esmaspäev, 16. aprill 2012

Soolisest ebavõrdsusest ehk "nii on ju alati olnud"

Kui jutt läheb soolisele ebavõrdsusele ning argumenteerijal on vaja väidet naiste madalama positsiooni õigustamiseks, lüüakse väga sageli lauale argument, et naiste positsioon on selline olnud juba aegade algusest alates. Naised olevatki olnud juba iidamast-aadamast vähese või olematu võimuga nõrgem sugupool, kellel pole oma vara ega erilisi õigusi. Kas tõesti?


Levinud on rahvusromantiline arusaam, et enne ristiusustamist olid eestlased häbematud mitmenaisepidajad ning tegelikult olid püksid, vara ja võim mehe omand. Mõnede arheoloogide hinnangul on selline ettekujutus meie esivanematest aga totaalne müüt, et mitte öelda illusioon. Nimelt - vaadeldes ja analüüsides arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leitut võib väita, et eesti naise positsioon muinasaja lõpul oli meestega üsna võrdne. Veel enam – eesti naine oli oluliselt paremal positsioonil võrreldes ka nt ümberkaudsete alade sookaaslastega.

Arheoloogilised tõendid, mis viitavad naiste kiiduväärsele rollile ja positsioonile toonases ühiskonnas, on nt aspekt, et võrreldes teiste ümberkaudsete piirkondadega (nt Läti või Skandiaavia, sh Soome aladega) on naiste matuseid Eesti aladel palju, lisaks on need olnud ka üsna jõukad – mujal eeltoodud piirkondades on naiste matuseid vähem ning kui naisi on siiski maetud, ei ole need matused nii varakad olnud.

Veel üks huvitav arheoloogiline aspekt: nimelt, mida rohkem on leitud selgelt ühele sugupoolele kasutamiseks mõeldud asju, esemeid, seda kehvem on (olnud) naiste positsioon ühiskonnas; mida sarnasemad need esemed on, mida väiksemad on nende omavahelised erinevused, seda parem on olnud ka naiste positsioon. Teoreetilised konstruktsioonid pakuvad, et viimasel puhul on naistel olnud lisaks muudele nn vabadustele ka nt pärimisõigus. Kui vaadelda muinaseestlaste matmispaiku, siis matustele kaasa pandud esemed on naistel ja meestel olnud üsna sarnased, veel enam – naistele on haudadesse kaasa pandud ka relvi. Relvad ei tähenda, et need naised oleks ilmtingimata olnud sõjamehed, vaid hoopis seda, et nendel naistel oli (mõju)võimu – relvad on võimu ja mõjukuse sümbol.

Naiste kehvema ühiskondliku positsiooni tõid meie aladele Euroopast pärit ristiusustajad. Näiteks toodi koos usuga kaasa uutmoodi perekondlikud ettekirjutused. Veel enam – kuna (Lääne-)Euroopa kristlikus kultuuris on naine olnud madala positsiooniga sugupool, on ristiusustajad arheoloogide sõnul keeldunud läbirääkimistest naissoost võimukandjatega. Eeltoodud aspektid ilmselt andsidki tugeva tõuke naiste positsiooni halvenemisele Eesti aladel. Naiste – või mis tahes teise sotsiaalse rühma – võimult trügimiseks kulub väidetavalt umbes üks põlvkond. Tänased sotsioloogid spekuleerivad, et naiste võimu juurde ning meestega võrdsele positsioonile (tagasi) toomine võtab aega aga ligikaugu kaks põlvkonda.

Seega väide, et püksid ja võim on alati olnud ainult meeste pärusmaa, ei vasta tõele; seda siis antud juhul just Eesti aladel. Sooline ebavõrdsus on totaalne importkaup ning situatsiooni õigustamiseks ei ole ajaloolisele alati-nii-olemisele viitamine sugugi asjakohane tegevus. Kui on vaja kedagi kunagi muinaseestlaste jälgedele juhatada...

* Kes tahab veel asjast pisut kuulda-lugeda, siis seda saab teha nt Vikerraadio arhiivi kaudu siit (saade „Eesti lugu“, kas siis 12.11.2005 või 19.11.2005 saade, täpselt enam ei mäleta, kumb) või nt sellest kajamipostitusest siin, kus mh kirjutatakse sellest, et mitmenaisepidamist Eesti aladel suure tõenäosusega siiski ei olnud. Samas on materjali internetiavarustes veel - kellel huvi otsida, see leiab.

