reede, 1. veebruar 2013

müüriladuja*

ma olen müüriladuja kakskümmend neli haad.
mu mördiämber ja ka kellu lebamas on maas.
ma enda ümber muda, kruusa, suuri kive laon
ja naeratades müüri taha ise ära kaon.
müüri taha, mida eemalt sa hommikul
või öösel näed, kui öine juhus mind ehk kohata on sul
ei vahet tee, kui soovid müüri taha näha sa
sul vuukraua, kellu, haamriga võin ma äsada.

ma ei tea, ei ma tea. või ehk tean, et see,
mida talume, see ongi ju elu?
ei ma tea, kas ma pean olema kannatlik?
andma kõik sul, et teaksid mu elu?

ma olen müüriladuja, vannitoa peeglist näen:
paar silmi, rindu, jalgu ja need kanneldaja käed,
üks nina, suu ning kael, keha ja äramurtud vasak tiib.
ma pole naine, sest mu kotist puudub klaasist küüneviil.
ma olen müüriladuja, kord Triinu müüri loon,
Guinnessi rekorditest Hiina oma alla toon.
veel jõuad rongile, kui tahad teada tõde.
ei luba midagi, ent vaikida on kõle.

ma ei tea, ei ma tea. või ehk tean, et see,
mida talume, see ongi ju elu?
ei ma tea, kas ma pean olema kannatlik?
andma kõik sul, et teaksid mu elu?

ah need, ah need on nii segased lood,
sa mul mörti juurde tood.
ah neid ahneid pilke enam ei saa,
müüri taga olen ma.

ah neil ahneilgi teistel isu kaob.
valutab süda, käsi laob.
ah need? ah neid enam ei taha ma!
kui iseennast leiaks taas.

* Loodan, et Lauri Saatpalu ei pahanda, aga ühel päeval torkas pähe juhutõde, et olen müüriladuja. Seejärel kerkis äkitselt mu ajumerelainete harjale "Ahmed" ja nii see lapsuke sündiski.

Kommentaare ei ole: