esmaspäev, 3. detsember 2012

Surmakutsar

Kihutan mööda oma
südame pimedaid
maanteid.

Vahelduvad
tihe ja terav
jäine vihm,
paks ja piimjas
udu.

Maantee on tühi,
sõitjaid siin rohkem
ei olegi kunagi olnud.

Aeg-ajalt hüppab teele
julgeid särasilmi,
lootuses veel jõuda
kuhugi.

Ent ma ei jõua
ega julge pidurdada
- libe on -
ja nii ma sõidan
neist üle
silmad kõvasti
kinni.

Ükskord üsna ammu
võtsin su peale,
aga viimaks sa ütlesid,
et sõidan liiga kiiresti
ja teen valesid pöördeid
ning paarisaja kilomeetri pärast
ma panin su maha,
sest enam ei jaksanud
endas kahelda.

Nüüd aeg-ajalt 
vuhisen sust mööda 
ja mõtlen, et
kui sa viskuksid
uuesti keset teed,
kas ma pidurdaksin
ning peaksin kinni
või sõidaksin sust
lahtisilmi üle.

Kommentaare ei ole: