teisipäev, 19. märts 2013

Demokraatia-laadne toode ehk kolmas maiuspala TED2013-lt

Lawrence Lessig juhtis TED2013-konverentsil tähelepanu üsna kurvale tõsiasjale. Kui rahvas saab valimistel hääletada kandidaatide poolt, kes on omakorda kandideerima valitud üsna kitsa ning tihti ka priviligeeritud ringkonna poolt, pole tegelikult aus rääkida demokraatiast ehk rahva võimust. Lessigi poolt kirjeldatud olukord põhines, tõsi, näidetel Ameerika Ühendriikide poliitikamaastikult ega ole Eestile üheselt üle kantav – summad ja võim, millega Maarjamaal mängitakse, on lihtsalt kordades väiksemad. Ometi on meiegi erakondade puhul liiga oluline roll sellel, kes parteiliikmetest suudab end piisavalt suureks ja tugevaks maksta, et üldse erakonna valimisnimekirja (eesotsa) või mistahes muule poliitilisele positsioonile jõuda.

Erakondade rahastamine, mis siinsetes poliitkoridorides näiteks juba pikka aega vängelt haiseb, ei tundu meie juhtivpoliitikutele aga piisavalt põletav valukoht. Pigem hoitakse probleemist möödumisel hinge kinni ning loodetakse, et hais kaob ühel hetkel ära. Kogenumad poliitikud on aga haisuga juba nii harjunud, et ei saa arugi, et võiks võtta prügikühvli ja -harja ning olukorra ära lahendada, piirates mh nt erakondade valimiskampaaniate võimalikku maksumust. Rahakad erakondlased jm vabatahtlikud annetajad, kes nende ulmeliste valimislubaduste pakendamise eest maksta aitavad, tahavad ja/või saavad oma „teenete“ eest tihtipeale vastuteeneid. Selline kultuur(itus) ei tohiks kuuluda demokraatliku ehk rahva poolt  end esindama valitud riigivõimu juurde. Tänased poliitikud (jah, üldistan) kipuvad kahjuks muretsema aga rohkem selle pärast, mis neist endist saab pärast valitsus- või riigikoguliikme staatuse lõppu.

Kindlasti soovitan vaadata kolmanda mureteadmise meeldetuletaja Lawrence Lessigi kõnet ja esitlust, kui see ühel hetkel interneti vahendusel kättesaadavaks muutub. Nimelt oli Lessigi esinemine kirglik ja selge ning ka visuaalselt väga nauditav – slaidid (?), mida mees kasutas, tõmbasid tähelepanu kõige olulisemale ja tõesti lummasid.

Nagu lubatud, jagan 27. veebruari õhtul Von Krahli teatris aset leidnud TED2013-konverentsi 3. päeva otseülekandel mind inspireerinud ideid. Esimene mõtteseeme on siin, teine siin. Kui videod ted.com-kodulehele ilmuvad, püüan võimalikult kiiresti seosed, lingid ka viidatud postitustesse lisada: teise mõtteseemne külvanud kõne interneti ohtudest on juba vastavasse sissekandesse oma tee leidnud.

4 kommentaari:

Tqnis ütles ...

Mnjah...

Maailmaparandamise mõttes, kas tohib natuke vastu vaielda?

Probleem selles, et lihtsad lahendused on tihtipeale tegelikult kaunis keerulised. Seepärast võiks olla veidi ettevaatlikum nende lihtsate lahenduste nõudmisel.

Näiteks seesama Sinu pakutud mõte, et piirame erakondade valimiskampaaniate võimalikku maksumust. Jah, tõesti, hea lihtne lahendus. Aga kas see lahendus ka tegelikult töötab? Näiteks siis, kui meenutada mõned valimised tagasi toimunud K-kohukese kampaaniat?

Tegelikult poleks ju üldse keeruline teha suur osa valimiskampaaniast erakonnast mööda minnes. No näiteks jätame tegemata telekampaania, aga täiesti ootamatult just valimiste eelsel ajal korraldab mõni formaalselt erakonnast täiesti sõltumatu ajaleht, kohalik omavalitsus, telekanal oma kampaania. No näiteks uute tellijate saamiseks. Reklaamis näidatakse ajalehe esilehte, kus on kenasti suurte tähtedega kirjas ühe teatava, ajalehest täiesti sõltumatu, erakonna valimislubadused. Või väide selle erakonna peamist konkurenti puudutav skandaal. Või mida iganes muud sellist. Üsna palju abiks on seegi, kui lihtsalt kõigile Eesti elanikele saadetakse koju vastav ajaleht. Või linnaleht või vallaleht, kus lihtsalt, täiesti normaalselt on esilehel linnapea või vallavanema portreepilt.
Ning siin pole mitte midagi tegemist valimiskampaaniaga, valimiskampaania rahastamise piiramisega või üleüldse valimiskampaaniat puudutavate piirangutega. Kusjuures, eriti vahva on seda teha linnalehtede-vallalehtede kaudu. Linn maksab asja kinni ka. Uutel tulijatel pole mingitki võimalust konkureerida.

Ah et sellistki asja saaks keelata? Võibolla. Aga ega see eriti lihtne ei ole.

Mis veel hullem, isegi kui piirata kanidaatide piltide avaldamist, jääb alles võimalus teha propagandat mittekandideerivate inimeste kaudu, kes võivad, aga ei pruugi ise erakondade liikmed olla. No kes võiks keelata haritlastel, literaatidel,näitlejatel, muusikutel, õpetajatel, sportlastel, modellidel sõna võtta ja öelda, et nemad toetavad küll seda ja seda kandidaati või et nende arvates tuleks küll nii teha, nagu see või teine erakond arvab. Ka see on reklaam. Ja miks mitte ka ostetav reklaam?

Kui me ka selle ära keelaksime... Mnjah, aga ma kardan, et siis tuleks ka Sinu blogi varsti kinni panna. Või mis?

Triin Toomesaar ütles ...

Kõige lihtsam oleks üldse mistahes (lahenduste) nõudmisest loobuda, aga sellisel juhul ei toimuks ka mingisugust arengut. Kui päris detailidesse minna, siis ma ei loe oma postitusest välja ühtegi nõudmist, vaid pigem tähelepanu suunamist tegelikule olukorrale, ent see selleks. Mingisugused ebakohad jäävad mistahes lahenduse puhul alati õhku – meil polegi võimalik kõiki maailma probleeme ära lahendada nii, et uusi probleeme ei teki või vanu ei jää alles.

Valimiskampaaniate maksumuse piiramine (NB! mitte valimisreklaami lauskeelustamine) ei saagi olla väga lihtne lahendus – nende samade piiripealsete reklaamide ja ettevõtmiste tõttu, millele ka ise viitasid. K-kohuke oli ju tegelikult väga läbinähtav isegi minu jaoks, kes ma käisin tollal kõigest gümnaasiumis ega teadnud poliitikast ülemäära palju. Sarnaseid aktsioone on olnud veel ning nende taust, päritolu on olnud selgesti mõistetavad. Sarnaseid olukordi on võimalik vähendada – täielikku kaotamisse ma ei usu. Kui nt ametnikele on ette kirjutatud, et nad peavad ka näima erapooletud ning objektiivsed (lisaks olemisele), siis sarnase põhimõtte võib sisse kirjutada ka valimiskampaaniate kohta: parteide kampaaniad – lisaks sellele, et need on puhtad, peavad seda ka näima. Kui tekib kahtlustäratav olukord, peaksid parteid jm ettevõtted, kes näiliselt seotud kõnealuse olukorraga, ise tõestama, et nad on käitunud eetiliselt ja õigesti. Potentsiaalsel rikkujal lasub kohustus tõestada, et nemad pole seadust rikkunud, nii nagu ka tööandja peab nt tõestama, et tema pole töötajat diskrimineerinud.

Eesmärk ei saa olla valimisreklaami täielik keelamine, vaid kampaaniarahastuse piiramine, kuna kampaaniate (ka varjatud kampaaniate) eelarved on see koht, kuhu suur osa annetustest jm füürist läheb. Erakondade kampaaniad jm ettevõtmised peavad olema ning näima puhtad. 100%-list puhtust ei ole võimalik IIAL saavutada, aga siin kerkibki üles ühiskonna roll patustajatele näpuga näidata ning edaspidi neid mitte valida. Põhimõte või probleem, millele Lessig ja mina tähelepanu tahame juhtida on see, et erakondades poleks enam eelisseisundis tüübid, kel (sõbra) rahakott puuga seljas, kuna kampaania vajab finatseerimist. Minu blogi ei finantseeri keegi, selle kinni panemise viitamine tundub liigne utreering, eriti arvestades, et minu jaoks pole lahendus erinevate tegude keelamine, vaid just piiramine.

Tqnis ütles ...

Loomulikult on sedalaadi K-kohukese kampaaniaid küll ja küll ja muidugi on nad läbinähtavad. Kesknädalale ma enam-vähem ilmselt viitasin. On täiesti ilmne, et tegemist on keskerakonna häälekandjaga, millel on oma roll ka valimiskampaanias. Sama selge on see, et Keskerakonna valimiskampaania maksumuse alla selle ettevõtmise kulud kuidagi ei lähe (nagu ei lähe ka Keskerakonna Noortekogu "Astu tagasi, Parts"). Nende ettevõtmiste finantseerimine käib hoopis teiste MTÜ-de kaudu.

Häda ongi selles, et kui sa piirad ühte asja, mis annab kandideerimisel konkurentsieelise, siis tehakse seda ikkagi, aga kuidagi teisiti. Seni, kuni suur ja kallis valimiskampaania töötab, teevad seda kõik, kes võita tahavad. Neil ei jää lihtsalt midagi muud üle. Ja muidugi see maksab ja muidugi tähendab see seda, et raha omamine tähendab kõva eelist.

Minu ettepanek oleks pigem kampaaniate rahastamise ja läbiviimise olemasolevad piirangud maha võtta. Võibolla aitaks see veidi igasuguste kaude tehtud kampaaniate vastu, kuigi oht on, et enam seda hambapastat tuubi tagasi ei saa. Veidi ehk siiski. Kui sinna juurde lisada kohustuslik kuluaruanne ja tuluaruanne, siis võibolla oleks võimalik mingil määral saavutada seda, et valijad annaksid endale aru, kui palju nad tegelikult reklaamist sõltuvad ja võibolla muutuks suure kampaania tegemine vähem efektiivseks. Võibolla.

Nagu sa aru saad, olen ma üsna seda meelt, et olemasolev esindusdemokraatia süsteem ongi üsna selgelt... oligiarhialik. Oma arvamuse läbiviimine nõuab raha. Ja see ei pruugi olla üldse nii halb, kui see kõlab. Demokraatia külg süsteemis on see, et raha tuleb kulutada valijate veenmiseks, mitte näiteks lihtsalt nende sundimiseks.

Et jutt liiga masendavaks ei jääks, siis võibolla oleks seda ideaalilähedasemat ja ehtsamat demokraatiat mõistlikum otsida natuke teiselt tasemelt, kui riik ja isegi linn. Sõbrad. Korteriühistu. Perekond. Töökaaslased. Tegelikult määravad need meie elus ju rohkemgi, kui riik ja vald, kui me seal suudame demokraatlikult käituda, siis võibolla saame kunagi ka millegi natuke suuremaga hakkama.

Ma loodan, et Sa pahaks ei pane, et ma Sinu blogi kommentaariumis sedamoodi natuke oma mõtteid kokku proovin korjata? Sul on huvitav blogi ja huvitav artikkel, võttis lihtsalt mõtlema. Kui see Sind häirib, siis võid täiesti vabalt mind blokeerida või minu kommentaare mitte avaldada, ma ei pane seda pahaks ega mõtle seepärast Sinust halvasti.

Triin Toomesaar ütles ...

Tänane probleem ongi ju pigem selles, et piiranguid ei ole. Lubatud on enam-vähem kõik, sh konkurentide mustamine seni, kuni konkurendid ei võta vaevaks selle vastu protesteerida. Kulu- ja tuluaruandeid peavad parteid ka praegu esitama, valimiskampaaniate maksumusest räägitakse pärast valimisi alati, arvutatakse, palju ühele või teisele parteile riigikogukoht maksma läks jne. Valijad võtavad teadmiseks, mõni teeb sellest omad järeldused, aga siin ongi ka sinu see „võib-olla“ koht – võib-olla pidanuks juba tänase süsteemi põhjal see suure kampaania tegemine juba muutuma ebaefektiivseks, aga seda pole juhtunud. Teisisiõnu: tänane süsteem ei tööta.

Kahjuks ma ei saa iial rahul olema sellega, et Suur Demokraatia riigi võimuladvikus on oligarhialik. See võib ju hetkel nii olla, aga see ei tohiks nii olla – ja ma ei kavatse sellise olukorraga leppida. Jah, Väike Demokraatia eksisteerib meie ümber küll, kuigi ka korteriühistutes on oma Diktaatorid ja Hallid Kardinalid, tööl on oma Jupiter, kes Härjale sugugi kõike ei luba jne. Võimuladviku toimimine peegeldab ühiskondlikku toimimist ja vastupidi – ei ole võimalik, et rahvas omakeskis on jube demokraatlik, aga võim mitte.

Mis puudutab kommenteerimist, siis meil on ju demokraatia ja mõttevabadus, kas pole?  Seni, kuni sinu mõttevabadus ei riiva kellegi teise vabadusi, kuni sa ei kutsu üles vägivallale ega ähvarda, on sul minu hinnangul õigus siin sõna võtta. Minule pakub huvi argumenteerida ja vestelda nendel teemadel – see aitabki näha erinevaid seisukohti, lihvida oma väiteid, mõnikord ka oma arvamust – miks mitte –muuta, kui sellel on pädev põhjus jne. Diskuteerigem terviseks!