kolmapäev, 27. märts 2013

Teadmisi kulbiga ehk mis siis ikkagi on õpetajatöö olulisim osa?

Viimases Õpetajate Lehes pani mind kulmu kergitama staardirektor Lauri Leesi mõttekäik. Monsieur Leesi artikkel oli ühtlasi vastus eelviimases väljaandes ilmunud arutlusele Haridus- ja Teadusministeeriumi nõunikult Epp Rebaselt, kes leidis, et pelgalt klasside ees veedetud ainetundide põhjal ei tohiks õpetaja koormust mõõta, kuna suur osa tööst leiab aset klassiruumist väljas. Lauri Leesi ei olnud nõuniku seisukohaga nõus ning kirjutas mh järgmist:

Kas te olete märganud Ita Everit või Aarne Ükskülat lihtsalt teatripuhvetis istumas? Ehk olete näinud neid mõnes teleklipis, kus nad on proovis või siis vestlevad garderoobis kolleegidega või istuvad grimeerija juures toolil? Nad käivad ka koosolekul, tähtpäevadel. Ja nüüd võrrelge seda kõike minutitega, mil nad säravad laval! Täiskoormusega õpetajal on 4–5 lavalolekut päevas, nädalas aga 20–24 etteastet. Just selle eest tulebki talle palka maksta, sest seda eriala õppis ta ülikoolis pikki aastaid, paljud rohkemgi, suurem osa meist kogu elu. Kõik muu, mis „etteaste” juurde käib, on vaid garneering uhke peatoidu juurde.

Ma olen veendunud, et näitlejad ei saa tasu pelgalt laval säratud tundide arvu eest, aga isegi kui saaksid, siis see, et ühes valdkonnas tasustatakse töötajaid ebaõiglaselt, ei tähenda seda, et sama peab ilmtingimata tegema ka teistes valdkondades. Jah, lavalolek kannab näitlejatöös ääretult olulist osa, aga see on ju vaid jäämäe tipp – näitleja peab tegema tööd tekstiga, rolliga laiemalt, trupiga üheskoos, viibima proovides, lihvima, lihvima, lihvima seda kõike, mis lõpuks vaid paariks tunniks publiku ette lavale jõuab. Sama peaks ideaalis kehtima ka õpetajate puhul. Selleks, et klassi ees särada, on vaja teha eeltööd, leida põnevamaid materjale, mõelda, kas läheneda teemale seekord ühe või hoopis teise nurga alt, planeerida, kuidas õpilast tunnis rohkem kaasata, teha koostööd kolleegidega, lõimides õpitavat materjali erinevatesse ainetesse, mõelda, kuidas publiku ehk õpilaskonnaga paremat kontakti luua jne. Minule jääb ametlikult ette nähtud 35 astronoomilisest töötunnist (sh 21 ainetundi) selle kõige jaoks väheks ning näen eelloetletud klassiväliste ülesannetega vaeva hiliste öötundideni. Kui Leesi arvates on loetletud töö „vaid garneering“, mis tasustamisel rolli ei peaks mängima, siis ehk võiksin edaspidi hoopis üsnagi ettevalmistamata tundi minna, loopides varrukast  üksikuid tillioksakesi. Kaunistuseks või nii...

Kas õpetaja võib igale õpilasele potist kulbiga suvalist rohekashalli mörti taldrikule läratada, lootes, et närtsinud petersellilehest piisab õpilases isu tekitamiseks? Või tuleks siiski ka garneeringusse investeerida, tegemaks roog õpilasele isuäratavaks, mõtlemaks juurde mingi põnev lugu, et muidu spinati-juustusupist õudusunenägusid nägev õpilane seda viimaks maitseks ning võib-olla ka armastama õpiks? Kas garneeringuga vaeva nägev õpetaja või rolliga tööd tegev näitleja on ise loll, et tegeleb asjadega, mille eest ta tasu ei saa? 