** Neljapäeval, 19. aprillil kell 17 toimub Tallinnas, Tammsaare pargis palgalõhe-vastane meeleavaldus. Lisaks saab kohvikutes üle Eesti osta võileibu kas tillita või tilliga, viimased on siis palgalõhe-protsendi võrra kallimad. Miks selline aktsioon just sel kuupäeval? Nimelt on 19.04 see päev, mil naised - võrreldes meestega - saavad kätte oma eelmise aasta palga.

*** Ühtlasi - blogikeskkonna Blogspot uus kasutajaliides on totaalne peavalu ja arusaamatu läbikukkumine.

18 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Samaväärselt on kinnistunud ka arusaam, aegade algusest peale, et mees peab peret üleval pidama. Toidu/raha koju tooma.
See, et naised on aina enam sekkumas püksikandjate rolli ning mehed vastupidi põllekandjate ossa on üsna viimase aja nähtus.
Seega, mees küll vb teenib rohkem, aga temalt oodatakse ühiskondlikul tasandil ka rohkem otsest tulu :)

Ja päeva lõpuks, on tegemist ju konkreetse summaga, mida makstakse töötavale seltskonnale. Ilmselgelt ei hakka keegi suures õiguse tuhinas maksma kogu töö tehtud saamise eest praegu naistele mitte makstava osa võrra rohkem.

Lisaks, sooviks näiteid, konkreetseid näiteid, kus firmajuht värbab töötajaid - nii, Madisele maksame 1000 ja kuna vaja on teist töötajat veel, raha aga on vähe, siis võtame teiseks töötajaks Mari, sest talle saab maksta 500 sama töö eest.
Selle loogika kohaselt, võttes aluseks, et äri on võimalikult väikse kuluga võimalikult suure tulu tootmine, peaks tööd saama ainult naised :)
Huvitav oleks jah näha arutelu antud teemal ;)

Kui tuua arutellu tõik, et naised on enamasti müüjad, koristajad jms, odavama töö tegijad, siis selle vastu kapitalistlikus ühiskonnas võidelda on vist üsna mõttetu.

Lisaks, kui hiina meile ketse 1 euro eest ei oleks nõus tegema, ei oleks meil siin ka seda jõukust. Huvitav, et antud teemadel ei võta lääneriigid küll eriti tihti sõna - et võiks olla võrdne või nii :)

Selles liinis on normaalne, et keskmise hiinlase "väärtus" töölisena on 1000 korda madalam kui suvalise euroliidu koristaja oma. See on normaalne, küll aga on probleem, et Mari saab Madisest väiksemat palka, kuskil firmajuhi positsioonil vms.

Et kas päevalõpuks ei ole kogu selle võrdsuse taga lihtne soov saada veidi osa inimlikkusest :)
Terviklikult, mitte hetkel valitud populaarsuse alusel.

Anonüümne ütles ...

Triin Toomesaar kinnitab käesoleva kirjutisega taaskord, et naiste tööhõive -ja palgaprobleemidega seonduv on tänaseks päevaks muutunud sisutühjaks moeteemaks. Miks ma seda väidan? Sest postmodernistlikus lääne ühiskonnas pole naine enam ammu ühiskonna nõrgem pool.

Vaatame faktidele:
1) 90% kahesajast Eestis aasta jooksul sooritatavast enesetapust teevad mehed
2) 95% surmaga lõppevatest tööõnnetustest juhtub Eestis meestega (võibolla sellest ka nö kõrgem palk?)
3) Meestel tuleb läbida sunduslik sõjaväeteenistus (1a) ning olla valmis sõjaolukorras invaliidistuma ning surema
4) 95% kodututest on mehed
5) Sajast aastas surmaga lõppenud liiklusõnnetusohvrist on 90% mehed (+ 300 vigastatut aastas)
6) 90% vangidest on mehed
7) 90% meestest jäävad lahutuse korral kohtus ilma lapse hooldusõigusest
8) ülikooli lõpetanutest on vaid 30 % mehed (= meestel on tööjõuturul naistega võrreldes halvemad väljavaated)

On iseloomulik, et meeste võõrandumise -ja ühiskondlikule tõrjutusele viitava problemaatikaga meedia ei tegele. Küll aga tegeletakse küsimusega, miks on Riigikogus nii vähe naisi...

