reede, 27. detsember 2013

Naisena meesühenduse konverentsil*

Kui erakonnakaaslased kutsusid sel suvel ellu meesühenduse (millele, muuseas, soovitan SDE naiskogu Kadri eeskujul nimeks Mart), olin ärevalt äraootaval seisukohal, millisele platvormile oma tegevust ja ideid ehitama hakatakse. Veelgi suurema huviga ootasin ma, mis saab ühenduse loomisest edasi, ning tänaseks võib tunnustavalt öelda, et vähemalt edasi sai. Näiteks toimus 21. novembril Scotland Yardi nimelises pubis öökonverents Eesti mehest ning tema võimalikust ajale jalgu jäämisest.

Kuna naisühendused oma konverentsidel ju „muud ei teegi, kui ainult kiruvad mehi“, siis meesühenduse konverentsil kirutakse kindlasti naisi, eks? 

Sel ajal, kui suur hulk konverentsile tulnud keskealisi mehi pubi nurgalaudades valjuhäälselt õlut rüüpas ning tähtsaid päevapoliitilisi küsimusi arutas, kuulasid noore(ma)d mehed ja naised lärmi kiuste esinejaid. Võta näpust, laval ei kirutudki kedagi – ei naisi ega mehi. Küsiti teineteiselt hoopis küsimusi ja... veel rohkem küsimusi. Miks on meeste tervisenäitajad naiste omadest oluliselt kehvemad? Mida saab nende parandamiseks teha mees, mida ühiskond? Mis toimub haridusmaastikul? Kas koolid suruvad poisse alla, kasvatades asemele hoopis uusi võimekaid naisliidreid? Milline on üldse ühiskondlik ootus mehele? Mis tema kõige olulisem omadus?

Jaa! Konverentsil jagati lausa lipikuid küsimusega, mis on mehe juures kõige olulisem. Tükk aega jõllitasin seda paberit, oskamata vastata. Kas ma näiteks õpetajana lihvin mingeid poiste omadusi tugevamateks, et neist kasvaksid „õiged mehed“? Mõtlesin siis hoopis, mis on inimese juures olulisim, ning maalisin paberile empaatiavõime

Inimeseks olemise üle arutledes sattusin – nagu hiljem selgus – ühtlasi sootute vastajate rühma, sest täiesti tahtmatult unustasin end lipikule mehe või naisena defineerida. See „apsakas“ pani aga kasvama järjekordse mõtte. Kui täna on lahendamata sooprobleemide tõttu naistel-meestel eraldi kogud, kas ei võiks parem tulevik meile kõigile tuua hoopis ühe inimühenduse?

* Arvamus ilmus detsembrikuu ajalehes Sotsiaaldemokraat


pühapäev, 22. detsember 2013

Pedagoogi(line) muusika-aasta 2013

Jõulueelsel koolinädalal palusin paari klassi õpilastel mõelda, milline lugu iseloomustab nende 2013. aastat või on lihtsalt kõige enam selja taha jäävast aastast meeles. Et õpilaste jagamis- ja kuulamisrõõmus osaleda, nuputasin ise ka, kammides läbi aasta jooksul sotsiaalmeedia seintele kraabitud lugusid. Joonistus mõningaid mustreid. Kõige kummalisem on aga see, et mu aastavahetusel kirja pandud soov – „Tahan head muusikat, mis raputaks mind põlvist nõrgaks!“ – läks täide ning seda läbi igasuguste võimalike ootuste lagede murdes. Peale ülihea muusika-aasta oli mul ka üldse oma senise elu keerulisim ning õpetlikum, ent vaieldamatult parim tiir ümber päikese. 

AASTA KUMMITUSED ehk lood, mis on mind kõige sagedamini painamas käinud

1. Fink "Move on Me"



2. Pure Reason Revolution "AVO" ("Amor Vincit Omnia")



3. Alanis Morissette "Thank You"



AASTA KUMMITAJAD ehk artistid, kelle lugusid olen kõige enam käianud

1. JOLLY



2. Fink (näide 2)



3. Pure Reason Revolution (näide 2)



KIRKAD KRIIDID 2013 ehk lood, mis on veidratel põhjustel tulnud ja jäänud

1. Harry Nilsson „Coconut“



2. The Proclaimers „I’m Gonna Be (500 Miles)“



3. Vaiko Eplik ja Eliit "Veel 15 minutit sessiooni lõpuni"



NOORED KOOLI FILMIMUUSIKA
Avastasin juhuslikult ühel päeval oma peast mõtte, et Symphony X "The Odyssey" sobib hästi taustalooks ette võetud maailmaparandamisretkele Noored Kooli programmis. Praegu olen oma teekonnaga umbes 15. minuti juures, ootan kevadet ja minuteid 20-24, täpsemalt seda kulminatsiooni (nt 21:16), kus saan hõisata: "Triumphant!"



Kõik ülejäänud muusika-aasta lood kronoloogilises järjekorras jaanuarist detsembrini:
Placebo "Running Up That Hill"
Fink "Sort of Revolution"
Disturbed "Two Worlds"
Disturbed "Midlife Crisis"
Dagö "Anu maal ja"
Bonobo "Kong"
Eesti Draamateatri meeskvartett "Tipa tapa"
Maurice Ravel "Bolero"
Pure Reason Revolution "Goshen's Remains"
Ayreon "Tower of Hope"
Michael Jackson ja Coheed & Cambria "Beat It Home"
Jarek Kasar "Kirsti elab Reykjavikis"
The 3rd and the Mortal "Shaman"
Laura Mvula "Green Garden"
Star One "The Eye of Ra"
Anathema "Deep"
Amaranthe "Automatic"
Threshold "Staring at the Sun"
Estradasphere "Crystal Blue"
Sound of Noise "Doctor, Doctor"
JOLLY "Lucky"
Europe "The Final Countdown"
Within Temptation "Faster"
Trail of Tears "Path of Destruction"
WGT/Jarek Kasar "Imeline finiš"
Alanis Morissette "Break"
Aretha Franklin "A Deeper Love"
O.S.I. "ShutDOWN"
Riverside "Celebrity Touch"
Freak Kitchen "Murder Groupie"
Haista Boy "Mulle meeldib tantsida"
Uno Loop ja Eesti Raadio Meeskvartett "Sepa jutustus"
Earth, Wind & Fire "September"
Fink "Honesty"
Daft Punk feat Panda Bear "Doin' It Right"
Fink "Yesterday Was Hard on All of Us"
Vaiko Eplik "Nähtamatus"
Eurythmics "Here Comes the Rain Again"
Pure Reason Revolution "Amor Vincit Omnia"
Tracy Chapman "Fast Car"
Vaiko Eplik "Varielu"
Justin Timberlake feat Timbaland "SexyBack"
Harry Nilsson "Coconut"
Kollane Allveelaev G "Keskpäev südalinnas"
Eros Ramazzotti ja Tina Turner "Cose Della Vita"
Domenico Modugno "Volare" ("Nel blu dipinto di blu")
WANKELMUT & EMMA LOUISE "My Head is a Jungle"
TRJ "Ode to Oi"
Folkmill "Indiviidsed mõtted"
Vaiko Eplik ja Eliit "Veel 15 minutit sessiooni lõpuni"
O.S.I. "When You're Ready"
Gregorio Allegri "Miserere mei, Deus"
Disturbed "A Welcome Burden"
System of a Down "I-E-A-I-A-I-O"
Zetod "Ivvo"
2 Quick Start "Olen loobuda sust proovinud"
Eric Whitacre "Sleep"
Beep Shop Boys "Mull"
Kollane Allveelaev G "Ma sinu murest aru sain"
Iron Maiden "Lord of the Flies"
Helgi Sallo "Sõit pilvelaeval"
Oort "Öised orjad"
Pentatonix "Daft Punk"
Freak Kitchen "Teargas Jazz"
Meister ja Mari "Une-Mati"
Symphony X "The Odyssey"
O.S.I "Go"
Bee Gees "Too Much Heaven"
Vaiko Eplik "Mõtetes mõrudais"
Ewert and the Two Dragons "Good Man Down"
Alanis Morissette and Salif Keita "Mercy"
Pellek "12 Days of Christmas"
Dream Theater "The Enemy Inside"

laupäev, 9. november 2013

Kool huvitavamaks - usuõpetus algklassidesse!

Jah, et kool oleks huvitavam, tuleb usuõpetusega alustada vara. Iial ei ole küll lootusetult hilja, ent aine võimaliku sisu kinnistamine ning meelelahutusmaailmaga konkureerimine aasta-aastalt üha keerulisem. Teismeeaks on noorel inimesel välja kujunenud juba üsna selged harjumused, arusaamad ühiskondlikest ootustest või nende puudumisest ning teadmised sotsiaalselt aktsepteeritud vabadustest ja piiridest. Vaid sõrmepuudutuse kaugusel olev virtuaalmeedia kinnistab seda kõike jõuliselt. Lihtne moraalilugemine, jutlused usu vajalikkusest või isegi isiklik eeskuju ei ole siis enam tihti piisavad. Ususeeme tuleks kasvama panna ajal, mil mõistusemuld on veel piisavalt sõmer ja niiske seemne idanemiseks.