Loen Lauri Leesi vastusest välja, et koormust tuleks jätkuvalt mõõta pelgalt selle põhjal, mitu tundi õpetaja klassi ees seisab ning veenab õpilasi sööma võib-olla lausa maitsetut ja ilmetut rokka, mille koolmeister nt kiirelt vahetunnis kokku klopsis. Kogemustega pedagoogidel on muidugi eelis – nemad suudavad tihti juba 5 minutiga ka enam-vähem maitsva roa kokku segada, ent mida peaks pihta hakkama nt algaja õpetaja, kellel kiirustades lihtne kruubipudergi põhja võib kõrbeda? Monsieur Leesi loogika kohaselt peaks rohkem palka teenima ka näiteks lihtne sööklakokk, kes valmistab ja pakub päeva jooksul ehk tonnide viisi ilma erilise garneeringuta lihtsat sööki: muudkui kulbiga ette ja: „Järgmine!“ Tippkokk mõnes Raekoja platsi äärses restoranis, kes päeva jooksul üksikud praed, supid või magustoidud valmistab, võiks vabalt kordades vähem teenida, sest mida ta, lollpea, raiskab aega toidu maitsestamisele või garneeringule. Rokk siuhti liuale ja valmis! Oma viga, kui ei söö.

Tulevikukoolis võiks klasside ees seista just tipp-, mitte sööklakokad. Tänane süsteem toetab minu hinnangul aga just sööklakultuuri, sest kliendi ehk õpilase maitsemeele järgi timmitavate roogade valmistamiseks kulub ametlikult ette nähtud ajast oluliselt rohkem (t)öötunde. Siin ongi iga õpetaja enda valik - ta kas pingutab veri ninast väljas, et kõik 18-24 „rooga“ oleks just õpilase vajadustele mõeldes valmistatud või senisest põnevamalt serveeritud, või läheb lihtsama vastupanu teed ning kallab oma 18-24 putru õpilastele taldrikusse, tundmata huvi, kas sööjad toitu ka nautisid või sundisid selle näiteks kohusetundest ning äärmise vastumeelsusega endal kurgust alla. Tasu saavad mõlemad koolmeistrid tänases süsteemis aga sama palju...

teisipäev, 19. märts 2013

Demokraatia-laadne toode ehk kolmas maiuspala TED2013-lt

Lawrence Lessig juhtis TED2013-konverentsil tähelepanu üsna kurvale tõsiasjale. Kui rahvas saab valimistel hääletada kandidaatide poolt, kes on omakorda kandideerima valitud üsna kitsa ning tihti ka priviligeeritud ringkonna poolt, pole tegelikult aus rääkida demokraatiast ehk rahva võimust. Lessigi poolt kirjeldatud olukord põhines, tõsi, näidetel Ameerika Ühendriikide poliitikamaastikult ega ole Eestile üheselt üle kantav – summad ja võim, millega Maarjamaal mängitakse, on lihtsalt kordades väiksemad. Ometi on meiegi erakondade puhul liiga oluline roll sellel, kes parteiliikmetest suudab end piisavalt suureks ja tugevaks maksta, et üldse erakonna valimisnimekirja (eesotsa) või mistahes muule poliitilisele positsioonile jõuda.

Erakondade rahastamine, mis siinsetes poliitkoridorides näiteks juba pikka aega vängelt haiseb, ei tundu meie juhtivpoliitikutele aga piisavalt põletav valukoht. Pigem hoitakse probleemist möödumisel hinge kinni ning loodetakse, et hais kaob ühel hetkel ära. Kogenumad poliitikud on aga haisuga juba nii harjunud, et ei saa arugi, et võiks võtta prügikühvli ja -harja ning olukorra ära lahendada, piirates mh nt erakondade valimiskampaaniate võimalikku maksumust. Rahakad erakondlased jm vabatahtlikud annetajad, kes nende ulmeliste valimislubaduste pakendamise eest maksta aitavad, tahavad ja/või saavad oma „teenete“ eest tihtipeale vastuteeneid. Selline kultuur(itus) ei tohiks kuuluda demokraatliku ehk rahva poolt  end esindama valitud riigivõimu juurde. Tänased poliitikud (jah, üldistan) kipuvad kahjuks muretsema aga rohkem selle pärast, mis neist endist saab pärast valitsus- või riigikoguliikme staatuse lõppu.

Kindlasti soovitan vaadata kolmanda mureteadmise meeldetuletaja Lawrence Lessigi kõnet ja esitlust, kui see ühel hetkel interneti vahendusel kättesaadavaks muutub. Nimelt oli Lessigi esinemine kirglik ja selge ning ka visuaalselt väga nauditav – slaidid (?), mida mees kasutas, tõmbasid tähelepanu kõige olulisemale ja tõesti lummasid.

