mh järgmist:

Kas te olete märganud Ita Everit või Aarne Ükskülat lihtsalt teatripuhvetis istumas? Ehk olete näinud neid mõnes teleklipis, kus nad on proovis või siis vestlevad garderoobis kolleegidega või istuvad grimeerija juures toolil? Nad käivad ka koosolekul, tähtpäevadel. Ja nüüd võrrelge seda kõike minutitega, mil nad säravad laval! Täiskoormusega õpetajal on 4–5 lavalolekut päevas, nädalas aga 20–24 etteastet. Just selle eest tulebki talle palka maksta, sest seda eriala õppis ta ülikoolis pikki aastaid, paljud rohkemgi, suurem osa meist kogu elu. Kõik muu, mis „etteaste” juurde käib, on vaid garneering uhke peatoidu juurde.

Ma olen veendunud, et näitlejad ei saa tasu pelgalt laval säratud tundide arvu eest, aga isegi kui saaksid, siis see, et ühes valdkonnas tasustatakse töötajaid ebaõiglaselt, ei tähenda seda, et sama peab ilmtingimata tegema ka teistes valdkondades. Jah, lavalolek kannab näitlejatöös ääretult olulist osa, aga see on ju vaid jäämäe tipp – näitleja peab tegema tööd tekstiga, rolliga laiemalt, trupiga üheskoos, viibima proovides, lihvima, lihvima, lihvima seda kõike, mis lõpuks vaid paariks tunniks publiku ette lavale jõuab. Sama peaks ideaalis kehtima ka õpetajate puhul. Selleks, et klassi ees särada, on vaja teha eeltööd, leida põnevamaid materjale, mõelda, kas läheneda teemale seekord ühe või hoopis teise nurga alt, planeerida, kuidas õpilast tunnis rohkem kaasata, teha koostööd kolleegidega, lõimides õpitavat materjali erinevatesse ainetesse, mõelda, kuidas publiku ehk õpilaskonnaga paremat kontakti luua jne. Minule jääb ametlikult ette nähtud 35 astronoomilisest töötunnist (sh 21 ainetundi) selle kõige jaoks väheks ning näen eelloetletud klassiväliste ülesannetega vaeva hiliste öötundideni. Kui Leesi arvates on loetletud töö „vaid garneering“, mis tasustamisel rolli ei peaks mängima, siis ehk võiksin edaspidi hoopis üsnagi ettevalmistamata tundi minna, loopides varrukast  üksikuid tillioksakesi. Kaunistuseks või nii...

Kas õpetaja võib igale õpilasele potist kulbiga suvalist rohekashalli mörti taldrikule läratada, lootes, et närtsinud petersellilehest piisab õpilases isu tekitamiseks? Või tuleks siiski ka garneeringusse investeerida, tegemaks roog õpilasele isuäratavaks, mõtlemaks juurde mingi põnev lugu, et muidu spinati-juustusupist õudusunenägusid nägev õpilane seda viimaks maitseks ning võib-olla ka armastama õpiks? Kas garneeringuga vaeva nägev õpetaja või rolliga tööd tegev näitleja on ise loll, et tegeleb asjadega, mille eest ta tasu ei saa? 

Loen Lauri Leesi vastusest välja, et koormust tuleks jätkuvalt mõõta pelgalt selle põhjal, mitu tundi õpetaja klassi ees seisab ning veenab õpilasi sööma võib-olla lausa maitsetut ja ilmetut rokka, mille koolmeister nt kiirelt vahetunnis kokku klopsis. Kogemustega pedagoogidel on muidugi eelis – nemad suudavad tihti juba 5 minutiga ka enam-vähem maitsva roa kokku segada, ent mida peaks pihta hakkama nt algaja õpetaja, kellel kiirustades lihtne kruubipudergi põhja võib kõrbeda? Monsieur Leesi loogika kohaselt peaks rohkem palka teenima ka näiteks lihtne sööklakokk, kes valmistab ja pakub päeva jooksul ehk tonnide viisi ilma erilise garneeringuta lihtsat sööki: muudkui kulbiga ette ja: „Järgmine!“ Tippkokk mõnes Raekoja platsi äärses restoranis, kes päeva jooksul üksikud praed, supid või magustoidud valmistab, võiks vabalt kordades vähem teenida, sest mida ta, lollpea, raiskab aega toidu maitsestamisele või garneeringule. Rokk siuhti liuale ja valmis! Oma viga, kui ei söö.

Tulevikukoolis võiks klasside ees seista just tipp-, mitte sööklakokad. Tänane süsteem toetab minu hinnangul aga just sööklakultuuri, sest kliendi ehk õpilase maitsemeele järgi timmitavate roogade valmistamiseks kulub ametlikult ette nähtud ajast oluliselt rohkem (t)öötunde. Siin ongi iga õpetaja enda valik - ta kas pingutab veri ninast väljas, et kõik 18-24 „rooga“ oleks just õpilase vajadustele mõeldes valmistatud või senisest põnevamalt serveeritud, või läheb lihtsama vastupanu teed ning kallab oma 18-24 putru õpilastele taldrikusse, tundmata huvi, kas sööjad toitu ka nautisid või sundisid selle näiteks kohusetundest ning äärmise vastumeelsusega endal kurgust alla. Tasu saavad mõlemad koolmeistrid tänases süsteemis aga sama palju...

Kommentaare ei ole: