kolmapäev, 12. detsember 2012

Üks või teine

Mul on
soojad käed
ja külm süda -

kaht head asja ju
korraga ei saa.

Mul on
külmad käed
ja soe süda,

kui pole kindaid,
ent valge on maa.

pühapäev, 9. detsember 2012

Umbes veerand teekonda on läbitud...

Õpetaja Toomesaar on Jüri Gümnaasiumi põhikooliklasside ees seisnud õige pea juba 4 kuud. Pikad tööpäevad ja -ööd, vähem või rohkem ebaõnnestunud tunnid ning põhjalik eneseanalüüs ja -süüdistamine, kokku kuivanud rahakott ning üha raskemad valikud toidupoodides. Kas olen oma otsust kahetsenud?

Tunnistan, septembri lõpus küsisin endalt üle, kas olin ikka teadlik, millega end Noored Kooli programmiga liitudes seon, aga jõudsin järeldusele, et olin vägagi hästi kursis. Sellele küsimusele vastuse leidmisest alates pole ma kordagi isegi tulnud mõttele oma valikut ringi kaaluda. Pigem tunnen päev päevalt, et kui saan selle tohutult üüratu väljakutsega hakkama, saan hakkama pea kõigega, millele piisavalt pühendun!


Jah, endiselt olen väga väsinud ning aeg-ajalt tahaks meeleheites põrandale viskuda ja karjuda midagi keeles, millest ma isegi aru ei saa. Jah, aeg jookseb endiselt eest ning seda ulmelises tempos. Kuidas on võimalik 24 tunni sisse mahutada need tervislikud 8 tundi und, 5-6 ainetundi õpilaste ees ehk siis u. 8-10 tundi koolimajas, 6-8 tundi vaba aega, kuhu peab mahtuma ka u. 5 tundi lisakoolitööd tundide planeerimise ning tööde parandamise näol?! Keskmine unetundide arv (t)ööpäevas on mul praegu veel vaid 5 tundi, samas – esimese veerandi algul oli see pelgalt 4 tundi. Progress! Areng on ka see, et ma pole mitu kuud kooliunenägusid näinud, väga üksikud erandid välja arvatud, needki pigem klassiruumist väljapoole jäävas kontekstis. 

Kõige suurem väljakutse on aga jätkuvalt õpilastega parajalt sooja kontakti saavutamine. Olen nii mõnegi koolipäeva lõpus klassiruumi aknast välja vaadanud ning mõelnud, kas ja mida teen valesti, et ma nii paljude õpilaste jaoks olen karm ja kuri krunniga tädi, kes liigseid nõudmisi esitab. Samas on üha enam tekkinud neid säravaid ja soojasid naeratusi, positiivseid tervitusi koridorides, mingisugust kokku kuulumise tunnet, huvi teatud protsesside vastu, initsiatiivi oma õpiülesannete tegemiseks, seda vaikselt kuulamise momenti klassiruumis, mis võtab mõnikord südame alt õõnsaks – tõesti, neid huvitab see, mida räägin. Need hetked on minuga üha sagedamini ning tugevamalt kaasas.

Mis puudutab õpetaja töökoormust ning riigi poolt pakutavat palka, siis ma ei viitsi sellest isegi enam rääkida mitte. Visates siia kõrvale kohe nt riigi jaoks ühe olulisema teema, mis on iibe tõstmine, siis perekonda sellise palga juures mina iial luua ei julgeks, vaevalt saan iseendagagi hakkama. Rääkimata sellest, et kui ühel hetkel peaks nt lapse kõrvalt veel tööle tagasi minema, jääks oma laps selle meeletu koolitöö kõrvalt kindlasti piisava tähelepanuta. Kokkuvõttes on haridus-, ent ka nt maksusüsteemi ülesehitus nii vale kui veel olla saab, aga muudatused, reformid, mida suure suuga välja hõigatakse, on kõik enamasti kosmeetilised, et valimisteks vajalikud linnukesed potentsiaalsetele valijatele nina alla heita. Püüan säilitada kohati naiivset usku muutuste võimalikkusesse ka Eesti poliitilisel maastikul.

Nüüd aga – pärast pisikest virtuaalkraaksatust – pean sukelduma tagasi koolitöösse, sest õpetaja töönädal algab juba pühapäeval. Pean pidama plaani, mis järjekorras parandada kontrolltöid ja vihikuid, et kõige selle järel viimaks esmaspäevaseid tunde kavandada ning materjale ette valmistada. Hommikuti luban endale tihti liigset uimerdamist ning õhtuti kirun end siis maa põhja, et päeva hoogsamalt käima tõmmata ei suutnud. Loodame, et täna läheb teisiti...

esmaspäev, 3. detsember 2012

Surmakutsar

Kihutan mööda oma
südame pimedaid
maanteid.

Vahelduvad
tihe ja terav
jäine vihm,
paks ja piimjas
udu.

Maantee on tühi,
sõitjaid siin rohkem
ei olegi kunagi olnud.

Aeg-ajalt hüppab teele
julgeid särasilmi,
lootuses veel jõuda
kuhugi.

Ent ma ei jõua
ega julge pidurdada
- libe on -
ja nii ma sõidan
neist üle
silmad kõvasti
kinni.