Oota, mis usuõpetus?! Kuidas see peaks kooli huvitavamaks tegema?! Hingakem.

Usuõpetuse all ei pea ma silmas ühegi konkreetse religiooni õpetust, vaid eneseusu õpetust. Täpsemalt positiivse eneseusu õpetust, sest ei saa väita, et meie noored eneseusuleiged oleksid. Usutakse palju, aga usupilt on negatiivne. Õpilane usub, et ta ei ole võimeline lugema mõneleheküljelist katkendit, paksemast raamatust rääkimata. Õpilane usub, et ta ei ole võimeline poole tunni jooksul kirjalikult arutlema. Liiga palju õpilasi usub, et nad ei ole võimelised tunnis üldse millestki aru saama. Tõend, et minu õpetajakogemus pole ainulaadne, on haridusmaastiku kihama löönud „Üheksandikud“, kus saade-saatelt kumab läbi sarnane usuprobleem.

Negatiivse uskumine on jõudnud ka eluvaldkondadesse koolist väljaspool. Gümnaasiumi- või põhikooli lõpuklassides olen pikalt vestelnud õpilastega, kes on veendunud, et noorel inimesel puudub võimekus midagi riigis või maailmas paremaks muuta. Oktoobri alguses arutlesid abituriendid, miks nad usuvad, et nende sedel valimistulemustes mingit rolli ei mängi. Kirjalikud või suulised mõtiskelud märksõnal Eesti kulmineeruvad tihti uskumustega, et kodumaal lähevad asjad ainult halvemaks ja niikuinii lahkutakse esimesel võimalusel välismaale. Sellest tulenevalt ollakse omakorda veendunud, et nii mõnegi aine, mh eesti keele õppimisel pole mingit mõtet.

Usuõpetus kui huvitekitaja

See, mis teeb konkreetse aine või koolikogemuse huvitavaks, on meie kõigi, mh õpilaste endi usu küsimus. Haridusministri idee ainete mahu poolitamisest ja järelejäänud materjali praktilisemast õpetamisest on teretulnud mõtisklus, ent näen ettepaneku juures ohtu lähtuda eeldusest, et õpilastes pole seni huvi piisavalt tekitatud. Paneme õpetajad teistmoodi võimlema ja – voilà!Angry Birds lohistatakse ekraanilt maha ja õpilase huvimootor käivitub?

Lühiajaline huvi on tõesti väliste teguritega tekitatav. Püsihuvi millegi suhtes aga peaks iga inimese sees tekkima. Alguse saab see tekkimine just usust, et kuuldu-nähtu on olulisem kui mistahes teine või kolmas konkureeriv tähelepanuröövel; usust, et õpitav annab meie igapäevale midagigi tähenduslikku juurde.

Minu jaoks oli kool huvitav ja see ei olnud üldse nii ammu, mil mina põhikoolipinki nühkisin: arvutid, mängukonsoolid ja mobiiltelefonid olid olemas ning vähemalt sama põnevad kui praegu. Samuti ei olnud koolis mulle sugugi kõik ained sisuliselt köitvad. Ma leidsin naudingu protsessist – sellest, et ma süvenen, mõistan, saan kogemuse või oskuse. Huvitav oli see, kui sain oma teadmiste maakaardil avatuks järgmise ruudu, mis oli omakorda vihjeks uute seni avastamata territooriumide kohta.

See huvi – endale ja kaaslastele täna tagasi vaadates – ei oleks saanud tekkida usuta. Ma uskusin enda võimetesse, eneseületamise vajalikkusesse. Ma uskusin, et tahtmise korral ma mõistan isegi keemiat, misjärel sai paljude praeguste noortegi poolt vihatud ainest minu suur lemmik. Ma uskusin, et paaritunnise telesaate jälgimise asemel homseks koolipäevaks valmistumine on kasulikum kui teadmine järjekordsete tõsielustaaride seiklustest. Ma uskusin, et olgugi, et minust ei saa geograafi või matemaatikut, siis oskus süsteeme mõista või „lihtlabane“ töövõimegi kulub elus marjaks ära ja ma õppisin. Rohkem kui oodati ja rõõmuga!

Suhtumine kooli ja õppimisse muutub minu õpetajakogemuse põhjal negatiivse(ma)ks umbes 6.-7. klassis. Seni on õpitud pisut vanemate pärast, natuke seepärast, et nii on õpetaja õnnelikum, seepärast, et tundides on olnud mänguline ja põnev ning enamik materjalist lihtsasti mõistetav. Ühest hetkest jääb mängulisust vähemaks, vanemate nõudmistest enam ei peeta, sest eakaaslaste arvamus muutub olulisemaks. Mis aga kõige määravam – õppematerjal vajab senisest enam keskendumist ja iseseisvat tööd, ent plinkiv ja pinisev meelelahutus, millele on väga lihtne anduda, pressib aknast ja uksest ööpäevaringselt sisse. Kergesti murtav enesekontroll jätab teadmistesse auke, tunnid ja harjutused muutuvad seetõttu segasemaks ning uute teadmiste võlu on aina raskem hinnata. Usk enda võimetesse lööb üha enam kõikuma. Järele jõudmiseks on tarvis veel rohkem keskendumist ja tugevat veendumust, et järele jõuda on üldse võimalik. Kas õpilane teab, kust sellistes olukordades leida vajalikku tuge ja abivahendeid või kas ta julgeb neid üldse otsida?

Alustagem usuõpetusega algklassides ning tehkem (kooli)elu huvitavaks noorte endi sees. Viigem õpilasteni edulugusid endasse uskujatest ja nende pisematestki saavutustest. Kutsugem kasvõi igasse „usutundi“ esinema erinevaid õnnelikke ja enesekindlaid inimesi. Toogem näiteid, kus ühe või teise oskuse tekkimiseks, (teadmiste) tipu vallutamiseks on tarvis järjepidevust, keskendumist ja eneseusku. Õpetagem lapsi aega ja ressursse planeerima. Andkem neile nippe, kuidas iseseisvalt ka kõige tüütumast ainest üles leida see piskugi huvitav.

Nii saaksime ehk juba mõne aasta pärast anda küpsemates klassides ka usuõpetust edasijõudnutele: „Usu, ent kontrolli? Reklaam ja poliitika“.

***

Antud mõtiskelu ilmus esmalt 5. novembril ERR-i arvamusportaalis (siin).

esmaspäev, 21. oktoober 2013

Tänukiri valijale

Hea valija, aitäh sulle!

Tänan sind usu ja toetuse eest just selja taha jäänud üsna pentsikutel valimistel. Viiskümmend viis (55) häält on minu jaoks oodatust oluliselt suurem arv ning olen kõrvust tõstetud. Aitäh sulle, kaaslinlane, kellega ma lihtsalt aeg-ajalt ühte trammi, trolli või bussi jagan, ning aitäh sulle, kaaslinlane, keda ehk lähemalt või veidi kaugemalt tunnen. Teie kõigi hääl on mulle väärtuslik!

Mis edasi? 

Sotsiaaldemokraatide tulemus oli, tõdegem, Tallinnas kehvem kui ootasime. Linnavolikokku saab meist 8 (nagu eelmistegi KOV-valimiste järel), mina valitute hulka ei kuulu. Kindlasti aga jätkan aktiivse kesklinlasena ning tunnen jätkuvalt sügavat huvi nii linna- kui riigijuhtimise vastu. Kohalikul tasandil on minu kõrgendatud tähelepanu all eelkõige Veerenni asum, kus ise elan, ning kõik (naaber)asumid, millistega tihedamini kokku puutun. Kuna aga kogu pealinn peaks ideaalis olema toimiv tervik, hoian võimalusel endiselt silma peal kõigel, mis oluline.

Olen ka avatud arutlema murede ja rõõmude üle, mis pealinna ja siinseid elanikke või siit läbisõitjaidki puudutavad, ja olen valmis neid arutelusid oma kajamiski võõrustama. Blogi tundub esmapilgul ehk väike ja nõrk häälekandja, aga minu elus on sellest samast keskkonnast siin sündinud meeletult suuri asju. Andke endast märku!

Lõpetuseks teile vaadata eile enne isiklike tulemuste teada saamist Delfi TV-le antud intervjuu. Ei teagi, kas peaks järgmisel suvel päevitama vähemalt üks kordki ehk?



laupäev, 28. september 2013

Noh, mis sa lubad siis kah?

Ajakirjanduse vahendusel tõreldakse poliitikutega, et näed, lubavad jälle portsu lasteaiakohti, ujulaid ja pargikesi, tasuta üht koma teist ja kolmandatki. Valimisprogrammid olevat täis üldsõnalisi ja/või suurustlevaid lubadusi ja sisulist arutelu justkui polegi. Mõtlesin, et ma ei hakka kandidaadina varrukast ühtegi lubadust viskama, aga ometi on just lubadused need, mida sõbrad-tuttavad on viimastel päevadel minult küsinud – kord naljatledes, kord tõsiselt: „Mida sa lubad, kui sind valin? Mis ma saan, kui sulle oma hääle annan?“ Kas me võime hurjutada poliitikuid, et nad higimull otsa ees muudkui uusi uhkeid lubadusi loobivad ja suuri sõnu täis programme kokku kirjutavad, kui tegelikkuses me valijatena ise neilt lubadusi välja nõuame ja valitsemisperioodi lõpul võrdleme, kes palju lubadusi täide viia suutis?