Triin Toomesaar ütles ...

Esimesele Anonüümsele: Tegelikult on ju arusaam, et mehed on olnud iidamast-aadamast leiva lauale toojad, samamoodi müüt, seda just Eesti kontekstis. Nagu kirjutasin, täna kehtivad perekondlikud (soo)ideaalid toodi sisse ristiusustajate poolt. Muidugi - tänases Eestis, kus perekondlik norm on üksikema oma lapsega, on natuke ka silmakirjalik rääkida, et just mees peab ikka leiva lauale tooma.

Konkreetseid näiteid Matide ja Katidega on keeruline välja tuua, kuna teadupoolest on erasektoris palgad salastatud, seega paljud Katid ei teagi, et nad saavad Matidest vähem palka ja tegelik tõde selgub Statistikaametis, kus ettevõtete poolt makstud sotsiaalmaksu läbi soolise filtri vaadata saab. Ent soolise võrdõiguslikkuse volinikul on minu teada paar kaasust praegugi laual, lisaks käsitleti üht neist eile-täna ka nt Postimehes, üks varasem kaasus on praegu lausa kohtus jne.
Mis puudutab odavaid hiinlasi, siis tegelikult ei ole see sugugi n.ö vaiba alla lükatud teema, vaid üha enam ka rahvusvahelisele poliitlauale tõmmatud küsimus. Ometi ei ole läänel (tahtmist ega võimalust) midagi väga siinkohal ka ära teha – kui kommunistlik Hiina „väärtustab“ oma töötajaid sellisel moel, siis see on suuresti riigi siseasi. Lõpetada Hiinast kauba ostmine ei tooks ka midagi head kaasa. Aga see on hoopis teine arutelu. Lääne demokraatias aga peaks iga inimene olema võrdselt koheldud, meil kõigil peaks olema võrdsed võimalused – ideaalset võrdsust saavutada on ilmselt võimatu ning see ilmselt näeks ka üsna pentsik välja, ent ometi on tänane seis nutune.

Muuseas, selle vastu, et just naised on need, kes teevad madalapalgalisi töid nagu koristamine või kassapidajaks olemine, on võimalik ka võidelda, kuna enamasti on madalad palgad suures korrelatsioonis just ühiskondliku arusaamaga naistetöödest. Mina ei saa nt aru, miks on koristamine madalalt tasustatud, kui see on paljude nn meestetöödega sarnaselt tervist kahjustav ning füüsiline töö.

Teisele Anonüümsele:
Ilmselt nii nagu mõnele paistab sisutühi moeteema "kodukulud alla" või "emapension" või "lisahääl lapsevanematele", nii paistab mõnele sisutühi moeteema sooline võrdõiguslikkus. Ja argument "aga mehed ju ka" on samuti nii levinud viimasel ajal, et ma soovitan midagi uut välja mõelda, kuna ei jõua enam sama juttu kogu aeg korrata.

Jah, mehed on paljudes valdkondades kehvemas seisus – kui mu blogi lugeda, siis ma ei ole seda kordagi eitanud. Samas – see kehvem seis tulenebki samamoodi nendest ühiskonnas levinud soolistest stereotüüpidest, mis eeldavad naistelt ja meestelt erinevat käitumist, mis surub naised ühte mudelisse ja mehed teise mudelisse. Naised on ühes valdkonnas ebasoodsas seisus, mehed teises valdkonnas. Rohkem võrdsust, vähem ebasoodsat seisu mõlemale sugupoolele! Paljuski tulenevad sinu poolt loetletud asjad meeste suuremast riskikäitumisest, soodumusest alkoholismile - see kõik on nn meestele omane ja aktsepteeritav, ka sellest, et naised on ettevaatlikumad, kui neil on lapsed, siis nad teevad hambad ristis ka kõige madalapalgalisemat tööd ning elavad viletsates tingimustes, samas kui mehed kipuvad kodutuks jääma jne. Aga nt see, et ainult 30% ülikoolilõpetajatest on mehed, ei kajastu kuidagi naiste palkades – kõrgharitud naiste palgad on endiselt kõrgharitud, aga ka kõrghariduseta meeste palkadest väiksemad.