Ükskord üsna ammu
võtsin su peale,
aga viimaks sa ütlesid,
et sõidan liiga kiiresti
ja teen valesid pöördeid
ning paarisaja kilomeetri pärast
ma panin su maha,
sest enam ei jaksanud
endas kahelda.

Nüüd aeg-ajalt 
vuhisen sust mööda 
ja mõtlen, et
kui sa viskuksid
uuesti keset teed,
kas ma pidurdaksin
ning peaksin kinni
või sõidaksin sust
lahtisilmi üle.

pühapäev, 30. september 2012

Päevad kõik on kalendris kinni

Esimene kuu noore kooliõpetajana on jäänud selja taha. Esimesed hirmud on ületatud, esimesed pisikesed võidudki võidetud, ent lõviosa sellest pikast ja keerulisest teekonnast on alles ees. Olgugi, et väljakutsed on tohutud, jätkub mul tahtmist ja pealehakkamist. Mis sest, et nii mõnelgi pärastlõunal istun klaasistunud pilgul oma klassiruumis, küsides endalt, mis läks valesti; mis sest, et analüüsin juba toimunud ning veel toimumata tunde hommikuti hambaid pestes, tööle sõites või sealt lahkudes ja öösel uinudeski; mis sest, et septembrikuu unetundide koguarv on üks mu senise elu väiksemaid, ootan innukalt järgmist nädalat. Mõtlen, kuidas teha tunde õpilastele huvitavamaks, kuidas selgitada paremini kohati kuiva ja teoreetilist, ent ometi vajalikku õppematerjali, kuidas õpilasi tunnitegevustesse rohkem kaasata ning – ja see pole sugugi väheolulisem – kuidas selle meeletu mõtte- ja ettevalmistustöö juures ise ellu jääda.

Mõned täiendavad tähelepanekud:
- Õpilased on huvitavad. Nad on kohati keerulised ning mul on aeg-ajalt neid raske mõista, ent tunnen, et olen selle nelja nädala jooksul siiski astunud pisikese sammu või poolteistki edasi ja lapsi juba oluliselt paremini tundma õppinud. Olen aru saamas nende motiividest ning mõtetest. Samas tunnetan, et läheb veel väga palju aega, enne kui õpilased mind piisavalt usaldavad, enne kui saavutame klassiruumis sellise vastastikuse kontakti, mis annaks võimaluse muuta tunnid senisest olulisemalt mängulisemaks ning mitmekülgsemaks. Ootan seda aega põnevusega.

- Unenäod on peamiselt koolitööst. Kool, õpilased, tunni- ja töökavad ei jäta mind pärast uinumistki. Pigem ärkan hommikul üles teadmisega, et nii mõnigi aeganõudev asi sai tehtud. Hiljem avastan, et tehtud sai küll, aga unes, mitte ilmsi. Lõpuks tuleb ka tegelikult asja kallale asuda.

- Kohv on (endiselt) mu hea sõber. Kilode viisi vihikuid, klassikomplektide kaupa kontrolltöid ning lugemiskontrolle parandades kulub suur, soe ja piimavahune kohv igati marjaks, turgutades mind nii füüsiliselt kui vaimselt, pakkudes pisikest, ent ometi hädavajalikku kõrvalnaudingut.

- Koolipäevad kihutavad mööda kosmilise kiirusega. Tõsi, see juba on nii seatud, et aeg ei peatu, vaid aina edasi tõttab. Ent samamoodi jätkates ma ei imesta, kui need kooliaastad on paari silmapilgutusega möödunud ning mulle jääb lõpuks vaid võimalus tagasi vaadata ja nostalgitseda, meenutades oma õpilasi, lennukaaslasi, kolleege, häid ja halbu juhtumeid, tunda rõõmu õnnestumistest ning naerda ebaõnnestumiste üle.

Oh, tunnen, et olen selle kuu jooksul meeletult kogenud ja õppinud, avanenud ning arenenud. Teadmine, et suuremad raskused on alles ees, annab vaimu- ja tahtejõudu. Teadmine, et ükski päev pole teineteisega sarnane, tekitab huvi aina edasi astuda. Teadmine, et ma pole üksi, vaid minusuguseid pisut nupust nikastanud noori on Eesti koolides veel, teeb meele rõõmsaks ning paneb kannatamatult ootama meie lennu järjekordset kokkusaamist, et oma kogemusi, oma õnnestumisi ja ebaõnnestumisi jagada, nende üle naerda, võib-olla nuttagi, et siis jälle naerda, naerda, naerda vaid võidu…

Viivi Luik “Põliskevad”
Naera, naera, naerame võidu,
kes naerab paremini
läbi tuliste suvede
ja talviti aremini.

Kui sa julged, saad elust läbi
otse ja pugemata.
Päevad kõik on kalendris kinni,
kinni ja lugemata.

Sinu sinistes veresoontes
pesitseb põliskevad.
Minu kondid on kuusepuised,
valged ja kõlisevad.

Suvi tuleb ja suvi läheb,
suislepp see veretabki.
Armastus hulgub ilma mööda,
kättpidi teretabki.

