esmaspäev, 23. jaanuar 2012

Üks väikene idu: riiklikud usupühad

Viimasel ajal kipun üha tihedamini mõtlema, miks meil on nii palju kindlaks määratud riiklikke usupühasid, seda enam, et ametlikku riigiusku meil Eestis ei ole ning ateistide hulk siin riigis on üks maailma suurimaid. Kuna pühapäevases online-Postimehes oli mh artikkel sellest, kuidas Eesti Mitmekultuuriline Assotsiatsioon sooviks riigipühadena näha ka nn vene jõule, siis tekkis mul küsimus - kas me ei võiks riigina üles näidata innovatiivsust ning pakkuda meie inimestele täiesti uutmoodi lahendust?

Igale inimesele võiks olla eraldatud teatud arv nn (riigi)pühasid, mida ta siis vastavalt usu- ning südametunnistusele vajalikul hetkel välja võtta saaks. Kes tahab pidada kristlikke jõule ja ülestõusmispühasid, kes õigeusklikke jõule, kes talvist ja suvist pööripäeva, kes ramadani või hoopis midagi muud. Kui põhiseaduse järgi meil riigikirikut ei ole, siis sellest lähtuvalt võiks olemata olla ka kõigile riiklikult ette kirjutatud kindlad (kristlikud) pühad. Kes tahab, võtab püha välja kasvõi oma sünnipäeval. Kõikidele kohustuslikuks riiklikeks pühadeks võiks jääda vaid vabariigi aastapäev, taasiseseisvumispäev, võidupüha ning (äkki ka) aastavahetus. Sellisel moel ei jääks äri ju tegelikult pea kunagi seisma – õigeusujõulusid pidavad inimesed töötavad kristlike jõulude ajal ja vastupidi.

Muidugi on valdkondi, kus vähemalt esmapilgul oleks seda süsteemi ehk keeruline rakendada - nt koolid, lasteaiad - ent usun, et mingi lahenduseni saaks jõuda siingi, nt pakkudes õpilastele tulevikus paindlikumat ja individuaalsetest võimetest ning vajadustest lähtuvat õppekava vms. Küsimus oleks muidugi, kas õpilase puhul tuleks lähtuda tema vanema(te) usutunnistusest või nt lapse enda usutunnistusest, sest kuigi sageli need ühtivad, siis on ka palju olukordi, kus lapse usutunnistus on vanema omast hoopis erinev. Võib-olla peaks koolid end üldse igasugusest religioossusest (mh kristlikest jõulupidudest) puhtana hoidma, tutvustades lastele vaid usundiõpetuse raames võimalikult palju erinevaid maailmausundeid, et lapsed saaksid hiljem ise valida, kas ja mida nad usuvad ning mida tähistamise vääriliseks peavad?

Ise – nagu ühele setule kombeks – olen pigem õige- ning Pekousku, samas olen ka pigem lihtsalt "spirituaalne" kui "religioosne" ehk teisisõnu mulle meeldivad mitmete religioonide ja usunditega kaasas käivad kombed või hõng, aga reaalset usku millessegi Kõrgemasse mul ei ole. Mulle meeldib ääretult õigeusukirikutes eviv maagiline aura, sellele omane laulev kõneviis ning viirukihõng. Samuti meeldib mulle baptismiga kaasnev joovastunult laulmine, pigem mustanahalistele omane emotsionaalne kõneviis. Üks korralik joig – olgu see siis kuu, metsa või mõne vaimu poole – toob külmavärinad ihule. Lähimate sugulastega oma vanavanemate haual einestamine, nendele mõeldes toosti tõstmine ning kogu surnuaeda kord aastas enda alla mattev sagimine, teretamine, leelotamine nagu päätnitsal Saatse külas, jätab südamesse korraga nii sooja heaolutunde kui rahutu tagasiigatsuse. Läbiraputav emotsioon ning muusika on minu religioon.

Ent ometi on keeruline igal suvel endale vähemalt päätnitsakski töölt vabu päevi kaubelda, rääkimata õigeusu jõuludest või muudest - minu hinge jaoks olulistest - tähtpäevadest...


4 kommentaari:

TT ütles ...

Ei noh, väga huvitav mõte. Nii on tõepoolest võrdsus tagatud ja kellelgi pole põhjust iriseda, ei usklikul ega uskumatul. Toetan täiega aga realistlikult mõistan, et poliitilistel põhjustel ei lähe see läbi nagu ükski sisuliselt hea idee.

Meil muideks tehti töö juures haiguspäevadega sarnaselt. Igaüks saab 7 "haiguspäeva" aastas aga miskit tõendit enam vaja pole. Sisuliselt lisapuhkus ja ise otsustad kas kasutad haige olemisele või rannas peesitamisele.

Triin Toomesaar ütles ...

Poliitilise tahte puudumise tõttu jääb tõesti selline muudatus meie kalendritesse suure tõenäosusega tegemata... vähemalt veel! Võib-olla tulevikus saavad nii valitsejad kui ka nt ettevõtjad aru, et paindlikkus on uus elurütm töökorralduses, elukorralduses. Nimelt usun, et üha enam hakkavad tulevikutöötajad palga asemel hindama oma isiklikku aega, isiklikku vabadust... Siia kuulub ka nt vabadus (usu)pühasid pidada.

Elame.. ja võib-olla lapselapsed näevad ka.. :)

Tqnis ütles ...

Jess, jess, jess, jess, jess! Lõpuks ometi veel keegi, kes sama mõtte peale on tulnud! Täiesti nõus, täiesti toetan.

Kuigi ausalt öeldes jätaksin mina jõulud rahule. Kasvõi selleks, et vastuseis väiksem oleks. Suur reede, ülestõusmispühad, nelipühi... Head teed! Tegelikult peaks see ka kristlastele sobima, pole ju mitte üks raas sünnis, et Suure Reede pikka nädalavahetust lihtsa joomapeona tarvitatakse.

Üks väike märkus veel. Ära kunagi kasuta väljendit "kristlikud jõulud" vastandusena "õigeusujõuludele". Õigeusklikud on samuti kristlased ja selline väljendusviis on ... Ütleme, et see võib solvav olla.

Triin Toomesaar ütles ...

Ma arvan, et jõulude tähistamine jääks inimestel nii või teisiti alles, oleks ta ametlikult kalendris või mitte - tegemist ikkagi n.ö talvise pööripäeva ajaga, kõige pimedamate öödega üldse meie kandis; inimesed tahaksid neid hetki suure tõenäosusega endale ja oma perele. Kui jätta jõulud praegusele kindlale ajale, jäävad õigeusklikud ikkagi n.ö pooltühja klaasiga, kuna nemad tähistavad ametlikult jõule teisel ajal.

Kui ma postitust kirjutasin, siis mind ennast ei häirinud nn vastandamine "kristlased" vs "õigeusklikud", kuna olen ise õigeusu poole kaldu ja end kristlaseks ei nimeta(ks), kuigi Kristus on keskne ka õigeusus. Samas, kui sa nüüd sellele viitad, siis mulle tundub, et ei sattunud just parim koondnimetus, tõepoolest. Nõus!