Sooline ebavõrdsus on väga mitmetahuline probleem ja – NB! – see ei ole ainult naisteprobleem! Kui tahad sellest rohkem lugeda, sirvi kasvõi minu blogi, siin on nii mõneski kohas selle kohta kommentaare. Minu käesoleva postituse eesmärk oli aga ümber lükata argument, et naised ongi olnud meestest kehvemal positsioonil kogu aeg.

Anonüümne ütles ...

Soolise võrdõigsuse teema kütab ikka kirgi. Kuigi selles võitluses tundub, et naisõiguslased on omale valinud vaenlaseks mehed (selgelt eristuv sotsiaalne grupp ikkagi), siis mina väidan, et suuresti on süüdi selles ikkagi naised ise.

Ma sellesse ajaloolisse arutellu ei hakkaks laskuma, kuid kui me võtame võimupositsioonid - riigikogu, või ettevõtete juhatused näiteks, siis suurel osal naistest ei olegi huvi sellistele kohtadele pürgida. ja nendel, kel see huvi on, on pooltel ka huvi lihtsalt kõrgelt tasustatud saada. Sisulist huvi näitavad üles vähesed naised. Ja need, kes seda teevad muidugi ka nendele kohtadele saavad ja seal ka väga pädevad on. Kuid neid on vähe.

Illustreerimaks seda - minu tutvusringkonnas (tegu on valdavalt kõrgharitud inimestega) on ääretult vähe naisi, kellega sisuliselt rääkida päevapoliitilistel-, või majandusteemadel - neid lihtsalt ei huvita see. Nad ei täienda end selles osas iseseisvalt ja lasevad uudiseid lugedes sellekohased artiklid pikalt scrollides mööda. Samas paljude meestuttavatega saab sellesisulisi arutlusi pidada, sest isegi need, kes on valjult deklareerinud oma vähest huvi poliitika vastu, jälgivad meediast läbi jooksvaid põhiuudiseid ikka.

Mida enamus naisi poliitika- ja majandusuudiste asemel loevad, või millist meediat tarbivad, seda ei taha ma siinkohal mainima hakata, kuid see põlistab väga hästi naiste väljakujunenud stereotüüpi - ja naised teevad seda ise, ilma meestepoolse sunnita, vabatahtlikult. (lisagem siia juurde veel see, kuidas naised end sotsiaalmeedias ja kollases meedias eksponeerivad - näiteid on palju)

Jah olen siin-seal suure võrdõigulikkuse eest võitlemise vahele kuulnud, et ega me ainult naiste eest võitle - ikka meeste eest ka. Aga ikkagi on millegipärast suur suur enamus sellesisulisi artikleid ja arvamusi ikka selle mätta otsast, et naistele tehakse liiga ja liigategijateks on just mehed. Aga äkki te, naised, sookvootide ja muu jama läbisurumise asemel vaatate korra ka iseendasse ja küsite, Milline on teie panus läbi ajaloo sellise ebavõrdsuse kujunemisel ning paljud teist üldse on valmis juhtivatel kohtadel töötama - mitte rahanumbri pärast vaid sellepärast et teis on seda tegelikku tahtmist ja huvi sisuliselt asjadega tegelda.

Kristjan

Rents ütles ...

Anonüümik, kes sa enesetappudest rääkisid - tegelikult sooritavad naised enesetappe tunduvalt rohkem, mehed sooritavad lihtsalt rohkem ÕNNESTUNUD enesetappe. Seega tuleks siin pigem naistele kaasa tunda - no isegi enesetapuga ei saa nad hakkama, on alles saamatud. Või tahavad tähelepanu.

Aga viimasele - see, et naised huvi ei tunne, ongi osa sellest, et nad leiavad, et nad ei peagi huvi tundma. Naised ei moodusta ju üht homogeenset gruppi, samuti nagu sina ei ole ühes grupis nende meestega, kes poe taga õlut joovad või nendega, kes vangis istuvad või lihtsalt šovinistidega. Selle pärast tulekski lapsi kasvatades mõelda sellele, et ka tüdrukud kasvaksid teadmisega, et ka nemad võivad midagi muuta, ja poisid teadmisega, et neist võivad saada head teadlased, mitte ainult head ehitusfirma juhid.

Anonüümne ütles ...

Eelkommenteerijatele: ühes Praxise uuringus oli välja toodud konkreetne näide, kuidas ühes firmas maksti mehele rohkem palka, et ta naisega koos töötaks.
Aga muidu palgalõhest: näiteks Tartu Ülikooli palgastatistika mõni aasta tagasi näitas, et sama teaduskonna sama ametikoha (näiteks lektor) meeste ja naiste keskmised palgad olid erinevad ikka ainult meeste kasuks. Ja mitte paari krooni võrra.

Hundi ulg ütles ...

Ma olen oma piiratud mõistusega proovinud ikka jälgida seda meeste ja naiste moodsat kemplemist. Probleemid on ju olemas. Soospetsiifilised, mis vajavad lahendusi. Lihtsalt sõnavõttudes ja kommentaarides vastandumine tundub minu jaoks olema see, mida nimetan moodsaks kemplemiseks.

Seepärast ei saa minagi nõustuda ülevalt teise kommentaariga. Meil, meestel, on tõepoolest palju probleeme. Kuid lahendama peame need ikkagi me ise, mehed. Ja loodetavalt naiste abiga. Keegi ei keela alustada näiteks meeste patsifistlikku liikumist sõjaväeteenistuse ja riigikaitse vastu. Kui ühiskonna enamus seda seisukohta aktsepteerib, kaob ka armeekohustus. Ja nii edasi kõigis Sinu esitatud punktides.

See ei puutu üldse selle naistegrupi probleemi, kes otsib lahendust huvitavale ülesandele: kuidas garanteerida kõigile töötajatele võrdne palk. Mina õppisin omal ajal, et selline olukord pidi tulema 1/6 planeedist eelmise sajandi kaheksakümnendatel. Siis, kommunismis, pidi igaüks hakkama andma vastavalt võimetele ja saama vastavalt vajadustele. Aga see teooria läks ka nässu.

Võrdse töö eest võrdne palk on sedavõrd elementaarne, et siin pole põhjust vaidlusteks. Väga tore, et nende üksikute konkreetsete juhtumidega tegeletakse. Ning peaks veelgi suurema käraga lärmi lööma.

Statistiline palgalõhe on hoopis omaette teema. Miks naised nõustuvad tegema ühiskonnas meestest rohkem vähemväärtustatud tööd on puhtalt naiste probleem. Tuleb lihtsalt tillita minna tilliga tööle. Sest nagu ma sellest allegooriast aru saan on kogukonna poolt väärtustatud töö mõõdupuuks ja -ühikuks üks till. Mida pikem, seda ukem.

Seesama koristamise näide on päris hea. Kui ikka keegi madalpalgalist koristamise tööd ei teeks või keegi haiglas enam siibrit ei vahetaks, küll siis me kõik, mehed ja naised hakkame seda tööd väärtustama pikema tilliga.

Sisuliselt toimub muidugi jälle väärtuste ümberjagamine. Kuid ma isiklikult kahtlen, kas me jõuame sellega probleemialgatajate ideaalini - kõigile võrdne palk.

Kui keegi mulle selle väärtuste ümbertõstmise asja ära seletaks, kuidas seda teha tuleks, et ka naised oleksid õnnelikud, siis oleksin väga tänulik.

Anonüümne ütles ...

Sooline "võrdsus" ei pruugi alati tuua positiivset tulemit nagu triin väidab. Toon näite mulle tuttavast Soome perekonnast (kus naiste positsioon ja iseseisvus on tuntud).

Pereisa töötas ühe Soome ettevõtte tippjuhtkonnas (edukas rahvusvaheline ettevõte) ning käis tööl helsingist lahtisse. Tööpäevad olid pikad ja pingelised. Naine oli väga edukas arst. Perekonna sissetulek ületas kordades keskmise Soome perekonna sissetulekuid (mees omas osalust mitmes väga edukas ettevõttes).