Soovita(ksi)n ka lugu “Naera, naera” Tõnis Mäe esituses, aga sinutoru.com varasalves seda ei ole kahjuks.

pühapäev, 29. juuli 2012

nagu norras

tahaksin täna
loopida taldrikuid
pilduda kruuse ja peksta
klaase kildudeks
piki põrandat
rebida kardinad puudelt
lõigata ribadeks vaibad
heita aknast välja
raamatud ja riided
keerata pahupidi
padjad ja tekid
ning värvida seinad
vaheldumisi 
ketšupi ja majoneesiga

et mu eluruum
peegeldaks pisutki
segadust mu sees

aga selle asemel
ma pesen nõusid
triigin pesu
poleerin põrandaid
ja klopin vaipu
pühin tolmu
kastan lilli
nühin aknaid läikima
paigutan ümber raamatuid
ning arhiveerin arveid
ja asetan
oma õigele kohale
iga viimse detaili

et mu eluruum
ei peegeldaks
mitte mingil juhul
seda segadust mu sees

vaid ma paistaksin teistele
aga eelkõige iseendale

korras

kolmapäev, 4. juuli 2012

Nendest mehistest poliitikasaadetest ETV ekraanil...

Üsna palju vett on merre voolanud ajast, mil ma pöördusin Eesti Rahvusringhäälingu poole murega soolisest võrdõiguslikkusest ETV poliitikasaadetes ning juhtmeeskonnas. Ma ei ole teemat unustanud! Tegelikult sain ERR-ist juba 30. mail oma pöördumisele vastuse, mille nüüd täiskujul ja tasakaalustamise eesmärgil oma kajamis ka ära trükin:

Austatud Triin Toomesaar


Oleme tänulikud, et juhtisite tähelepanu soolist võrdõiguslikkust puudutavale olulisele teemale. Ühest küljest tõite välja Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu ning juhatuse koosseisu puudutava küsimuse ning teisest küljest viitasite ERR-i televisiooniprogrammide saadete “Vabariigi kodanikud” ja “Foorum” saatekülaliste soolisele tasakaalule.

Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu koosneb Eesti Rahvusringhäälingu seaduse (ERHS) § 14 lõike 1 alusel Riigikogu liikmetest ja Rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjatest. Nõukogu liikmeks nimetatakse Riigikogu poolt Riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekul üks esindaja igast Riigikogu fraktsioonist ning neli asjatundjat Rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjate hulgast.

Sel kevadel täitusid nõukogu liikmetest nelja asjatundja nõukogu liikmeks oleku tähtajad ning Riigikogu nimetas uued eksperdid. Paraku ei oska ma öelda, kas Riigikogu liikmed kaalusid soolise tasakaalu küsimust ERR-i nõukogus. Usun, et Riigikogu lähtus nimetatud nõukogu liikmete puhul nende professioonist, tegevusest ning mõjust ühiskonnas ja otsuse tegemisel kaalus, millist kasu võib konkreetse inimese nimetamisest olla rahvusringhäälingul.

Mis puudutab juhatuse liikmete nimetamist, siis seni ERR-i juhtinud viie liikme asemel jätkab alates 1. juunist uut 5-aastast tähtajaga 4 liige. Ühe liikme mitte-nimetamine juhatuse liikmeks uueks 5-aastaseks tähtajaks ei tulenenud kindlasti soolistest põhjustest.

Teie rõõmustamiseks tahaksin aga öelda, et kõik Eesti Rahvusringhäälingu programmide peatoimetajad on naised. ERR-il on kaks televisiooniprogrammi – ETV ja ETV2 ning viis raadioprogrammi – Vikerraadio, Klassikaraadio, Raadio2 ja Raadio4 ning Raadio Tallinn, mille kõigi peatoimetajad on naised. Ühtlasi soovin märkida, et sooline tasakaal on ERR-i töötajate seas hästi paigas: ERR-is töötab 50,3 % mehi ning 49,7% naisi, seega sisuliselt võrdselt. Samuti on paljude toimetuste ning muude osakondade juhid naised.

Saatekülaliste sooline tasakaal on aga teine küsimus. Teie poolt viidatud saated kuuluvad ühiskonna- ja poliitikasaadete žanrisse. Paraku kaldub Eestis sooline tasakaal just poliitika valdkonnas pigem meeste kasuks, mistõttu domineerivad mehed ka poliitika- ja ühiskonnaelu kajastavates saadetes. Samas teevad mõlema eelnimetatud saate toimetajad, saatejuhid ja terved meeskonnad pidevalt tugevat tööd selleks, et saada saatesse esinema vähemasti ükski naine. Paljude teemade aruteludes, kuhu kutsutakse järgides ajakirjanduse poliitilise tasakaalu nõuet erinevate fraktsioonide esindajad, nimetavad erakonnad ise isiku, kes vastavat saate teemat valdavad ning saadavad ta saatesse. Ajakirjanikel ei jää sellistel puhkudel tihti endal otsustusruumi. Samuti ei soovi paljud tagasihoidlikumad inimesed televisioonis esineda, kuna kardavad rambipalavikku või avalikku esinemist üldisemalt.

