pühapäev, 30. september 2012

Päevad kõik on kalendris kinni

Esimene kuu noore kooliõpetajana on jäänud selja taha. Esimesed hirmud on ületatud, esimesed pisikesed võidudki võidetud, ent lõviosa sellest pikast ja keerulisest teekonnast on alles ees. Olgugi, et väljakutsed on tohutud, jätkub mul tahtmist ja pealehakkamist. Mis sest, et nii mõnelgi pärastlõunal istun klaasistunud pilgul oma klassiruumis, küsides endalt, mis läks valesti; mis sest, et analüüsin juba toimunud ning veel toimumata tunde hommikuti hambaid pestes, tööle sõites või sealt lahkudes ja öösel uinudeski; mis sest, et septembrikuu unetundide koguarv on üks mu senise elu väiksemaid, ootan innukalt järgmist nädalat. Mõtlen, kuidas teha tunde õpilastele huvitavamaks, kuidas selgitada paremini kohati kuiva ja teoreetilist, ent ometi vajalikku õppematerjali, kuidas õpilasi tunnitegevustesse rohkem kaasata ning – ja see pole sugugi väheolulisem – kuidas selle meeletu mõtte- ja ettevalmistustöö juures ise ellu jääda.

Mõned täiendavad tähelepanekud:
- Õpilased on huvitavad. Nad on kohati keerulised ning mul on aeg-ajalt neid raske mõista, ent tunnen, et olen selle nelja nädala jooksul siiski astunud pisikese sammu või poolteistki edasi ja lapsi juba oluliselt paremini tundma õppinud. Olen aru saamas nende motiividest ning mõtetest. Samas tunnetan, et läheb veel väga palju aega, enne kui õpilased mind piisavalt usaldavad, enne kui saavutame klassiruumis sellise vastastikuse kontakti, mis annaks võimaluse muuta tunnid senisest olulisemalt mängulisemaks ning mitmekülgsemaks. Ootan seda aega põnevusega.

- Unenäod on peamiselt koolitööst. Kool, õpilased, tunni- ja töökavad ei jäta mind pärast uinumistki. Pigem ärkan hommikul üles teadmisega, et nii mõnigi aeganõudev asi sai tehtud. Hiljem avastan, et tehtud sai küll, aga unes, mitte ilmsi. Lõpuks tuleb ka tegelikult asja kallale asuda.

- Kohv on (endiselt) mu hea sõber. Kilode viisi vihikuid, klassikomplektide kaupa kontrolltöid ning lugemiskontrolle parandades kulub suur, soe ja piimavahune kohv igati marjaks, turgutades mind nii füüsiliselt kui vaimselt, pakkudes pisikest, ent ometi hädavajalikku kõrvalnaudingut.

- Koolipäevad kihutavad mööda kosmilise kiirusega. Tõsi, see juba on nii seatud, et aeg ei peatu, vaid aina edasi tõttab. Ent samamoodi jätkates ma ei imesta, kui need kooliaastad on paari silmapilgutusega möödunud ning mulle jääb lõpuks vaid võimalus tagasi vaadata ja nostalgitseda, meenutades oma õpilasi, lennukaaslasi, kolleege, häid ja halbu juhtumeid, tunda rõõmu õnnestumistest ning naerda ebaõnnestumiste üle.

Oh, tunnen, et olen selle kuu jooksul meeletult kogenud ja õppinud, avanenud ning arenenud. Teadmine, et suuremad raskused on alles ees, annab vaimu- ja tahtejõudu. Teadmine, et ükski päev pole teineteisega sarnane, tekitab huvi aina edasi astuda. Teadmine, et ma pole üksi, vaid minusuguseid pisut nupust nikastanud noori on Eesti koolides veel, teeb meele rõõmsaks ning paneb kannatamatult ootama meie lennu järjekordset kokkusaamist, et oma kogemusi, oma õnnestumisi ja ebaõnnestumisi jagada, nende üle naerda, võib-olla nuttagi, et siis jälle naerda, naerda, naerda vaid võidu…

Viivi Luik “Põliskevad”
Naera, naera, naerame võidu,
kes naerab paremini
läbi tuliste suvede
ja talviti aremini.

Kui sa julged, saad elust läbi
otse ja pugemata.
Päevad kõik on kalendris kinni,
kinni ja lugemata.

Sinu sinistes veresoontes
pesitseb põliskevad.
Minu kondid on kuusepuised,
valged ja kõlisevad.

Suvi tuleb ja suvi läheb,
suislepp see veretabki.
Armastus hulgub ilma mööda,
kättpidi teretabki.

Soovita(ksi)n ka lugu “Naera, naera” Tõnis Mäe esituses, aga sinutoru.com varasalves seda ei ole kahjuks.