Naine oli kodus kahe lapsega ning OOTAS, et mees, kes jõudis tihti koju hilja ja täiesti väsinuna, KORISTAKS, sest "me oleme võrdsed". Lisaks pidi mees tegelema lastega kõik vabad päevad (mida ta meelsasti ka tegi) ning täitma muid naise erinevaid ülesandeid ja soove. Naise selline suhtumine tekitas perekonnas suuri sisemisi pingeid -ja seda eelkõige naise poolt, kes tundis pidevalt, et lastega kodus olemine on talle kuidagi alandav ja moraalselt laostav. See omakorda tekitas vimma mehe vastu, kes justkui saab teha seda mida ta tahab.

Kogu dünaamika lähtus naise ettekujutusest soolisest võrdsusest ning soovist pääseda kodusest lastekasvatamisest. Selle tulemusena muutus ta närviliseks, süüdistavaks ja ebaõiglaseks unustades täiesti, et mees KÄIS TÖÖL ning et kodus lastega tegelemine ning kodu korras hoidmine oli samuti naise TÖÖ.

Väidan, et soolise võrdõiguseretoorika tekitab naistel tihti suuri psüühilisi pingeid ning lõhub nende minapilti. Naised soovivad justkui kõike -õnnelikku perekonda, karjääri ning armastavat meest. Tulemuseks on endaga rahulolematud ja katkise enesetajuga inimesed.

Anonüümne ütles ...

mullegi tundub, et soolist palgalõhet meil ei ole- olen ise oma kolmekümnest tööaastast enamjao töötanud koos meestega ja mittekunagi ei ole ma tundnud, et oleksin spetsialistina seepärast vähemhinnatud või vähemtasustatud, et olen naine. pigem olen leidnud, et naine olemisel terve rida eeliseid, seda sõltumata riigikorrast. meeste ja naiste vastandamine on kunstlik ja rohkem kinni vastndajate endi isiksuseomadustes. vaadakem mistahes ühiskonna mudelit - kasvõi perekond- enamik neist toimib vaikses ja sujuvas koosmõjus- ei ole domineerivat poolt, ja juhul kui see ka nii ei ole, kipub üldjuhul domineerijaks olema pigem naine kui mees. mul on siiralt kahju neist, kes võtavad feministide või muude sooliste võrdõiguslikkuse eest võitlejate loosungeid tõe pähe ja neist pimestatuna võitlema- positsioonide eest, mis meil, naistel on ammu käes- usutavasti juba kristluse eelsest ajast ja ei ole aja jooksul kuhugi kadunud, osakem neid ainult märgata ja kogu maailma paremaks muutmiseks ära kasutada. olen rõõmuga naine tänasel eestimaal- seda nii tööturul kui lihtsalt inimesena- mistahes rollis- nii ema kui vanaemana, õena ja tütrena, abikaasana.

Anonüümne ütles ...

Konkreetseid näiteid: tipptegijate ülikool, instituut X.

Kaks doktoranti, mees ja naine. Teevad instituudis sama tööd. Mehe koormus reaalselt kordades väiksem. Artikleid võrdselt, võrdne kaal (pigem naisdoktorandi kasuks). Mõlemal pere ja kaks-kolm last.

Naine on pisut üle miinimumi palgal, sest "ta ju saab niigi doktorandi stipendium ja palju naisele rohkem vaja".

Mees saab kahekordset Eesti keskmist, sest "tal on ju vaja pere ülal pidada".

Tsitaadid pärit instituudi juhataja suust.

Tqnis ütles ...

No sel 11:31 kirjutanud Anonüümse loo korral on lugu just täpselt selline, et kui asjad on nii, siis tuleks naisel minema jalutada. Teine töökoht leida. Mees seda ilmselt teeks. Miks naine seda ei tee?

Triin Toomesaar ütles ...

Kristjan, esiteks, ma ei tea, kas on vaja võitluses soolise võrdsuse eest just vaenlasi otsima hakata. Küll aga on see absoluutselt tõsi, et soolisele võrdsusele vastu töötajaid on ka naiste seas – mitte nii väga need naised, keda sa oma tutvusringkonnast teadsid välja tuua, kuna nad on tegelikult ka omamoodi sooliste stereotüüpide ohvriks langenud. Nagu Rents välja tõi – sinu naistuttavad ilmselt on kasvanud üles selles vaimus, et nad on naised ja ei peagi selliste asjade vastu huvi tundma, nendel on soopõhise kasvatuse põhjal arenenud teistsugused huvid. Võib-olla on asi ka sinu tutvusringkonnas, sest minu tuttavad naised räägivad päevakajalistel, sh poliitilistel teemadel väga usinalt kaasa. Kokkuvõttes – ei ole nii, et naised ei tunne huvi nende teemade vastu, sest nad on naised – nad ei tunne huvi nende teemade vastu, sest nad on kasvatatud naisteks selle soo stereotüüpilises mõistes.