"Vabariigi kodanike" saatesse valitakse saatekülalisi inimeste seast, kes konkreetsel teemal südant valutavad ja seda ka kuskil mingil moel väljendanud on. Sõnakus ja esinemisoskus tulevad väitlussaates kasuks. Kui selliste inimeste hulgas on kaks võrdselt head saatekülalist, siis on eelis daamidel, ja just sellepärast, et naisi leidub esinejate seas üldiselt kahjuks vähem.

Kinnitan Teile, et ERR-i töötajad teevad pidevat tööd selle nimel, et meie saated oleksid huvitavamad, mitmekülgsemad ja kajastaksid kõige laiemalt erinevate inimeste ja huvigruppide soove ning rahuldaksid nende infovajaduse. Seejuures püütakse arvestada ka soolise tasakaalu saavutamist.

Soovin Teile kõike head ja jätkuvat aktiivsust ühiskonnaelu küsimustes.

Lugupidamisega

Karin [...]
administratiiv- ja õigusosakonna juhataja
nõukogu nõunik

Esmalt - suur tänu Eesti Rahvusringhäälingule vastamast ning suur tänu heade soovide eest! Teiseks – tänan, et olete teadvustanud probleemi olemasolu ning kinnitasite, et tegelikult ERR-i töötajad tegelevad pidevalt selle probleemi lahendamisega. 

Mõistsin juba pöördumist kirjutades ning tõin selle oma kirjas ka välja, et nõukogu ning juhatuse tänane koosseis ei ole otseselt kivi ringhäälingu kapsaaeda, vaid tuhka võiks endale eelkõige pähe raputada Riigikogu. Mul on hea meel lugeda, et ERR-i peatoimetajate hulgas on naised väga hästi esindatud, samuti on mul meeldiv lugeda, et rahvusringhäälingu kogu töötajaskond on sooliselt tasakaalus. Tunnistan, mõneti teeb siiski tusaseks kogu pildist kooruv igapäev, kus tippjuhtkond, st võimu- ning otsustusmeeskond (juhatus ja nõukogu), on mehed ning keskastmejuhid (peatoimetajad, muude osakondade juhid ja toimetajad) naised. See peegeldab väga tõetruult muudki tänast statistikat meeste ja naiste positsioonidest juhtimisskaalal.

Mis puudutab poliitikasaateid ning nende soolist tasakaalu, siis – nagu juba mainisin – on mul hea meel, et saadete toimetajad ning saatejuhid-meeskonnad naiste esindatuse nimel tugevalt tööd teevad. Üks soovitus minu pöördumises oli avaldada ka erakondadele tugevamat survet naisesindajate saatmiseks kõnealustesse saadetesse. Kuidas ja millist survet ERR võiks ja saaks parteidele avaldada, mina täpselt välja pakkua ei oska – ERR-il on kohustus jälgida ka poliitilist tasakaalu, mistõttu ilmselt saatekülaliste hulgast välja jätmisega "ähvardada" ei saa.  Samas – kas Foorumis peavad käima just parlamendierakonnad? Kui rohelised, endine Rahvaliit või ükskõik milline muu erakond pakuks omalt poolt saatesse nt naiskülalise, võiks neil olla seejuures eelis. Kahjuks ERR-i esindaja nõuannet erakondadele signaali andmisest ja selle võimalikkusest täpsemalt ei kommenteerinud. 

See, et naised on tagasihoidlikumad ning pelgavad avalikku esinemist ja oma arvamuse esitamist, oma seisukohtade kaitsmist, on kurb tõde. Seetõttu naised ilmselt tihti loobuvad ETV saadetes esinemisest, see on ka üks põhjuseid, miks jõuab naisi harvem poliitikasse. Kindlasti kavatsen ise antud probleemi lahendamise nimel tööd tegema hakata juba sügisest. Püüan eesti keele ja kirjanduse õpetajana süstida  noortesse rohkem esinemiskindlust. Tahan julgustada eelkõige noori tüdrukuid oma arvamust avaldama, argumenteerima, oma seisukohtade eest seisma ning neid põhjendama. Usun, et nii hakkab tulevikus ehk võrdsustuma ka naiste ja meeste tasakaal aktiivsete (noor)poliitikute hulgas.

Loodan, et Eesti Rahvusringhääling kirjutab soolise võrdõiguslikkuse küsimuse edaspidi sisse ka oma arengukavadesse – minu hinnangul on see vajalik, kuna sellisel juhul on ERR-il ka kohustus soolist tasakaalu kuidagi konkreetselt mõõta ning mingi tulemus saavutada. Mina jään aga kindlasti ETV poliitikasaateid edasi vaatama ning hoian tulevikuski väga teravalt silma peal nii saadete kui ERR-i juhtmeeskonna soolisel koosseisul, et vajadusel taas näppu viibutada.

esmaspäev, 2. juuli 2012

Forbes ei ole majandusajakiri!