Jah, mul on visioon*, milline oleks ideaalne Tallinna kesklinn elamispaigana, mul on arvamus, milliste murepunktide lahendamisega tuleks kõige pealt alustada; mul on ideid, mida linnajuhtimises rakendada, et kohalik omavalitsus oleks tegelikult ka kohalikele, mul on väärtused ja tõekspidamised, millistest ühe omavalitsusüksuse juhtimisel peaks lähtuma. Ent selle kõige juures on üks suur probleem. Valija tahab kiiret ja lühidat vastust. Mida sa lubad? Valimisprogrammidega tutvuvad vähesed, kandidaatidega silmast silma kohtuvad üksikud...

Ma luban võtta oma tööd tõsiselt. Ma teisiti ei ole kunagi osanudki ja nalja pärast asju ette ei võta. Ma luban olla oma valija isiklik kontakt linnavolikogus, kellele võib vabalt kirjutada ja kellega rõõmusid-muresid jagada. Ma luban seista selle eest, et kohalikku elanikku tänasest rohkem kuulda võetakse ja tema arvamusega arvestatakse. Ma luban pöörata erilist tähelepanu ratturite ja jalakäijate vajadustele, sest olen ise üks paljudest jalakäijatest-jalgratturitest. Ma luban, et olen linnaelaniku elu paremaks muutvate lahenduste poolt. Ma luban olla sama kaalutlev ja efektiivne eelarvestaja kui ma enda isiklikku eelarvet planeerideski olen, ent tuleb mõista, et pean arvestama ka ülejäänud volinike arusaamadega. Ma luban olla humoorikas, ma luban olla avatud, ma luban olla uudishimulik ja teadmisjanune. Ma luban armastada kultuuri, elu ja loodust. Ma luban eksida ja koperdada, õppida ja areneda, õpetada ja arendada. Ma luban olla mina ise. 

Hea valija, ära nõua poliitikutelt lubadusi. Küsi, milline on tema töötahe. Küsi, milline on tema motivatsioon. Küsi, mida ta armastab. Uuri, milline ta on inimesena. Uuri, millises omavalitsuses ta ise elada tahaks, mis on tema visioon ja põhjused selle taga. Nii saame ehk pikkamööda sõnale lubadus tema tegeliku tähenduse ja väärtuse ka tagasi. Lasteaiakohad, toetused, huviringid, rattateed ja mänguväljakud, läbipaistev linnajuhtimine jm (kesklinna) elanike või läbisõitjategi heaoluks vajalik on kõik niikuinii võimalik, sest võimatus on ikka ja alati valikute ning töötahte, suhtumise ja motivatsiooni küsimus.

*Lugejasõbralikult ja lühidalt kokku pakkides: Tallinna kesklinn on turvaline, mitmekülgselt võimalusterohke, arvestav ja sõbralik võrgustik inimestest ja inimeste jaoks. Olen avatud pikemaks ja põhjalikumaks argumenteerimiseks. Küsi!

esmaspäev, 9. september 2013

Eesti otsib naisrahandusministrit!

Tallinnas Toompeal otsib Eesti valitsus naisrahandusministrit, kellest koolitada Hillary Clintoni või Angela Merkeli sugune karismaatiline staarpoliitik. 

„Selge, et riigil on raha vähe, aga siis paneb noor naisrahandusminister pea tööle ja leiab need võimalused, kuidas olemasolevate vahenditega välja tulla, ning suhtleb kodanikkonna ja kogu rahvaga laiemalt. Ta peaks olema loomulik kodanikkonna osa, mitte mingi kuri ja ükskõikne lipsuga ülemakstud onu kuskil ministeeriumis, kes läheb punnis portfelliga õhtul koju,“ kommenteeris peaminister Ansip. 

Kuna naised on niikuinii riigitüüri juures vähemuses – 13 ministri kohta on ainult 1 naine – ei näe ametisolevad riigijuhid konkreetsest soost kolleegi otsimises probleemi. „See ei ole koht, kus kedagi ahistatakse,“ täiendas valitsuse seni ainus naisminister Keit Pentus-Rosimannus.*

Milline oleks ühiskonna, poliitikute ja arvamusliidrite reaktsioon sellisele uudisele?

Lubage, ma spekuleerin. Kuigi argumendid ja arvamused on aastatega muutunud tasakaalukamaks, lendub naiste ebavõrdsema positsiooni parandamispüüdluste pihta endiselt kummalisi väljaütlemisi nii põlatud kommentaariumitest kui lugupeetud arvamusliidrite suust. Kui on nt üles kerkinud probleem, et naisi on ettevõtete juhtkondades või riigitüüri juures liiga vähe, on valdav retoorika olnud selline, et king küll veidi ehk isegi pigistab, aga ei saa ju võtta naist tööle selle pärast, et ta on naine. Vaja on ikkagi mõelda konkreetse inimese töökvaliteedile ja tema oskustele, mitte kellegi reproduktiivsete organite paiknemisele. 

Üsna suure tõenäosusega läheks ka eelpool fantaseeritud uudise peale lahti sarnane möll ja (vastu)argumenteerimine. Ometi konkreetselt just meessoost koka otsimisel väidet inimese oskustest ja töökvaliteedist ei peetud järsku millekski. Miks see siis teistpidi ei kehti?

Jah, mehi on koolides meeletult vähe, naisi kordades rohkem, mh sealsetes sööklates. Töötan ise õpetajana ja näen seda kurbvalusat reaalsust iga päev. Olen igati nõus, et mehi on kooli rohkem tarvis. Siiski ei anna ühe sugupoole üleesindatus seaduse silmis õigust välistada sellest soost inimeste kandideerimine üldse! Haridusministri ning konkursi välja kuulutanud direktori hinnangul – hoolimata soolise võrdõiguslikkuse ning ebavõrdse kohtlemise seadusi hästi tundva voliniku arvamusest – on meeskoka otsimine aga õigemast õigem tegevus. Äri- või riigijuhtide sarnasel kombel otsimisel, olen veendunud, nähtaks meeste välistamist aga karjuva diskrimineerimisena. 

On kiiduväärt, et minister Aaviksoo ja direktor Agur valutavad südant koolides valitseva soolise tasakaalutuse üle, samas on nende lähenemine ebaseaduslik. Selleks, et tasakaalu ka seadusega kooskõlas leida, võiks mõelda nt positiivsete erimeetmete (ingl k affirmative action või ka samasisuline positive discrimination) rakendamise peale**, mida mh mitmetes Lääne riikides (mh naaberriigis Rootsis) kasutatakse. See tähendab näiteks seda, et kui ametikohale kandideerib 2 võrdset kandidaati, eelistatakse inimest, keda selles valdkonnas traditsiooniliselt vähem, on selleks vähem-tingimuseks siis sugu, vanus, rass, rahvus või hoopis midagi muud. See annab inimestele kandideerimisel võrdsed võimalused piirini, kus olulisemaks saab ühiskondliku tasakaalu kaart. Nimetatud lahendust võiks kasutada nt ka ettevõtete juhtkondade juures naiste toetamiseks. Hundid söönud ja lambad terved – ükski kommentaariumites levinud õudusunenägu ühele või teisele kohale põhjuseta upitatud asjatundmatutest tibidest ei saaks tõeks.

Kui aga kõnealuses juhtumis haridusminister tõesti diskrimineerimist ei näe ja nt sotsiaalminister, kelle haldusalasse kuulub mh soolise ebavõrdsuse problemaatika, sellele ka ei reageeri, siis milleks neid „ükskõikseid ja ülemakstud“ meespoliitikuid sinna riigitüüri juurde üldse vaja?

*Inspiratsioon libauudiseks pärineb Postimehe virtuaalveergudelt (siin).
**Loe
nt reedest voliniku kommentaari Õhtulehes.

neljapäev, 15. august 2013

Vuih, poliitika! Ehk plastmass- versus mahekandidaadid

Viimastel kuumadel suvenädalatel on olnud kuulda ja lugeda mitmeid arvamusi, et kedagi pole sügisel valida ja vähesed inimesed, keda võib-olla isegi tahaks valida, on ka kuhugi erakonda mökerdama läinud ning rokase templi endale otsaette komistanud. Ilm on hukas ja poliitiline arutelu masendavalt tüütu. Kivirähk – see Andrus, mitte Juhan – lausa õhkab, et tahaks midagi värsket, tahaks midagi, millel on parteituse silt kui kvaliteedimärk küljes. 

Avalikku mõtiskelu jälgides tekkis mul pähe eluline paralleel köögiviljadega. Jah, köögiviljadega. Tahaks maitsvat tomatit, aga poest pole midagi võtta. Tomeito-tomaato  ei kehti kahjuks, kui leti pealt vahivad vastu ainult plastmassimaitselised petulõhnalised Hispaania tomatid, millest viilu lõikamiseks peab korralikku nüsimistööd tegema, tõdemaks seejärel ohates, et köögiviljal puudub igasugune maitse. Hing ihkab ikka seda päris tomatit – punast ja pehmet, sellist, mis maitseb vanavanema hoolitsevate ja töökate näppude järgi; sellist, mis on ikka tomeito, mitte mingi võltspunase tallanahaga kosmosetomaato.

Kui klient tahab päristomatit, n-ö ökotomatit, siis täna ta mõistab, et tavamarketist seda naljalt (kahjuks) ei saa. Ta uurib poes pingsalt päritolusilte, nuusutab ja patsutab õrnalt kõiki pakutavaid tomateid, enne kui sobivad punapõsed kilekotti laob – kui üldse laob. Meil on vabaturg – pakkumine vastab nõudlusele ehk teisisõnu poed müütavad seda, mida kliendid peamiselt ostavad. Kui kliendi jaoks on tähtis odav hind, siis saabki pakkuda peamiselt plastmasstomatit, mis mh letil kauem värske püsib. Kui kliendid on viimastel aastatel hakanud valjuhäälsemalt nõudma nn päristomateid, on paremini varustatud poodidesse aegamööda ka neid ilmunud.

Poliitilisel vabaturul kehtivad sarnased reeglid. On tarvis, et ostja – valija – ise erinevate tingimustega tutvudes otsustab, millist kaupa ta tahab, millist poliitikut on ta nõus milliste lubaduste eest valima. Nii nagu päriskaupmehed jälgivad, mida ostab suurem osa kliente, nii jälgivad turuolukorda ka poliitkaupmehed. Kui tundub, et valijale läheb kaubaks tehistoodang, siis seda ka pakutakse. Kui valijale paistab oluline poliitiku pealiskiht, mis Eestis tähendab eelkõige seda, et tomat ei oleks ühest või teisest erakonnast, soost või rahvusest, siis ta langetabki valiku selle järgi, mis letile järele jääb – ühetaolised paksu nahaga, ent väliselt läikivad ja ligimeelitava paljulubava lõhnaga plastmasspoliitikud. Vähemalt ei ole nad need teised poliitikud. Nüsime endale esimese viilu, hammustame lootusrikkalt – ja pettume. Sisus pettume. Lubame, et rohkem neid tomateid ei osta; kuni järgmise korrani, sest poes polegi midagi muud saada. 

Kaupmehelt ehk erakonnalt tuleb nõuda ökopoliitikut. Teisisõnu jõuame selleni, et ma ei ole nõus, et parteisilditus on ilmtingimata kvaliteedi tunnus, parteisse kuulumine automaatselt viide rüvetumisele ning et konkreetse tomati pakkumine supermarketi või ökoturu letil muudab vilja vastavalt kehvemaks või paremaks. Jah, otse talunikult tomatit osta on tihti see kõige mahedam ja mõnusam, aga nii mõnigi talunik tõmbab raskesti kontrollitaval turul teadmatut ostjat julmalt tillist. Samuti ei tähenda supermarketi ehk erakonna silt uksel või valimisplatvormil, et sealt ei võiks head tomatit saada. 

Erakond on nagu supermarket – ta ei tooda tomateid ise, vaid on kättesaadava kauba vahendaja, pakendaja, edasimüüja. Kui klient on seni leppinud ilusas pakendis odava tehistomatiga, milleks siis hankida letile mädanema kümmet erinevat sorti ökotomatit, mida keegi ei osta. Ökofriigid niikuinii oma jalga supermarketisse ei tõsta, nii et võib plastmasstomateid lõdva randmega edasi müüa ehk teisisõnu maheintelligents niikuinii meie erakonnast kedagi ei vali – pakume plastmasspoliitikuid aga julgelt edasi. 

Supermarketite ja parteide põlastades kõrvale lükkamine ja ökopoodides või vabaühendustes siidsokkides ringi tippimine ei paranda olukorda, mis, jah, täna pisut nutune. Supermarketid ja erakonnad ei kao – vähemalt mitte lähima paari kümnendi jooksul. Ent ka supermarketist on võimalik saada mõistliku hinna ja kvaliteedi suhtega tomatit – jätkem üheskoos plastmass letile ja marketi juhtkond teeb lõpuks omad järeldused. Sama kehtib erakondade kohta – jätkem plastmasspoliitikud valimata ning leidkem erakonna poolt pakutavast üles need mahedad kandidaadid. Teadliku kodanikkonna ülesanne ongi suunata kaupmehi pakkuma kvaliteetsemat toodet, mitte peenutsedes nina kirtsutada ja öelda: „Vuih, mina küll tavamarketis ei ostle.“

Ma ei saa 16.-17. augustil Paides toimuvale Arvamusfestivalile kaasa mõtlema minna, mistõttu arutlen virtuaalselt siin. Tahaks tomatit nüüd.

teisipäev, 30. juuli 2013

Kae näkki reklaamplakatil ehk „Olen metsik gepard!“

Kuna ühele ei meeldi sõna peenis ja teisele tundub p***i liiga ropp juba nende tärnikeste pärast, siis jääb mingi osa reklaame pidevalt erinevatele gruppidele hambusse. Ma tahan ka üht reklaami nüüd veidi järada!


Esiteks suured plusspunktid Kaubamajale hüperoriginaalse lahenduse eest müüa oma teenust poolpalja piitspeenikese modelliga, sest – kae näkki! – selliseid naiskehasid pole ju üldse üheski reklaamis näinud sada aastat. Sõna peenis kasutamine reklaamtekstides on meie ühiskonna jaoks probleem, aga kujutlusvõimele väga vähe ruumi andev kehakatteta ihu ühes kesklinna käidavamas asupaigas mitte.

Teiseks suured kiidusõnad ja kestvad ovatsioonid lühendite OMG ja WOW kasutamise eest neiu strateegilistel kehaosadel. See kaval käik pani mind kõvasti nuputama. Teadupoolest kehtib meil selline tore asi nagu keeleseadus. Minevikus on päris vihane poleemika keerelnud selle ümber, kas ettevõtte ukse kohal võib ikka rippuda märge lounge või café. Kas tuleks kirjutada korrektselt välja pank Swedbank ja kohvik Reval Café või saame kõik aru, et bank on pank ja café on kohvik?

Keeleseaduse §14 lõige 1 ütleb: „Avalikku kohta paigaldatud viidad, sildid, ettevõtte liiginimetus ja välireklaam, sealhulgas poliitilise agitatsiooni eesmärgil paigaldatud välireklaam, ning juriidilise isiku teadaanded peavad olema eestikeelsed.“ 

Kuna Kaubamaja on kindlasti seaduskuulekas ettevõte ning LAH! tähendab enam-vähem selgelt lisaallahindlust, siis eeldan, et hüüatuslühendid OMG! ja WOW! tähendavad samuti midagi sisulist. Peidavad ehk suisa mingit varjatud sõnumit? Olen metsik gepard! Oskarile meeldivad gerberad?! Oota mind Genfis! Selle teisega – WOW-iga – jäin pisut hätta. Walter on Wabaduses? Wagner on wõrukael? Wiru on wägev?

Kui „Mine p***i!“ sai ETK poolt lahti seletatud ja viltuse-peenise-kampaania samuti avalikkuses üsna läbi nämmutatud, siis äkki Kaubamajagi räägib täpsemalt, mida nende OMG-de ja WOW-idega silmas peab. Mm - ja kui järgmisel reklaamplakatil oleks mõni ilus poolpaljas meesterahvas, siis ma võib-olla astuks poodi sisse ka.

esmaspäev, 15. juuli 2013

Tüüp just sinule - see kõige õigem ja ideaalsem!

Kui sina ei ole endale veel Seda Õiget leidnud, siis nüüd on sul viimaks ideaalne võimalus. Tüüp on noor ja isepäine. Tüüp teab, mida tahab ja kuidas seda saada. Tüüp julgeb seda vajadusel ja võimalusel ka võtta – ta lükkab jõuliselt käpa ukse vahele, tõmbab selle lahti, lipsab tuppa ja sööb teiste kasside kausid nahaalselt tühjaks. Jah, meie Kehra hoovi on jõudnud tõeliselt maskuliinne hurmur – Tüüp!

Tüüp on umbes 1-aastane isane kaunishing, kellele inimene pole sugugi võõras. Kõiki ta siiski otsemaid ei usalda – toidupakiga Tüüpi tegelikult nii lihtsalt ära ei osta. Ta tahab näha sinu lahkeid silmi, sinu avatud kehakeelt. Ta tahab kuulda sinu häälest, et sa mõtled head. Tüüp on (veel) pisike, aga jõuline. Tüüp on näljane! Tüüp on tõeline isane, kes on väliselt pisut nurklik ja karm, aga tegelikult tahab meeletult kaissu. Minu viimane unetult möödunud öö on selle kinnituseks - Tüüp nurus ja nurus aktiivselt tuppa, aga jäise südamega pidin ta siiski õue jätma.