Nagu lubatud, jagan 27. veebruari õhtul Von Krahli teatris aset leidnud TED2013-konverentsi 3. päeva otseülekandel mind inspireerinud ideid. Esimene mõtteseeme on siin, teine siin. Kui videod ted.com-kodulehele ilmuvad, püüan võimalikult kiiresti seosed, lingid ka viidatud postitustesse lisada: teise mõtteseemne külvanud kõne interneti ohtudest on juba vastavasse sissekandesse oma tee leidnud.

esmaspäev, 11. märts 2013

Internet teeb maailma haigeks ehk teine mõtteseeme TED2013-lt

Internet on 21. sajandi inimgenereeritud viirus – selline mõte torkas mulle pähe, kui kuulasin TED2013-konverentsi ülekandeüritusel arvutiteoreetiku ja leiutaja Danny Hillis’e kirjeldust tänasest olukorrast virtuaalmaailmas. Internet on tema sõnul muutunud niisama massiivseks ja kontrollimatuks nagu seda on ilm – enamasti tegelevad eksperdid vaid ennustamisega, sest interneti struktuur, selles olevad sidemed ja suhted muutuvat väga kiiresti ning tohutusuurel määral. Antud kõnet kuulates hüppas mulle pähe paralleel replikaatoritega ulmesarjast „Tähevärav“: internet sööb inimese abiga samamoodi ära või välja vanad süsteemid ning võtab üle üha uusi ja uusi eluvaldkondi. 

Tagavaraplaan maailmavõrgu laitmatu töötamise jaoks puudub, ent üha enam sõltub lihtne telefonikõnegi sellest, kas internetiühendus on või ei ole. Kui täna veel toimivad mobiillevialas tehtavad kõned internetist (üsna) eraldiseisvalt, siis tulevikus seotakse ilmselt ka kõnealune teenus internetiga. Tundub, et võimalikke ohukohti ja nende lahendusi ei mõelda piisavalt põhjalikult läbi. On see aktsepteeritav, et pooles USA-s seisab lennuliiklus tükk aega pelgalt seetõttu, et lennujuhid ei saa kasutada internetiga seotud tarkvara? Tulevikus ei tekitavat imestust ka olukord, kus politseil pole võimalik kontakteeruda päästeteenistusega, sest helistamine on seotud internetiga. Teisisõnu: mis saab siis kui sisejulgeoleku eest vastutava(te)l asutus(t)el puudub netiühendus?

Kokkuvõttes teeb internet maailma haigeks - või õigemini internet on maailma juba haigeks teinud - ning nüüd tuleb meil õppida selle haigusega võimalikult kaua ja täisväärtuslikult ilma suuremate tõrgeteta elama. Muu hulgas eelnevale tuginedes olen ka mina seda meelt, et potentsiaalne kolmas maailma- või mistahes muu sõda toimuks pigem virtuaalselt, üksikud lahingud ehk peetaks ka püsside ja reaalse kahurilihaga. Loodan seega, et meie e-Eesti pole vaid kaunis fassaad või Potjomkini küla, mida rahvusvahelistele ekspertidele, kellel aega süvenemiseks tihti napib, kestvate kiiduavalduste saatel demonstreeritakse, vaid meie eksperdid-ennustajad on välja töötamas ka varuplaane B, C ning D.

Uuendus 18. märtsil 2013: video on ilmunud vaatamiseks ka ted.com-kodulehele, mistõttu „manustan“ selle nüüd ka siia:



Nagu lubatud, jagan möödunud kolmapäeva, s.o 27. veebruari õhtul Von Krahli teatris aset leidnud TED2013-konverentsi 3. päeva otseülekandelt minu ületöötanud pedagoogiaju inspireerinud ideid. Esimene mõtteseeme on siin, kolmas ning sedapuhku viimane mõtteseeme kajamis juba lähipäevil.

reede, 8. märts 2013

Koopast välja ehk head naistepäeva meile kõigile!

Jaanuari lõpust alates käib meelelahutusmeedias pidev trall selle ümber, kuidas üht või teist nn armutähtpäeva pidada. Kas tähistada, kuidas tähistada, mida (mitte) kinkida, kuidas, kellega, miks ja mis poosis tuleks lilled südamedaamile üle anda, et edastada õige sõnum jne. Ma leian, et tänane rahvusvaheline naistepäev ei peaks olema lihtne lillede omaniku mitmekordse vahetamise ja naiste nunnutamise sündmus, vaid eelkõige see üks päevadest aastas, kus keskendutakse tavapärasest veelgi enam naiste kui kahjuks sotsiaalselt ebavõrdsemas seisus soorühma probleemidele üle maailma.