Jah, nimetagem asju õigete nimedega. Forbes on konservatiivset neoliberaalset majandusmudelit idealiseeriv ajakiri keskmisest oluliselt jõukamale varases keskeas mehele. Majandusajakirjaks on seda minu hinnangul palju nimetada,* ent ometi teeb seda nii Delfi kui Postimees. Lugedes härra Steve Forbesi avasõnu eestikeelsele esinumbrile, sain teada, et proportsionaalne tulumaks on ainus õiglane ja aus maksusüsteem ning kokkuhoid ja kärpimine on põhimõtteliselt ainus viis majanduskriisist pääsemiseks. Selline konkreetne määratlus ajakirja esinumbris ning seda ajakirja omaniku ja peatoimetaja poolt paneb kogu ajakirja minu jaoks väga ahtasse kasti. Täienduseks sobivad siia suurepäraselt härra Forbesi sõnad kohtumiselt Eesti rikaste ja ilusatega: „[Krugman] eksib majandusküsimustes kõiges.“ (vt nt Delfist või Postimehe E24-st) Ehk teisisõnu on olemas ainult üks õige tee – see on neoliberaalne. 


Mulle torkas väga teravalt veel silma, et naisi selles ajakirjas ei ole. Välja arvatud üksikutel (seksikatel) reklaamidel ning mõnel pildil ajakirja lõpus olevas reisikirjelduses. Naisi ei ole ka Eesti ärieliidi hulgas (nagu Delfi fotodelt näha võib) ning ilmselt ei ole nad sinna eriti oodatudki, vaadates, kui ühele poole kaldu kogu Forbes Eesti (ning nende meeskondki) on. 

Lühidalt kokkuvõttes on tegu ühe neoliberaalse nišiajakirjaga kitsale meeseliidile ning majandusajakirjaks on seda liiga palju nimetada. Veel enam - ma ei saa aru härra Forbesi sõnadest ajakirja esinumbris, et Forbes Eesti ilmumine peegeldab meie riigi majanduse head käekäiku. Kuidas, millisest otsast ja kellele ehk teisisõnu: "Möh?!"


*Muuseas, inglise keeles kutsuvad nad ennast business magazine'iks ehk äriajakirjaks, mis on pisut ausam variant kui majandusajakiri. Ei tea, miks eesti keeles ning Eesti meedias on  tiitli 'majandusajakiri' kasuks otsustatud?

reede, 29. juuni 2012

Mina olengi Aaviksoo uus õudusunenägu*

Esiteks, üliõpilasena olen ma äärmiselt rahulolematu Aaviksoo eestvedamisel kujundatud kõrgharidusreformiga. Minu hinnangul ei täida reformi selline formaat (eelkõige tuim 30 EAP nõudmine tasuta koha säilimiseks, õppekeeld akadeemilise puhkuse ajal, aga ka nüüdseks taldrikule paisatud toetustesüsteem) absoluutselt oma eesmärki muuta kõrgharidus kättesaadavamaks ning kvaliteetsemaks. Olen korduvalt mõelnud sel teemal ka blogis kirjutada, ent täiskohaga õppimine (kahjuks suutsin sel semestril omandada vaid 28 EAP-d, häbi-häbi!), suurel koormusel töötamine ning muud asjatamised on võtnud minult suurema osa energiast ja vabast ajast.

Teiseks, poliitikahuvilisena olen ma pettunud nii endise haridusminister Lukase kui ka praeguse minister Aaviksoo kindlakäelises vene kooli (")reformimises("). Venekeelse kooli reformimine on hädavajalik, jah – aga minu hinnangul tehakse seda hetkel valest otsast ehk gümnaasiumi tasandil. Et parandada venekeelsete noorte keeleoskust süsteemsemalt, tuleks seda teha kõige algusest ehk siis kas lasteaia- või kõige hiljem algkoolitasandilt alustades, mitte seni ilmselgelt ebatõhusat keeleõpet saanud gümnaasiumiõpilasi karistades.

Eelnevale lisandub sügisest veel üks tahk – minust saab noor õpetaja. Meie üldharidussüsteemiga, täistuubitud ning reaalsusest eraldiseisvate õppekavadega, õpetajate palgaastmetega, mh ka värskete palgalubadustega rahulolematu noor õpetaja. Minu teekond õpetajaks on üks põhjuseid, miks siinne kajam on viimasel ajal ehk liiga harva täiendust saanud. Minu teekond õpetajaks on aga ka üks põhjuseid, miks siinne kajam kindlasti ka edaspidi jätkab. Ilmselt saab tulevikus senisest rohkem tähelepanu just haridustemaatika, kuna lisaks rahulolematusele on mul ka mõningaid ideid, kuidas seda süsteemi parandada - ent kindlasti ei saa haridusest ainus teema, mida käsitlen.

Siinsele kajamile lisaks tasub huvilistel silm peal hoida ka programmi Noored Kooli päevikul, kus minagi juunikuu jooksul 2 korda kirjutanud olen (siin ja siin). Minu jooksvatest tegemistest ja mõtetest saab ülevaate aga twitteri vahendusel – sellel vool saab silma peal hoida nii mu blogi paremas servas kui ka twitteri kontot @tritoom jälgides.

*Mõistagi on tegu pehme kirjandusliku liialdusega.

esmaspäev, 21. mai 2012

Pöördumine: tahan sooliselt tasakaalustatumaid poliitikasaateid!

Hea Eesti Rahvusringhäälingu värskendatud juhtmeeskond: nõukogu ning juhatus!