Meist keegi ei saa teda kahjuks kaissu võtta. Peremees Aadu nimelt ei taha teist isakassi enda kõrvale ja teeb igal võimalusel Tüübile ikkagi tuule saba alla. Aadu on suurem, turskem ja kogenum ka nii selles majavalvamise kui ka kaissupugemise asjas.

Kui tunned, et just sinu elust on puudu see õige Tüüp, või tead kedagi, kes vajab üht nurruvat triibulist eluka(a)slast, võta ühendust triin.toomesaar(at)gmail.com, helista 56203920 või jaga lihtsalt postitust Tüübi uue parima sõbraga.



esmaspäev, 8. juuli 2013

„Triinude mäng“ (6/6): „Käbiplekk pole häbiplekk?“

Hooaja kuues, viimane ja ühtlasi olulisim õppetund „Triinude mängus“:

Rattas jookseb orav. Jookseb ja jookseb ja jookseb, pilk on naelutatud kindlalt seinale. On kuulda ratta kiiksumist ning – ausõna – kuulda on ka orava mõtteraginat: „Ma jõuan! Ma jõuan! Ma jõuan! Ma jõuan!“

Järsku ratas seiskub. Orav trummeldab rattas ringi, raputab siis pead, vaatab uimaselt ümbrust, nuusutab õhku ja on ilmselgelt segaduses.

Tööratta äkkseiskumine mõjus minu sisemisele jooksuoravale veidi šokeerivalt, olgugi et sarnaseid üleväsimisi on ka varem ette tulnud. Kui viimased 10 kuud olin toimetanud väga intensiivselt ja põhjalikult, siis hoo ootamatu pidurdumine tekitas... ebamääraseid tundeid ja tegusidki. Kui 30. mail sai selgeks, et rohkem tunde selleks aastaks planeerima ei pea, töid parandama ei pea, e-kooli täitma eriti ei pea, kadus maapind jalge alt ja ma hõljusin ringi nagu paplihelves tuule käes. Tükk aega ei osanud ma mitte kuidagi olla – tahtsin midagi aktiivselt ja intensiivselt teha, samas oleks ju võinud nautida olukorda ja puhata. 

Tekkis lühis.

Sisemine orav käis nõutult ringi, vaatas ratast, ohkas, vaatas aknast välja, ohkas, hakkas justkui välja minema, ukse peal mõtles veel ja ohkas... Korraks silitas käbikuningas justkui tema pärisosaks muutunud ratast ja sundis end lõpuks toast lahkuma. Ometi oli neid teisi tegevusi otsides ja proovides ka kõik veel väga kaua aega võõras, mistõttu ma ei tunnetanud päris hästi, mis asi on vaba aeg ning kas ja kuidas see valikuvabadus ikkagi päriselt toimib. Alles pärast jaanipäeva sai orav aru, et rattasse hüppamiseni on veel väga kaua aega. Nüüd ma siis naudingi puhkust. Vabadust.... lihtsalt olla.

Järgmiseks kooliaastaks pean välja mõtlema, kuidas jagada aega ja energiat ja iseennast mõistlikult nii, et juunis ei oleks jälle mingit äkkseiskumist, sisemist šokki ja hirmu tegevusetuse ees. Veel enam, et ei oleks 10 kuud järjest meeletut ajaga võidu jooksmist tööde parandamiste, tundide ettevalmistamiste, ürituste ja reiside planeerimiste, veerandi- ja aastakavade vormistamiste, koolituste ja isikliku elu vahel. Miks on õpetaja kooliaasta sees  reaalselt nagu orav rattas, kellel on pärast söögivahetundi kiiruga näksitud käbist plekidki rinna peal, ent sellega pole aega tegeleda enne öösel voodisse vajumist, sest alati on hoopis pakilisemaid probleeme? Aga ega käbiplekk pole häbiplekk, see on tööinimese aumärk!

Lõpetades positiivsema noodiga – kui õpetajakogemus ühel hetkel selja taha jääb, tean, et pole enam asju, millega ma hakkama ei saa. Samas kui George R. R. Martini „Troonide mängus“ ei ole positiivseid noote, kas siis „Triinude mängus“ võib olla? Jah, võib – sest suur suvehoroskoop ennustas mulle vähemalt sügiseni roosasid prille. Katsugu keegi neid septembris mu käest ära võtma tulla!

Millise plekieemaldajaga saab orav uuel hooajal käbiplekkidest viimaks lahti? Kas teflonkiht püsib? Kas õpetaja Toomesaar suudab manada näole ka mõne naeratuse? Kas vorst ilmub lõpuks leivale või kaob leibki laualt? Kuidas jääb kanade pissimisega? Vaat' meile kõigile seda juuksekarva kaljuserva otsas. Esimene hooaeg lõpeb ning teine hooaeg saab algama just allviidatud looga:


teisipäev, 2. juuli 2013

„Triinude mäng“ (5/6): „Teflonnaine“

Hooaja viies õppetund „Triinude mängus“:

Õpilane H on just maha saanud selge solvanguga õpetaja suunas.
Õpetaja Toomesaar kergitab jäisel pilgul kulmu ning valib ignoreerimistaktika.
Õpilane G: „See harjutus on täiesti mõttetu! Mitte ükski teine õpetaja ei tee selliseid asju.“
Järgneb arutelukatse, mida „sellistest asjadest“ ikkagi õppida saaks.

Kool on minu jaoks olnud üks paras harjutustander osalemaks tänasel poliitikamaastikul. Lisaks sellele, et harjusin kiiresti erilaadi lahmimise kuulamisega ning vihaselt ja hooletult heidetud väidete ümberlükkamisega, võib mulle pidulikult ulatada ka sertifikaadi külma kalanäo tegemises. Teisisõnu on minust saamas (või juba saanud) teflonnaine – kogu muda, põhjendamata (!) negatiivsus jms lihtsalt voolab mööda külgi maha. Mis omakorda tähendab, et ei pea tomatite ja kivide eest enam müüri taha peituma (vt neljandat õppetundi siin). Konstruktiivne kriitika on mõistagi alati oodatud, aga õpetada vara- ja muiduteismelisi oma argumente põhjendama ja näitlikustama võtab omajagu aega. Järjekindlus enda tahtmise saamises (mõistlik kord klassiruumis, õppetegevuses osalemisele veenamine jms) on küll kurnav, ent lõpuks viib peaga vastu seina jooksmine siiski sihile ning kivisse tekivadki esimesed praod.

Ülalkirjeldatud olukordi, milliseid tuli vihaste teismelistega ette üsna tihti, võib minu hinnangul võrrelda nii mitmegi päevapoliitilise diskussiooniga rahvusringhäälingu ekraanil, kui saatekülaliste hulgas on mõni kuldsuu, kes enne ütleb ja siis (võib-olla) mõtleb ehk teisisõnu puudub sisuline arutelu, vaid vastaseid rünnatakse väliste vm isiklike tunnuste alusel. See on mõistagi kriitika meie poliitmaastiku suunas, mis peaks olema põhikooliõpilastest oluliselt küpsemate rahvaesindajatega täidetud. Kohati jäävad kuldsuud küll õpilastelegi oma argumenteerimis- või kuulamisoskuselt alla. 

Seega noored, kes te tahate poliitikasse minna, tulge õpetajaks. Nii mõnigi uhkusest ülbe minister või riigikoguliige tundub pärast seda kui teismeline koolipoiss, kes mossitab ja salvama kipub, kui näeb, et oma tahtmist üldse nii lihtsalt ei saa.

Järgmisena „Triinude mängus“:
Kui päris aus olla, siis Teresa ise ka ei suuda enam kokku viia, kes on kes ja miks selles „Triinude mängus“. Tegelasi tuleb ja tegelasi läheb, kes vähem või rohkem ootamatult kui teised. Esimese hooaja lõpp on lähedal, mistõttu on mõistagi arusaadav, et kogu lugu jääb kaljuservale juuksekarva otsa rippuma. Sellest aga juba hooaja viimases osas alapealkirjaga „Käbiplekk pole häbiplekk“.

Esimese poolaasta taustalaul:


reede, 28. juuni 2013

Suur suvehoroskoop

Suur suvi on õues, südameis ja šašlõkivarraste otsas. Suur suvi vajab ka suurt suvehoroskoopi, sest kuidas me muidu teaksime, mida teha, kuidas istuda või astuda, mida süüa, kellega süüa, kas üldse süüa? Käisin jaanipidustuste ajal Viinis, jalutasin Sigmund Freudi jälgedes, jõin palju kohvi ja nosisin Mozarti-nimelisi toite süüa. See kõik viis selleni, et jaanipäeva öösel tabas mind viimaks Suur Teadmine. Sellest saab teie suvi.