Meie jaoks siin Eestis on tavapärane, et naised käivad (tihti kahjuks alatasustatud) tööl, omandavad kõrgharidust, ostavad kinnis- ning vallasvara jne. Üle maailma on aga kogukondi, kus kehtib norm, et igasugune vara on mehe omand, haridus on eelkõige meeste privileeg, tehakse selgelt eristatavaid meeste- ja naistetöid, kusjuures viimased on väga harva üldse tasustatud. Alltoodud video konverentsilt TEDxMidAtlantic räägibki ühte masai hõimu kuuluva naise võitlusest selle nimel, et noortel tüdrukutel oleks õigus ja võimalus end harida, õigus ja võimalus olla iseseisev inimene, aga ka õigus pääseda traditsioonilisest suguelundeid moonutavast rituaalist, mis on aastasadade jooksul tapnud arvukalt noori tüdrukuid ning pärssinud veel suurema hulga naiste potentsiaalset seksuaalelu.



Mis see meisse siin kuuskede, mändide ja sulavate lumehangede vahel puutub?

Masai meeste ja naiste jaoks on ülalkirjeldatud naiste õigusetu ning nilbelt vägivaldne olukord aastasadu olnud normiks ning meie siin näitame näpuga, et küll on seal alles kiviaeg. Eestis aga kiputakse soolise võrdõiguslikkuse vastase argumendina samuti esitama vägagi sarnast väidet, et nii on ju alati olnud – juba vanasti tegelesid just naised lastega, perekonnaga ja mehed tõid leiva lauale. Meid vaatavad üllatunult omakorda pealt rootsi, soome ja norra mehed-naised ning mõtlevad omakeskis, et on alles kooparahvas.

Võrdlus on mõneti mõistagi utreeritud, aga ometi kehtiv – mõlemad kogukonnad on võtnud põhiargumendiks väite, et loodus on kord juba need asjad sedasi sättinud, nii on see olnud aegade algusest peale. Kõik, kes vähegi püüavad tänase ebavõrdsuse vastu võidelda Eestis või nt Kenyaski, ristitakse „karvaste jalgadega feministideks“ või visatakse kogukonnast välja. Kui kõik peaks tõesti olema selline nagu aegade algusest peale, tuleks meil tänaseni koobastes elada ja nahkades ringi loivata. Kui kõik peaks olema endine, st mees toob leiva, naine kasvatab lapsi, ei tohiks meil olla ka seda nukralt üüratut emade hulka, kes oma lastele leiba üksi teenima peavad. Tööandjad aga kahjuks lähtuvad endiselt liigtihti arusaamast, et naine on alaväärtuslikum töötegija; mees on ikkagi perepea (alati olnud!), naine teenib endale vaid taskuraha; mees on karjajuht (alati olnud!), naine tahabki talle alluda, heal juhul seda mehepead „kaelana pöörata. See on mugav, et naine on odavam kui mees – milline kulude kokkuhoid! Suuremale pildile kahjuks ei mõelda.

Naistepäev ei pea(ks) olema ainult liblikate ja lillede, mesiste muside ja kaunite komplimentide päev. See on muidugi ka vahva  mulle lilled ja liblikad väga meeldivad, ausalt – ent meedia fookus, meie kõigi fookus on nende lillesortide ja -värvide valimise kõrval liikunud tegelikelt probleemidelt kõrvale; soolist võrdõiguslikkust puudutavad artiklid ehitatakse pealkirjade ja tsitaatide abil üles kliki- ja kommentaarikogujateks. Mis saab naistest edasi 9. märtsil ning ülejäänud päevadel aastas? Naistepäeval võiks mõelda sellele, et naistel tekiks meestega samaväärsed võimalused sissetuleku teenimiseks, mõistliku pensioni kogumiseks (!) Eestis või hariduse ja kinnisvara omandamiseks Kenyas. Vabandus „nii on alati olnud“ ei ole pädev! Sellisel juhul peaksime kõik kähku internetist välja kolima, sest suurem osa ajast siin ilmas on möödunud ilma selleta! Arvutid ja trükipressid üldse hävitada, sest vanasti kirjutati sulega! Veel parem – suled ja tint ka ahju, sest õige koopainimene ei kirjuta, vaid kraabib kiviseintele pildikesi.