Teadupoolest on meil Eestis soolise võrdõiguslikkusega kehvasti. Naiste palk on meeste omast väiksem, naiste esindatus juhtpositsioonidel, sh poliitikas on üsna marginaalne, tööturg on segregeerunud sel moel, et naised on ülekaalus eelkõige vähetasustatud tööaladel jne. Sellise ebavõrdsuse vastu võitlemiseks võeti 2004. aastal (küll suuresti vaid Euroopa Liidu survel, mitte siirast poliitilisest tahtest) vastu ka Soolise võrdõiguslikkuse seadus.






Kuigi olukord, kus 21. sajandil on Eesti Rahvusringhäälingu eesotsas vaid mehed, on samuti häbiväärne, ei peatu ma täna sel teemal pikemalt, kuna see ei ole kivi (ainult) ringhäälingu juhtmeeskonna kapsaaeda, vaid ka parlamendi kapsaaeda, kes sellise sooliselt ühele poole kaldu esindajaskonna on nõukogusse määranud. Küll aga on ERRi nõukogu ja juhatuse tänane sooline üksluisus see viimane tilk karikasse, miks ma võtsin vaevaks käesolev pöördumine teha.

Ma olen iganädalane poliitikasaadete vaataja. Minu menüüs on „Välisilm“, „Vabariigi kodanikud“ ning „Foorum“, sealjuures valutan südant eelkõige viimasena, aga pisut ka eelviimasena mainitud saate pärast.

Vaatlesin peagi lõppeva saatehooaja soolist tasakaalu kahes viimati mainitud saates - ja nüüd tuleb kurvastav statistika. „Foorumi“ lõppeva hooaja senises 36 saates on külaliste hulgas olnud 124 meest ning 20 naist, st ümmarguselt 86% saatekülalistest on olnud mehed ja vaid 14% naised. „Vabariigi kodanike“ puhul on statistika pisut positiivsem, aga seda siiski marginaalselt – umbes 73% nimetatud saate külalistest on olnud meessoost, 27% naissoost.

















„Vabariigi kodanikud“ on olnud pisut sooliselt tasakaalukam sel moel, et saateid, kus on esindatud ainult üks sugupool (mehed), on 7 (seda 35 saate hulgas). „Foorum“ on oluliselt negatiivsem näide – 36 saatest on nn meessaateid olnud koguni 20. See tähendab, et 55,6% „Foorumi“ saadetest on olnud sellised, kus väitlejatest mitte ükski pole olnud naine.

Selle valguses küsin, milline on ERRi strateegia soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks? ERRi arengukava(de)st ei leidnud ma mitte ühtegi viidet soolisele võrdõiguslikkusele. Kuigi ERR ei ole juriidiliselt riigiasutus, mistõttu Soolise võrdõiguslikkuse seadus ERRi otseselt ei kohusta „soolist võrdõiguslikkust süstemaatiliselt ja eesmärgistatult edendama“, võiks rahvusringhääling seda siiski teha, arvestades, et VÄGA suure osa oma eelarvevahenditest saab ERR riigilt, õigemini maksumaksjalt, mistõttu on tegemist ometigi riigi asutusega.

ERRi visioon ja missioon ilusad. Visioonis on sätestatud, et „Rahvusringhääling on mitmekesist sisu loov meediaruum, mis peegeldab Eesti identiteeti, kannab ühisväärtusi, teadvustab ja integreerib erinevaid sotsiaalseid ja kultuurilisi kuuluvusi ning nende muutusi [...]“. Missioon täpsustab: „ERR [...] avardab Eesti inimeste maailmapilti, harib avalikus mõtteruumis osalejaid; kaasab inimesi Eesti riigi ellu, innustab vaba arutelu; [...] ühendab erinevaid kogukondi ja põlvkondi, kasvatab sallivust ja üksteisemõistmist [...]“ jne. Soolise võrdõiguslikkuse või naiste ühiskondliku positsiooni (puudumise) kohta need lauseosad tänasel päeval ei paista kehtivat. Poliitikast aktiivselt huvitatud naisena ma ei tunne, et ERR peegeldaks minu identiteeti või teadvustaks ja integreeriks sooliste stereotüüpide kui ühe sotsiaalse kuuluvuse muutumist. Ka ei ole teleekraanilt paista, et ERR kaasaks inimesi Eesti riigi ellu - ERR kaasab vaid mehi Eesti riigi ellu.

Kui ERR-il puudub vastav strateegia, siis annan pisikesi näpunäiteid, kust alustada. Nt võiks jälgida seda, kuidas näeb välja (poliitika)saadete külaliste sooline koosseis. Teadupoolest on meedia äärmiselt suur ühiskonna(arvamuse) mõjutaja. Kui ekraanile pääseb poliitikuna kõnelema marginaalne arv naisi, ei muutu ühiskond nii pea naispoliitikuid tolereerivaks ning peamine diskussioon jääb veel (liiga) kauaks keerlema selle ümber, mis kellelgi seljas, kes juurde või alla võtnud, kes mehele läinud või meheta jäänud jne.