Kaljukits
Juuni lõpus korraldab Rahvusvaheline Ökoastroloogide Liit oma sünnipäeva puhul suure paugu Päikese ja Neptuuni vahel. Muutud seetõttu mannetult ülbeks ning hakkad kõigile mäkra mängima. Leiad Neptuuni abiga odavmüügipoest roosad prillid, milliste kandmisest sa ei loobu sügiseni. Soojendad end hommikust õhtuni Päikse käes ning õõtsud ja ümised omaette mõne kuuma suvehiti järgi. Sõbrad ei saa sinust aru, sest  olgem ausad – nende jaoks näed välja nagu lakkamatult värisev roosade prillidega karvane uruloom. Võid (linna)džunglis võnkudes kokku puutuda mõne karvutu ja limase isendiga. On see konn? On see uss? On sel vahet? Ära lihtsalt peale astu. Ettevaatust numbritega: sel suvel on need mõnikord suured, mõnikord väikesed. Jaga julgelt teistega oma pangaarvenumbrit, aga nende kontonumbreid vastu võtmast keeldu kategooriliselt! Vajadusel põgene joostes ning looda, et vastasel on sinust veel vähem võhma.

Veevalaja
Oleks kena, kui saaksid puhata ja mängida! Õudselt kena oleks. Aga mäkra mängiv Kaljukits teab raudkindlalt öelda, et seda sa sel suvel ei saa. Isegi kui sul tekib tööl võimalus võtta väike paus, ära mitte mingil juhul riskeeri. Proovi kogu töö üksi ja võimalikult kiiresti, ent äärmiselt, lausa peensusteni korralikult ära teha. Suvel on selleks parim aeg – puhkavad kolleegid ei sega sind eriti ning õues on enamasti niikuinii kehv suusailm! Kui kogu töö, sh ka ülemuse oma saab tehtud, võid lubada endale pisikese veeprotseduuri. Too köögist klaas vett, joo see lonkshaaval ära, ohka omaette ning lase aga edasi! Ära lemmikloomi unarusse jätta – Kaljukitsed kipuvad roosade prillide tõttu koperdama ning võivad kogemata kellelegi peale astuda. Tunned vajadust rohkem ringi liikuda ning „seda“ otsida. Mida? Ma ei tea, mida. Sa ise ka ei tea, olgem ausad.

Kalad
Sind on sel suvel väga kerge rajalt maha võtta: näed jälle mingit huvitavat teeviita, unustad automaatselt, et olid tegelikult teel vanaema juurde maasikaid korjama, ja imetled järjekordset kurjade kapitalistide poolt lagunema jäetud kultuuriväärtust keset kohalikku kolgast. Otsid suurt ja romantilist armastust maa alt ja maa pealt, vaenlaste ja sõprade hulgast, aga kuna sa ei leia, siis mitte keegi ei anna sulle suve lõpuks andeks, et oled tegelikult liiderdaja, laiskvorst ning tainapea. Maasikamoosist võid ka vuntsid puhtaks pühkida, sest vanaema jagab keedised laiali ikkagi nende lähedaste vahel, kes tegelikult ka ta peenarde kohal küürutada viitsivad. Veenuse kvadraat Vilsandiga paneb sind otsima kultuuri ja loomingulisust, samas ei suuda sa valida – kas Elton John või Jaan Tätte või Elton John või Jaan Tätte või...

Jäär
On ideaalne aeg tegeleda oma sisemise iluga, aga kuna see on sinu jaoks ületamatu ülesanne, piirdud vaid välimuse vuntsimisega. Asi seegi, kas pole? Marsi ja Twixiga liialdamine mõjub nii kõhule kui kehale halvasti, mistõttu hoidu nende ületarbimisest – võta vahelduseks Snickers. Kipud tegema suuri sõnu – ole mõistlik, hoia majandussurutise ajal ressursse kokku ning proovi teha veidi väiksemaid. Augustikuu kolmandal teisipäeval on oht ajada segi, kas on taasiseseisvumispäev või vabariigi aastapäev ja kes tegelikult ütles, et ükskord me võidame niikuinii. See inimene tuleks vastutusele võtta, sest sina pole seni ju mitte midagi võitnud. Katkised asjad tekitavad pidevalt vajaduse osta uued ja terved asjad asemele. Naudid kiirust, eriti suhetes, mistõttu räägid terve suvi ainult lõpetamata lausetega ja ootad, et teised...

Sõnn
Võimalik, et su ellu saabub tasakaal rahaliste võimaluste ja vajaduste vahel. Samas on võimalik, et seda tasakaalu siiski ei saabu. Intiimses plaanis oled kohati liiga kaine ja asjalik – esitad partnerile tilkagi võtmata kummalisi küsimusi, mistõttu nad kas varakult koju kipuvad või torisedes selja keeravad. Miks ta peaks tahtma keset kirelõõma vestelda teemal, kes on Eesti suurim liberaal või mille järgi õpetajate töökoormust tegelikult tuleks mõõta? Kui mõlemad olete aga näiteks politogoogid või pedaloogid, vabandust, politoloogid või pedagoogid, siis võib muidugi tegu olla vallatu sissejuhatusega vastavasse rollimängu. Laiemas plaanis mõistab aga iga Sõnn, et hapukurgihooaeg saab kord otsa ning algab järjekordne valimiskampaania ja/või kooliaasta. Satud kokku inimesega, kes mängib mingit kindlat rolli. Võimalik, et ta on näitleja mõnes tuntud teleseriaalis.

Kaksikud
Seis on soodne lugupidamise saavutamiseks, aga kuna kipud aeg-ajalt ropendama ja vanduma, mõnikord isegi süütuil silmil, ent libedal keelel luiskama, teenid välja hoopis tõsise lugupidamatuse. Sul on kalduvus süüa ahnelt kahe suupoolega, mistõttu ole sel suvel ettevaatlikum, eriti suurte tükkide hammustamisel – näri iga hamba eest vähemalt ühe korra. Tükid, mis suu lõhki kipuvad ajama, lõika väiksemaks või viska koerale. Tead küll, et EMO-s on pikad järjekorrad. Suvi soosib värvilisi pilte – võta fototöötlusprogrammilt must-valge filter maha, palun. Hoidu asjadest, millest sul puudub selge ülevaade – pelgalt altvaate põhjal langetatud otsused ei pruugi olla objektiivsed. Millised on sinu alateadlikud hirmud, lootused ja unistused? Kas oskad iseseisvalt neile küsimustele vastata? Kui jääd hätta, siis hispaania maheastroloogide hinnangul on suvi sinu jaoks ideaalne aeg puudega, aga ka teiste taimedega suhtlemiseks – küsi, äkki mõnel männil või hoopis tikripõõsal on vastused olemas.

Vähk
Oleks mõistlik, kui suudaksid enne suvepuhkust kõik tööd ja tegemised ära lõpetada, aga millal sa viimati mõistlik olid, eks ole? Mina ka ei mäleta. Kas sa oled enda vastu aus? Kui vastasid sellele küsimusele jaatavalt, siis ei ole, kui eitavalt, siis oled. Portaali astro24.ee andmetel kehtib sulle sel suvel reegel, kes viimasena naerab, see naerab viimasena. Üldiselt ei saa viimasena naerja lihtsalt naljast aru, nii et püüa vähemalt eelviimasenagi korraks turtsatada. Sedasi väldid piinlikke olukordi. Annad laenu, aga küsid seda ka ise – vajadused, võimalused ning intressimäär on vähemalt ühele osapoolele selged. Võid sattuda negatiivse kriitikatule alla, samas võid saada ka positiivseid kommentaare – kõik oleneb sellest, kas kukkusid teisele kaevatud auku ise sisse või suutsid ikkagi ringiga mööda minna. Kipud igas põõsas tonti nägema. Võib-olla tasuks üle mõelda, mida ja kui palju jood.

Lõvi
On asju, millest sa oled teadlik, aga on ka asju, millest sa teadlik ei ole. Viimased asjad ajavad sind segadusse. Lepinguid sõlmides allkirjasta need piimaga ja lisa ebatäielikud lugemissoovitused – ametnike hämming on nii suurem ning saad võtta rohkem aega lepingute peenikese teksti lugemiseks. Igaks juhuks triigi lepingud enne allkirjastamist ka ise üle! Kas julged endale silma vaadata? Kui ei julge, on soovitatav paar tundi veel magada. Kui lõpuks endale silma vaatamine enam ei peluta, võid juuste kammimise järel uksest välja astumist proovida. Esialgu oota trepikojas. Kui naabritädi risti ette lüües tagasi oma korterisse tõmbub, joo korralik tass kohvi ja istu toas veel umbes tunnike. Sel hetkel võib sulle tunduda hea idee kirjutada möödunud suveöö(de)st raamat. Ausalt, ei ole tarvis.