Head rahvusvahelist naistepäeva!

teisipäev, 5. märts 2013

Eliit higistab ehk mu esimene mõtteseeme TED2013-lt

Olukord, kus suurem osa ressursse on väga väikese arvu inimeste käes, on muutumas. Kasutades mu õpilaste sõnavara – rikkad higistavad! Kodanikuühiskond täidab üha aktiivsemalt neid auke, mida (suur)töösturid, riigijuhid ja teised niiditõmbajad seni pole suutnud või tahtnud täita. Vabakond, mis on ka Eestis viimase aasta jooksul silmnähtavalt elavnenud, pakub tasuta või oluliselt odavamalt nii mõndagi kaupa või teenust, mida tavainimene muidu tarbida ei saaks, olgugi, et vajadus on olemas, kohati lausa karjuv.

27. veebruaril toimunud TED2013-konverentsil tutvustas Alastair Parvin nt oma n-ö sotsiaalset arhitektuuribürood Wikihouse, mis annab võimaluse hoone kujundamiseks ja 3D-printimiseks ka neile, kellel pole rahakott puuga seljas. Teisisõnu: arhitektuuriteenuse tavapärane tarbijaskond laieneb, arhitektide klientuur ei pea enam piirduma jõuka vähemusega. Parvin käis välja idee, et kui 20. sajand tõi kaasa tarbimise demokratiseerumise, siis 21. sajand toob meile tootmise demokratiseerumise. Nüüd jääb üle vaid oodata, millal mõni Eesti sotsiaalne ettevõte hakkab pakkuma open source platvormi asfalditootmiseks, et igaüks meist soovi korral neid röögatuid löökauke siin pealinnas lappida saaks.

Nagu lubatud, jagan möödunud kolmapäeva, s.o 27. veebruari õhtul Von Krahli teatris aset leidnud TED2013-konverentsi 3. päeva otseülekandelt minu ületöötanud pedagoogiaju inspireerinud ideid. Järgmine mõtteseeme kajamis juba lähipäevil.

pühapäev, 3. märts 2013

Meie kohustus on märgata!

Eilsel Eesti Laulu konkursi finaalkontserdil kõnetas mind enim vaheklipp Jugoslaavia sõjakurjategijast. See sobib kummalis-iroonilisel kombel suurepäraselt õppetunniga, millise sain reedel-laupäeval kaasa esmaabikoolituselt, mille õpetaja Andrus Lehtmetsaga „Kaasaegse esmaabi alusteks“ ümber ristisime. Millisest õppetunnist on jutt?



Põhipunkt – see esmaabi andmise alus, millega meie tänases ühiskonnas ongi kõige suurem probleem – on märkamine. Me kipume liiga tihti kas teadmatusest või hoolimatusest või mõne ülimugava vabanduse tõttu (joodik! ma ei oska ju niikuinii!) mööda kõndima olukordadest, mis vajaksid kaasinimese sekkumist kas potentsiaalse ohu likvideerimise, häirekeskuse teavitamise või – ja seda isegi üsna harva – ka otsese abiosutamise näol. Inimesi enda ümber tuleb märgata. Olukordi enda ümber tuleb märgata. Elu on nagu male – teatud käigud on matši võitmiseks vaja ette mõelda.

Üksi peolt koju kõndiv napsine sõber võib sattuda väga eluohtlikusse olukorda, kui sätib end minutikeseks lumehange või pargipingile puhkama, võib-olla aga hoopis kukub olematu teehoolduse tõttu surmavlibedatel tänavatel. Ajuverejooks, alajahtumine, lämbumine jms surmaga lõppevad (!) situatsioonid on täiesti käega katsutavad. Vikatimees luurab nurga taga ning ootab oma võimalust. Sa ei pea iga sõpra tingimata käe kõrval koju saatma, sest siis tuleks sul endal üksi koju seigelda, ent nt helista sõbrale mõne aja pärast ning uuri, kas ta ikka jõudis kohale!

Kraavis lebav räpaste pükstega vanem meesterahvas on kellegi vanaisa, isa, vend või abikaasa. Isegi kui tegu on kodutu või joodikuga, on ühtlasi tegu inimesega, kes ilmselgelt vajab abi. Sa ei pea tingimata tegema talle suust suhu hingamist, ent sinu kohus on nähtud olukorrast teatada häirekeskusele. Kontrolli, kas inimene hingab, kas ta on teadvusel, kas on vaja peatada mõni suurem verejooks ehk kas on tarvis osutada kiireloomulist esmast abi eluvaimu sees hoidmiseks.