Veel üks julgustav vihje. Kui „Vabariigi kodanikes“ käivad arutlemas valdavalt erinevate valdkondade eksperdid, siis „Foorumis“ pigem erakondade esindajad. Palun andke erakondadele selge signaal, et nad saadaksid saadetesse ka naissoost külalisi. Selles suhtes kiidusõnad Keskerakonnale, kes on naisi „Foorumis“ kõige enam näidanud (9 korda), häbi-häbi Reformierakonnale, kellel on sel hooajal „Foorumis“ käinud ainult 1 naine, aga ka Sotsiaaldemokraatlikule erakonnale ja IRL-ile – kumbagi neist on esindanud 3 naiskülalist.

Üks võimalus on jälgida ka saateteemade ning soolise pildi kokku- või lahkulangevust. Nt ärritas mind tugevalt, kui haridusreformi ning õpetajate palku puudutavates saadetes oli kokku 8 külalise hulgas 1 naine, samas kui haridusmaastik on tänases Eestis siiski nn naistevaldkond. Nende saadetega süvendas ERR stereotüüpi, et naine on alluv, lihttööline (õpetaja), mees liider ja võimukandja. Haridusvaldkonnas töötab 47 000 naist ning vaid 9 100 meest, mis tähendab, et eksperte ja eestkõnelejaid võiks naiste hulgast justkui rohkem leida.

Arvestades, et täna on ERR-i nõukogu ning juhatus ainult meeste kants, tundub, et naistele ei olegi enam meie rahvusringhäälingus kohta (võimukandja, juhi, poliitiku, otsusetegijana). Seda tugevamalt peaks juhtmeeskond näitama initsiatiivi soolise võrdõiguslikkusega tegelemiseks.


Tahan olukorda, kus naine poliitikasaates ei ole enam erand, vaid reegel. Tahan saatejuhte, kes ei anna „daamidele esimesena sõna“ lihtsalt selle pärast, et keegi on parasjagu nais- või meessoost, vaid kui kellelegi antakse sõna „esimesena“ või „viimasena“, siis seetõttu, et tal on midagi öelda, mida ajakirjanik oluliseks peab. Tahan, et kui mingi valdkond on tänases Eestis valdavalt naiste valdkond, siis oleks naised ka neid teemasid käsitlevates saadetes esindatud. Tahan, et mistahes valdkonna temaatikat käsitlevates saadetes oleks naised esindatud võrdses või enam-vähem võrdses koguses meestega.

Ma soovin, et rahvusringhääling tegeleks teadlikult soolise võrdsuse edendamisega, et kui mitte minul, siis vähemalt minu tütardel on võimalus näha, et naistel on siiski asja poliitikasse ning nad ei ole seal juhuslik või ajutine nähtus. Ma ei taha lastelastele tulevikus näidata „Foorumi“-nimelist ajaloosaadet ning öelda: „Vaadake, lapsed, kui vanaema veel noor oli, oli naine poliitikas tõeline haruldus...“

esmaspäev, 16. aprill 2012

Soolisest ebavõrdsusest ehk "nii on ju alati olnud"

Kui jutt läheb soolisele ebavõrdsusele ning argumenteerijal on vaja väidet naiste madalama positsiooni õigustamiseks, lüüakse väga sageli lauale argument, et naiste positsioon on selline olnud juba aegade algusest alates. Naised olevatki olnud juba iidamast-aadamast vähese või olematu võimuga nõrgem sugupool, kellel pole oma vara ega erilisi õigusi. Kas tõesti?


Levinud on rahvusromantiline arusaam, et enne ristiusustamist olid eestlased häbematud mitmenaisepidajad ning tegelikult olid püksid, vara ja võim mehe omand. Mõnede arheoloogide hinnangul on selline ettekujutus meie esivanematest aga totaalne müüt, et mitte öelda illusioon. Nimelt - vaadeldes ja analüüsides arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leitut võib väita, et eesti naise positsioon muinasaja lõpul oli meestega üsna võrdne. Veel enam – eesti naine oli oluliselt paremal positsioonil võrreldes ka nt ümberkaudsete alade sookaaslastega.

Arheoloogilised tõendid, mis viitavad naiste kiiduväärsele rollile ja positsioonile toonases ühiskonnas, on nt aspekt, et võrreldes teiste ümberkaudsete piirkondadega (nt Läti või Skandiaavia, sh Soome aladega) on naiste matuseid Eesti aladel palju, lisaks on need olnud ka üsna jõukad – mujal eeltoodud piirkondades on naiste matuseid vähem ning kui naisi on siiski maetud, ei ole need matused nii varakad olnud.

Veel üks huvitav arheoloogiline aspekt: nimelt, mida rohkem on leitud selgelt ühele sugupoolele kasutamiseks mõeldud asju, esemeid, seda kehvem on (olnud) naiste positsioon ühiskonnas; mida sarnasemad need esemed on, mida väiksemad on nende omavahelised erinevused, seda parem on olnud ka naiste positsioon. Teoreetilised konstruktsioonid pakuvad, et viimasel puhul on naistel olnud lisaks muudele nn vabadustele ka nt pärimisõigus. Kui vaadelda muinaseestlaste matmispaiku, siis matustele kaasa pandud esemed on naistel ja meestel olnud üsna sarnased, veel enam – naistele on haudadesse kaasa pandud ka relvi. Relvad ei tähenda, et need naised oleks ilmtingimata olnud sõjamehed, vaid hoopis seda, et nendel naistel oli (mõju)võimu – relvad on võimu ja mõjukuse sümbol.