Küll aga töötavad soolisele võrdsusele vastu sellised naised, nagu Anonüümik 9:32 – tema ei ole näinud, kogenud ega kuulnud, mis automaatselt tähendab, et seda ei ole olemas, samas kui näiteid on tuua ikka üsna palju (kasvõi need, mis siin kommentaariumis on pakutud), arvestades, et sellised asjad ei jõua väga tihti avalikkuse ette. Sooline ebavõrdsus, muuseas, ei väljendu ainult palganumbris, vaid see on ainult üks tasand. Tasandeid on veel – miks nt naised teevad just selliseid töid nagu nad teevad, miks nad väärtustavad end ise (!) meestest vähem, miks neid huvitavad sellised teemad, nagu neid huvitavad, miks peetakse nn naisteteemasid üldse alaväärsemateks kui nn meesteteemasid jne.

Sealjuures, Hundi ulg, ei nõustu ma sellega, et naised peaksidki ilmtingimata püüdlema just neid nn tilliga ameteid, kui see neile ei sobi. Minu meelest ei peaks soolise võrdsuse eesmärk olema naistele ka tillid kasvatada – pigem tuleks jõuda sinnani, et ka nn naistetööd on samaväärsed kui nn meestetööd, kus jõu kasutamine (ehitus) oleks samaväärne nt mõistuse kasutamisega (õpetaja) jne. Küll aga peaks olema nendele naistele, kes soovivad nn tilliga ametit, ja nendele meestele, kes eelistaksid tillita ametit, võrdne ligipääs mõlemas suunas ning võrdne väärtustamine mõlemas suunas.

See on tõsi, Hundi ulg, et sooline võrdsus on suuresti teatud väärtuste taga kinni. Kuidas neid väärtusi (ümber) kasvatada? Ega see ei käikski sõrmenipsutusega, vaid on üsna pikk protseduur. Oluline oleks viia soolise võrdsuse teadvustamine juba lasteaia- ja koolitasandile, julgustades mõlemaid, nii poisse kui tüdrukuid, mõtlema soostereotüüpidest väljapoole. See ei tähenda nn sooneutraalseid lasteaedu või koole, vaid pigem teadvustatud suunamist ja tüdrukute või poiste mängude vältimist, sugudevaheliste mängude julgustamist jne. Hilisemas kooliastmes siis juba tõsisemate teemade kaudu. Nt ajaloo õpetamine on meil täna üsna meestekeskne – alles hilisema ajaloo puhul räägitakse naistest ka rohkem. Samas – kui kuulata kasvõi Vikerraadio ajaloosaateid „Müstiline Venemaa“ või „Eesti lugu“, siis nendes räägitakse naiste rollist, naisvalitsejatest jms oluliselt rohkem kui mina oma ajalootundidest mäletan. See annab ka tüdrukutele teadmise, et riigijuhtimine ei ole ainult meestepärusmaa, vaid julgustab tüdrukuid ka nendele teemadele mõtlema, mitte ainult roosast ballikleidist ja valgel hobusel printsist unistama. Lõpuks peaks nn vanakooli põlvkond saama välja vahetatud...

Muuseas, Tqnis, kas sa arvad, et töölt minema jalutamine on lihtne? Et jalutad töölt minema ja uus töökoht parema palgaga on kohe olemas? Suure tõenäosusega on sellel naisdoktorandil ka pere toita, lapsed kasvatada, mistõttu raha on vaja. Ja ei ole mingisugust kindlust, et mõnes teises (kõrg)koolis ta rohkem või meestega võrdset palka saaks, kuna süsteem on meil viltune terves riigis kahjuks. Naisi-tüdrukuid on kasvatatud kuulekateks ja alandlikeks, neid ei ole julgustatud eriti ka riske võtma - töölt lahkumine aga on risk, mida mehed julgevad võtta sagedamini kui naised.

Tqnis ütles ...

Loomulikult ei ole see lihtne. Aga samas... No risk, no reward. Kes otsib paremat, see lõppkokkuvõttes ka saab parema. Kusjuures ka siin, ehk siis riskivõtmise julguses on grupisisesed hajuvused arvatavasti päris suured, suuremad, kui grupivahelised.

Jama on muidugi selles, et kui naised ei hakka riske võtma, siis ei aita siin ka miski muu. Niisiis, mida teha, et naistes seda va riskijulgust suurendada?

Triin Toomesaar ütles ...

Mida teha, et suurendada naiste riskijulgust? Seda süstemaatiliselt arendama juba lasteaiatasandist peale. Tänane pilt on selline, et poistele on nt ronimine, turnimine, möllamine, metsas ringi trööpamine aktsepteeritavam kui tüdrukutele. Tüdrukute nn rahustamiseks kasutatakse väljendeid "sa käitud nagu poiss", tüdrukuid kasvatatakse kuulekateks ja korralikeks. Korralikud tüdrukud riske ei võta... Ikka haridustasand on see, kust alustada.

Samas tuleks sellest teemast rohkem ka meedias rääkida, julgustada lapsevanemaid oma tütreid kasvatada stereotüübist väljaspool. Nii jõuab teema viimaks ehk kohale ka riigijuhtidele... Ja võib-olla nii mõnigi juba "täis kasvanud" naine söandaks teha julgemaid otsuseid.

Rents ütles ...

Njah, olen oma blogis kirjutanud, et nägin ükskord linnas üht lasteaiarühma - lapsed pidid teoorias olema kahekaupa paaris üksteise selja taga. Tegelikult oli enamus nii, aga osad poisid jooksid ringiratast, lärmasid jne. Kasvatajad eirasid seda. Üks tüdruk kallutas end aga rivist veidi välja, et paremini skulptuuri näha - ja kasvataja käratas üle terve raekoja platsi, et ta peab käituma nagu korralik tüdruk, mitte nagu mõni tänavapoiss. Poisid jooksid samal ajal ringiratast huilates edasi. Nii kasvatatakse teie lapsi osades kohtades, kuhu te nad iga päev usaldate.

Tqnis ütles ...

Nojah. Ja kui nüüd edasi mõelda, et mida peab selleks tegema, et juba lasteaiatasandist peale arendataks tüdrukute riskijulgust? Karta on, et ainult selle eeskujuga, mida kasvatajad-õpetajad annavad. Õppekavade muutmine võib ka vajalik olla, aga see on siiski teisejärguline. Käratus "käitu nagu korralik tüdruk!" pole üheski õppekavas. Seega on vaja lasteaedadesse ja koolidesse riskijulgeid inimesi.

Et aga seda saaks, on üks tarvilik (kuigi küllap mitte piisav) tingimus ilmselt palk. Üleüldiselt konkurents.
Teisalt tuleb vaadata ka seda, et palgatõstmine õpetajaametit n.ö. kindlaks rahusadamaks ei muudaks. Nii õel kui see ka pole, ei tahtnud me õpetajatele kõrgemat palka mitte sellepärast, et praegused õpetajad seda vääriksid (seda ma ei väida, ega väida ka vastupidist) vaid sellepärast, et meie õpetajad oleksid ühe kindla kriteeriumi järgi paremad.

Selles osas näib, et asjad liiguvad aegapidi paremuse poole. Surve palkade tõusuks on selgelt olemas, aga on olemas ka valitsusepoolne surve kulude kokkuhoiuks, mis mõistliku koguse hea õnne korral võib anda päris soodsa tulemuse.

Franz ütles ...

"palgalõhe-vastane meeleavaldus"
Sooline palgalõhe kujutab endast pseudoteemat. Ainult mingi väike grupp kõrgepalgalisi mehi ajab selle keskmise palga näitaja kõrgeks. Kui mediaani võrrelda, siis pole see vahe üldse nii suur.

Asjadest ütles ...

Muide, kuna valdav enamus tööõnnetusi juhtub meestega tähendab see, et mehed teevad naistest ohtlikumaid töid ning seega peavadki rohkem palka saama. Või siis peaks ka naisi sama ohuastmega töödele kaasama. Oli siin ju juttu naiste riskijulguse kasvatamisest ja...