Neitsi
Milline on su suhe sõprade ja naabritega? Oled kindel? Päris kindel?! Järgmine kord kohtudes küsi, mida nemad arvavad. Kui näed kerkivaid kulme, siis ilmselt neile ikkagi ei imponeeri su vannitoa-aariad. Positiivsemal juhul liiguvad sinu ja su sõprade-naabrite suhted kolmnurksel marsruudil šašlõkivardad-grillsüsi-ketšupipudel. Mõtle, kas oled kõigile neilt laenatud asjad tagastanud. Vastasel juhul võid oma kaigastest kodaraid leida. Kui üksindustunne hinge poeb, võta ühendust sõbraga, kelle mõni aeg tagasi ehk unarusse jätsid. Ta ei reageeri? Põhja-Euroopa Marusaturnlaste Ühingu esimees sinu asemel ei imestaks. Tema teab, et sinu sõber pole täna see, kes ta oli eile, aga ka sina pole homme enam see, kes oled täna. Ole aus ja avameelne – kui midagi on viltu, tunnista, et see meeldib sulle ikkagi.

Kaalud
Käes on hetk, kus nii mõnigi külvatud seeme võib vilju kandma hakata, eriti just juulis, hilisemad idanejad aga ka augustikuus, sõltuvalt sordi külviperioodist. Positiivsel juhul on su suvi harmooniline, negatiivsel juhul täielikus dissonantsis. Saturn on natuke laperdama läinud – ole ettevaatlik, võid pea ära lüüa. Samas võib kerge peapõrutus panna sind nägema vastassugupoolt hoopis uues valguses – punases, sinises, rohelises, võib-olla kollaseski... Mõtle suve jooksul järele, kes sa tegelikult olla tahad – mees või naine, vana või noor, vaba või vallaline? Võid oma eluteatris olla peategelane, kui haarad sel perutaval ratsul ohjad. Algav etendus võib kujuneda muljeterohkeks, aga seda nii heas kui halvas tähenduses. Puutud kokku eksootiliste inimestega – nii mõnigi lõunaeestlane võib põhja ära eksida (või vastupidi). Ole hea, aita tal koduküla üles leida.

Skorpion
Kui käid ringi lahtiste silmade ja avatud meelega, suudad suure tõenäosusega läbida suve valusate vigastusteta. Võib-olla paar korda kergelt komistad, aga ole ettevaatlik – see ei olnud taevalik ilmutus, vaid lihtsalt ebaõnn, mistõttu võid tähenduslikuma sisu otsimisest loobuda. Mõni tuttav võib rääkida asju, mis sul suu ammuli võtavad – pane suu kinni, nii on viisakam ja süda ei jahtu ära. Elumaastik on müstiline, kohati maagilinegi – aga ei, sa ei ole kääbik Bilbo Paunaste, pane midagi mõistlikumat selga, palun. Keegi võib proovida sulle ajupesu teha. Loobu protseduurist, ent avalda soovi peapesu järele. Küsija suu pihta ometi ei lööda. Võib-olla vastu kukalt ehk... Keerulisematele konfliktidele võid läheneda irdriimides – see ajab vastase segadusse ning ta võib lihtsamini alla anda. Samas püsib oht, et satud irdriimimeistri otsa.

Ambur
Sisened suveperioodil ruumidesse enamasti läbi ukse, võib juhtuda, et paaril korral kasutad akent. Juuli keskpaigani eelistad šašlõkki, seejärel keskendud rohkem jäätisele. Ette võib tulla seinast-seina-olukordi: vajad aega erinevate probleemide üle mõtlemiseks, mistõttu tammud mööda tuba ringi ühe seina juurest teiseni. Planetaarsed vibratsioonid võivad Brasiilia Vahatamata Astroloogide Ühenduse sõnul muutuda sügavamaks, mistõttu tekib liigse uljuse tõttu uppumisoht lausa kaldal. Rolli mängib see, kas ajasid uute ujukatega uhkustades kellelegi liiva silma või mitte. Mis sinust suve lõpuks saab? Kui näed unes taevalikku armastust, hakka seda kuulutama kohe sellest ajast peale. Kui taevalikku armastust sulle unes ei ilmu (mis on hoopis tõenäolisem), on aeg enda reliikvial patareisid vahetada.

neljapäev, 27. juuni 2013

„Triinude mäng“ (4/6): „Soojad käed, aga külm süda“

Hooaja neljas õppetund „Triinude mängus“:

Õpilane O on just lõpetanud omaloomingulise humoorika luuletuse lugemise. Õpetaja Toomesaar naerab valjuhäälselt. Õpilane A seepeale siiralt üllatunult: „Ma pole teid kunagi varem veel naeratamas näinud, õpetaja.“

Tundsin juba talve alguses (vt siia, hilisem postitus Noored Kooli päevikus aga siin), et peavalu ei valmista mulle klassiruumi juhtimine või oht olla liiga leebe, vaid hoopis inimlikkuse ja südamesoojuse välja näitamine. Olen aktiivne ja osav müüriladuja: ehitan iseenda säästmiseks tihti kõrgeid ning pakse seinu enda ja teiste vahele. Soojus ja inimlikkus on mu sees põletavalt palavalt olemas, aga ma ei ava end väga lihtsalt ja kiiresti ning päris täielikult vist mitte kunagi. Kive ja tomateid, mille eest varjuda, tuleb teismeliste õpilaste poolt samuti omajagu – nii ma siis peitusingi juba kooliaasta alguses konkreetselt ja selgelt müüri taha. See omakorda tekitas teatud klassides ka ahelreaktsioone – kui õpetaja peidab, tuleb proovida agressiivsemalt, äkki lõpuks näeb tema näol mingitki emotsiooni... 

Kevadeks olukord õnneks paranes: minu sisemine tunnetus küpses ning julgesin olla avameelsem, siiram ja soojem Mina Ise. Mulje minust kui emotsioonitust ja külmast robotist (loodetavasti) lõpuks kadus. Uuel kooliaastal – eriti uute klassidega – püüan juba alguses läheneda hoopis teisiti, ent pean ilmselt ka väga selgelt välja ütlema, et kuigi ironiseerin tihti enda kallal („soojad käed, aga külm süda) olen tegelikult rõõmus ja hooliv inimene, andke vaid aega ja võimalust end avada. 

Järgmisena „Triinude mängus“:
Kõrvaltegelased on lõplikult haihtumas, heal juhul ilmuvad üksikud neist aeg-ajalt ekraanile peategelase vihaseis kujutlusis (oh, kui mõnusad keelelised lühivormid - toim.). Teresa on öödest, mütsidest ja mõhkude (mitte) taipamisest loobunud ning ootab taevalikku (?) ilmutust. Järgmises osas alapealkirjaga „Teflonnaine“ need asjad kohe kindlasti selgemaks ei saa.


reede, 21. juuni 2013

„Triinude mäng“ (3/6): „Amet leiba ei küsi?“

Üks stseen kahjuks üsna paljudest ning hooaja kolmas õppetund „Triinude mängus“:

Õpetaja Toomesaar: „Nii - teeme lahti õpikud leheküljelt 134.“
Liikumatu vaikus klassiruumis.
Õpetaja Toomesaar: „Palun võtame kõik kotist välja oma õpikud ja teeme need lahti.“
Vaikus, muiged ja pilkude vahetamine.
Õpilane X õpilasele Y: „Kuule, sa müüsid oma motika maha vä?“

Kirjutasin kolmandast õppetunnist tegelikult alles üsna hiljuti (siin) ning sellest postitusest sai mullegi üllatuseks väga kiiresti kulutuli. Õpetajate maine(tus), nende madal sotsiaalne positsioon on jõudnud jõuliselt klassiruumi. Tekkinud on märkimisväärne hulk õpilasi, kelle suhtumine õpetajatesse kipub olema intensiivselt negatiivne, isegi alavääristav – mitte konkreetsel isiklikul tasandil, vaid laiemal ühiskondlikul tasandil. Kui jutustasin õpilastele sellest, kus töötasin enne tänast pedagoogiametit, väljendasid nii mõnedki lapsed juba kooliaasta alguses valjuhäälselt oma veendumust, et mind lasti lihtsalt möödunud tööandja poolt lahti ning sama suhtumine ei olnud kevadeks kadunud. Miks peaks keegi olema vabatahtlikult nõus töötama kooliõpetajana senisest poole väiksema palga eest? 

Eelnev on muidugi vaid jäämäe tipp, mida hooaja lühikokkuvõttesse ära mahutada ei proovigi. Viidatud ebakoht on minu jaoks aga väga selge põhjus, miks nii paljudel õpilastel on probleeme õpimotivatsiooniga. Kes viitsib päevast päeva kuulata inimest, kes kuulaja hinnangul on läbi kukkunud käkerdis? Ma võin ju tuua näiteid sellest, mida või kuidas elus on vaja (läinud), aga ma võin ka niisama pea peal seista ja klouni mängida - kui õpetajate positsioon ühiskonnas laiemalt või siis seadusandjate ja täidesaatjate suhtumine õpetajatesse (vihje alles hiljutisele palaganile koalitsiooni (!) poolt PGS-i vastuvõtmisel) ei parane, leiab üha enam noori, et kooliskäimine on tarbetu kohustus, millest saadavaid teadmisi või oskusi iial  reaalselt vaja ei lähe. Milleks siis üldse koole pidadagi? Igaühele vabatahtlikus mahus koduõpe!