Mida Andrus Lehtmets rõhutas, on see, et tihti jäetakse esmaabi osutamata hirmust, et midagi tehakse valesti. Jätkem meelde – ja mulle see ilmselt jääbki eluks ajaks meelde – kui sa mitte midagi ei tee, sest äkki läheb midagi valesti, sureb inimene suurema tõenäosusega ära kui siis, kui sa võtad end kokku ja teed midagigi. Veel enam – kui inimene on surnud ja sa nt pelgad elustamist, siis tea, et surnut sa ju oma „valestitegemisega“ topelt ei tapa! Küll aga lood sa oma ebatäiusliku südamemassaažiga võimaluse, et inimene jääb ellu! Hirm tuleb jätta kõrvale – kui inimene ei hinga, tuleb teda elustada! Teed sa siis 2 kunstlikku hingamist vahekorras 20 südamemassaažiga või kogemata hoopis suhtes 1:18, peaasi, et sa teed!

Kui me märkame abivajajat – või veel parem, kui me märkame potentsiaalseid ohukohti ning likvideerime need enne õnnetust – kui me jätame oma hirmud maha, siis on tegelikult vaid üsna üksikud teadmised ja võtted, mis tuleks meelde jätta, et abi osutada võimalikult õigesti. Reaalsus on selline, et meil kellelgi pole seljas suurt abipakikest steriilse sideme, kaelatoe vm ulmevahenditega, mida meid esmaabikoolitustel tihti kasutama õpetatakse, aga mis kellelgi kunagi niikuinii meelde ei tule. Nii me seisamegi kannatanu kõrval nagu tossikesed, kes ei julge midagi teha, sest äkki me teeme valesti.

Märka (abivajajat, võimalikke ohte) ja julge reageerida (lähene, aita ja teavita)! Siis me ei pea enam normaalseks stereotüüpi keskmisest eestlasest, kes ei märka tema nina all toimuvat röövkallaletungi ning kes peab pingil lebavat meelemärkuseta neiut automaatselt joodikuks. Isegi kui tegu ON joodikuga, siis ka tema on inimene ning võib vajada kiiret esmast abi!

reede, 1. märts 2013

Vaikiv Ajastu on läbi

Reaalne tõde on olnud see, et minu igapäevane pedagoogitöö ja napile õpetajapalgale lisaleiva teenimine on aju akud üsna tühjaks kulutanud. Kuigi jälgin endiselt aktiivselt meie meediat, seda, mis toimub poliitikas, teaduses, kultuuris ja mujal, pole kirjalikeks sõnavõttudeks õppetundide ettevalmistamise kõrvalt väga mahti olnud ega energiat jätkunud. Nüüdseks olen õpetajana saavutanud mingi õhkõrna vilumuse, paralleelselt on endast märku andnud ka tükk aega rahuldamata olnud kajamisvajadus, mistõttu otsustasin siin valitsenud Vaikiva Ajastu lõpetada, kolida diletantlikud luuletused teise keskkonda ja jätkata sellega, milleks antud blogi kunagi kujundasin.

Olen viimase nädala jooksul - lisaks aktiivsele kiilasjääl libastumisele Tallinna tänavatel - kirjutanud valmis juba neli postitust, millised siin üsna pea järgemööda maailmale lugeda paiskan. Esimesed kolm on näiteks inspireeritud möödunud kolmapäeva õhtul Von Krahlis aset leidnud TED2013-konverentsi otseülekandel nähtud-kuuldud kõnedest. Minu ajju jäi idanema kolm mõtteseemet või teadmist, mida jagada tahan – suuresti selleks, et need ideed läheksid võimalikult laia maailma rändama (mh tean, et nii mõnigi mu õpilane on seda kajamit lugema hakanud); aga andmaks ka märku, et ma ei ole sugugi surnud, vaid suudan endiselt kirjutada riimituid-rütmituid tekste.

Luuletused elavad edaspidi teises keskkonnas, täpsemalt minu Kuldkalapäevikus (vt siia), kuhu postitan lisaks poeemidele ka ühe pildi igast päevast - projekt, mis on loomulikult inspireeritud järjekordsest TED-konverentsil salvestatud kõnest (vt siia).

Jõudu? Jõudu tarvis!