Kokkuvõttes amet ise küll leiba ei küsi, aga ametipidaja tahaks küll leiba süüa, ideaalis sellele leivale ka vorsti panna. Kui ühiskonnale on selgelt näha, et leivasöömine on õpetajatele probleem, langeb nii ameti väärtus kui ka nende segaste inimeste väärtus, kes ikkagi otsustavad hoolimata madalast palgast õpetajaks minna. Õpetajate usaldusväärsus on seetõttu aga õpilaste silmis madal. Mida teab elust ja elamisest või oskab sellest rääkida inimene, kes ei suuda endale isegi piisavalt leiba teenida?

Järgmisena „Triinude mängus“:
Ootamatult ilmuvad mängu Antonio Rodriguez ja Augusto Mendez, ülejäänud tegelased kaovad  järgemööda ekraanilt režissööri abiga: kes röövitakse, kes saadetakse asumisele, kes pannakse hullumajja. Peategelane ise ei saa ka enam ööd ega mütsigi aru, heal juhul mõhku siiski taipab, ent see pole päris kindel. Järgmine osa alapealkirjaga „Soojad käed, aga külm süda“ eetris juba varsti.


esmaspäev, 17. juuni 2013

"Triinude mäng" (2/6): "Kui kana pissib..."

Hooaja teine õppetund „Triinude mängus":

Tähtis lipsu ja prillidega härra kortsus kulmul: „Teie väited on absurdsed.“
Triin: „Nii? Soovite, et täpsustan midagi?“
Tähtis härra: „Enne tuleb ikka kõvasti rohkem lugeda ja siis alles sõna võtta.“
Triin kergitab vasakut kulmu, sest paremat ta kergitada ei oska.

Ilukirjanduslike liialdustega tõsieluromaanis Triinude mäng" põrkus peategelane käesoleva aasta jaanuarikuus pärast oma arvamuse ilmumist ootamatu suhtumisega mõnevõrra vähem ootamatust kanalist: ära võta sõna, kui „ei tea“. Minu e-postkasti potsatas üllatuskiri tähtsalt lipsu ja prillidega härralt, kelle sõnade toonist immitses tugevalt seisukoht, et enne lugege (rohkem) ja alles seejärel võtke sõna, aga kui ka need sõnad siiski härra seisukohaga ei ühti, tuleks veel rohkem lugeda, kuni lõpuks ka mina tema moodi arvan.

Kurvastuseks avastasin õppeaasta jooksul, et sarnane suhtumine on tugevalt juurdunud ka klassiruumis. Näen liiga tihti, et õpilased ei julge suud avada, sest nad tunnevad, et nad „ei tea“ piisavalt – et nende vastused on äkki valed ja siis saab noomida. Olen püüdnud neid meeletult julgustada mõtteid ja vastuseid andma, ka valesid. Selles ongi minu meelest arutlemise ning tegutsemise käigus eksimise võlu, et nii sünnivad uued teadmised ja hinnangud, uued seisukohad ja lahendused. Kui me kõik – noored või vanad, vahet pole – omaette nurgas loeme ja end muudkui individuaalselt harime, kuni ükskord tunneme, et võime julgelt diskussioonis osaleda, siis ei tulegi keegi iial nurgast välja, sest seisukohti ja arvamusi, millega end kurssi viia, on metsikult palju.

Julgustan ka lapsevanemaid hoiduma ütlusest: „Laps räägib siis, kui kana pissib.". Arutlege lastega võimalikult palju, vajadusel juhendage nende mõttelendu erinevate küsimustega, aga ärge sundige seda raamidesse. Kui on tõesti lobisemishimuline laps, püüdke koos temaga jõuda arusaamani, miks on ehk viisakas olla mõnikord vaiksemalt ja millal on tarvis hoopis rohkem kuulata. Kui küsimused väsitavad ning teil endal hakkab ka vastustest väheks jääma, suunake nad lugema ning sel moel vastuseid iseseisvalt leidma ning - mis väga oluline - neid vastuseid ka teistega jagama! Just uudishimulikud uurijad ning küsimuste küsijad, lahenduste otsijad ning jagajad on need (tuleviku)inimesed, kes meie ühiskonda edasi aitavad.

Küsisin ka emalt kunagi, millal see kana siis pissib. Selgus, et kanad ei pissigi. Mina ei mallanud juba tookord lõputult vaiki olla ning kõiksugu lipsudega härrad peavad nüüd ja hiljem sellega lihtsalt arvestama. Vaikus on kuldne küll, aga sellest vaikusest saab alguse muusika, sellest vaikusest sünnivad mõtted, ideede vahetamisest algab arutelu, mis toob omakorda kaasa arengu.

Järgmisena „Triinude mängus": 
Kas konfliktidel on viimaks lõpp või oli see kõik alles algus? Mis on Teresa jaoks olulisem - materiaalsed või vaimsed väärtused? Kes kurat on Carlos, Luis Miguel, Jose ja Manuel ning miks neist lubati eelmise osa lõpus rääkida? Vastused küsimustele juba järgmises osas alapealkirjaga „Amet leiba ei küsi?"

   

reede, 14. juuni 2013

"Triinude mäng" ehk õppetunnid möödunud hooajast (1/6)

Elutarkuste koge(u)mine koolis pole mul tegelikult läbi, aga aeg on küps n-ö hooaja kokkuvõtteks. Vaid viimased peatükid „Triinude mängu“ pika saaga esimesest raamatust on veel kirjutamata ning lugu kaljule juuksekarva otsa rippuma lükkamata. Edasi lugeda umbes sellise häälega nagu siin 9 sekundil ning kujutada ette klassikalise pooltõsielusarja kokkuvõtet - sest ega „Triinude mäng“ pole ilukirjandus, vaid ikka puhas tõsielugraafia, ent vähemalt sama pikalt, segaselt ja hüplikult kirja pandud kui George R. R. Martini fantaasiasari.

Selle hooaja esimene õppetund „Triinude mängus“:


    Ema: „Mis teed? Kuidas läheb?“
    Triin: „Tööd teen. Aga tead, mis täna koolis juhtus?!“
    Ema: „Nooh?“


Tööd oli varvastest lõuani, aga pead norgu ma ei lasknud, sest ühtlasi oli ka ääretult põnev. Esimesed 2 kuud ma üldse ei muretsenud, et unetunde vajalikust poole vähem kogunes – küll jõuab elu jooksul magada. Esimese veerandi lõpuks oli toss tegelikult üsna väljas, ent teise veerandi jooksul lükkas rattaorav end aktiivsele edasijooksmisrežiimile, nii et vähesed unetunnid enam otseselt ei morjendanud. Ometi sai selgeks, et seadusega ette nähtud 35 töötundi on puhas ulme. Esimesel poolaastal töötasin kindlasti vähemalt (!) 55 tundi nädalas, teiseks poolaastaks sain end ehk kuidagi 45 tunni sisse pigistatud, aga see ka olenes konkreetsest ajahetkest veerandis. Kui personaalsetest huvidest ja ambitsioonidest loobuda, saaks kindlasti sedasi
hakkama, ent mitte ainult uni, vaid ka isiklik elu - hobid, kired ja pisut huumoritki - on minu normaalseks toimimiseks väga oluline. Ometi nähtus erinevatest kanalitest liiga tihti, et ületundidest hoiduvaid õpetajaid pigem vaadatakse kortsus kulmuga ning esile tõstetakse nn imeõpetajaid, kes on valmis kõik muu - näiteks perekonna - kõrvale lükkama. Üht hiljuti ilmunud artiklit (siin) lugesin suure kadedusega, sest – ütlen ausalt – ma ei sooviks iial õpetada 1,5 kohaga. Mis on olulisem – pikka aega motiveeritud ning õnnelik ja terve inimene või kevadeks, võib-olla alles ülejärgmiseks kevadeks kurnatud, läbi põlenud ja kibestunud robot

Siit väljakutseid haridusametnikele: kuidas kujundada süsteemi selliselt, et koolinaudingut ka õpetajate silmist rohkem paistaks? Kas ainetundide arv on sobilik koormusmõõdik või tuleks läheneda koormuste arvutamisele muul moel? Kas ei oodata õpetajatelt ehk liigset paberite täitmist, mis kõige tähtsamalt - õpilaste harimiselt - veelgi enam aega ja energiat röövib?

Stseen IV veerandi lõpust:
    Ema: „Mis teed?“
    Triin: „Tööd.“
    Vaikus ja ritsikad vaheldumisi.
    Ema: „Mis koolis huvitavat juhtus?“
    Triin (raskelt ohates): „Tead, ma praegu ei viitsi eriti rääkida...“


Ühel hetkel sain kogu automaatjooksmisele ka sobivate sõnadega taustalaulu (vt postituse alla).

Järgmisena „Triinude mängus:
Kellega satub Teresa konflikti ning milliseid järeldusi on võimalik sellest teha? Mis saab edasi? Kes on Carlos? Millal astub mängu Luis Miguel? Kuhu ja miks kaovad Jose ja Manuel? Saame ka teada, kas jooksuoravatel on oma käbilimiit. Sellest kõigest aga juba järgmises osas alapealkirjaga „Kui kana pissib...“.