Naiste kehvema ühiskondliku positsiooni tõid meie aladele Euroopast pärit ristiusustajad. Näiteks toodi koos usuga kaasa uutmoodi perekondlikud ettekirjutused. Veel enam – kuna (Lääne-)Euroopa kristlikus kultuuris on naine olnud madala positsiooniga sugupool, on ristiusustajad arheoloogide sõnul keeldunud läbirääkimistest naissoost võimukandjatega. Eeltoodud aspektid ilmselt andsidki tugeva tõuke naiste positsiooni halvenemisele Eesti aladel. Naiste – või mis tahes teise sotsiaalse rühma – võimult trügimiseks kulub väidetavalt umbes üks põlvkond. Tänased sotsioloogid spekuleerivad, et naiste võimu juurde ning meestega võrdsele positsioonile (tagasi) toomine võtab aega aga ligikaugu kaks põlvkonda.

Seega väide, et püksid ja võim on alati olnud ainult meeste pärusmaa, ei vasta tõele; seda siis antud juhul just Eesti aladel. Sooline ebavõrdsus on totaalne importkaup ning situatsiooni õigustamiseks ei ole ajaloolisele alati-nii-olemisele viitamine sugugi asjakohane tegevus. Kui on vaja kedagi kunagi muinaseestlaste jälgedele juhatada...

* Kes tahab veel asjast pisut kuulda-lugeda, siis seda saab teha nt Vikerraadio arhiivi kaudu siit (saade „Eesti lugu“, kas siis 12.11.2005 või 19.11.2005 saade, täpselt enam ei mäleta, kumb) või nt sellest kajamipostitusest siin, kus mh kirjutatakse sellest, et mitmenaisepidamist Eesti aladel suure tõenäosusega siiski ei olnud. Samas on materjali internetiavarustes veel - kellel huvi otsida, see leiab.

** Neljapäeval, 19. aprillil kell 17 toimub Tallinnas, Tammsaare pargis palgalõhe-vastane meeleavaldus. Lisaks saab kohvikutes üle Eesti osta võileibu kas tillita või tilliga, viimased on siis palgalõhe-protsendi võrra kallimad. Miks selline aktsioon just sel kuupäeval? Nimelt on 19.04 see päev, mil naised - võrreldes meestega - saavad kätte oma eelmise aasta palga.

*** Ühtlasi - blogikeskkonna Blogspot uus kasutajaliides on totaalne peavalu ja arusaamatu läbikukkumine.

esmaspäev, 2. aprill 2012

Kuidas taltsutada oravat ehk väsinud-orava-sündroom

Kui enesetunne on ebaselge, kohati uimane ja ükskõikne, võib-olla oled ka tihedamini haige või tavapärasemast näljasem, tahtejõud tundub sinuga olevat juba ammu hüvasti jätnud, jalad või hoopis pea ei kuula sõna ning kipud kõikvõimalikke ihuliikmeid vastu laudu, uksepiitu või lagesid ära lööma, tuleks sul teha väike visiit oma sisemisse loomaaeda. Täpsemalt tuleks võtta ette matk sinna, kus asub suur-suur ratas, mille sees peaks jooksma ringi reibas orav. Olukord võib olla selline, et meie peaminister Ansip ei ole ainuke väsinud käbikuningas siin riigis.

Orava väsimisel võib olla mitmeid põhjuseid:
* Kas orav peab jooksma päevast päeva 7 erinevas rattas?
* Kas orav peab paralleelselt jooksmisega lahendama erinevaid keerulisi vaimseid ülesandeid?
* Kas orav on vähe või kehvasti toidetud?
* Kas orav saab vähe magada?
* Kas orava igapäevarütm on kaootiline?
* Kas oravat ei ole piisavalt kiidetud, paitatud ning kammitud?
* Kas oravale on seatud eesmärk, mida tegelikult pole (ette nähtud tegevuskava juures) võimalik saavutada?

Oravale võib piitsa anda nii palju kui jõuad, aga lõpuks võib olukord lõppeda selliselt, et orav hüppab rattast maha, hakkab teiste loomadega tüli norima ning pakib kohvrid ja läheb minema või – veel hullem – viskab sussid püsti. Kuidas sellisest lõpptulemusest hoiduda?

Kõigepealt tuleks püüda jälile jõuda, mis sinu oravat kõige enam väsitab ning miks tal toss pea et väljas on. Sellest tulenevalt on vaja rakendada üht või mitut järgnevat meedet:

- Vähenda rattaid, millistes orav jooksma peab ehk teisisõnu pane paika prioriteedid, millised tegevused sinu jaoks kõige olulisemad on. Jah, võib ju tunduda, et sa pead ja tahad ilmtingimata käia tööl ja koolis ja trennis ja kooris ja olla vabatahtlik kolmes muus üliolulises kohas, ent lõpuks väsib su orav ära ja võib juhtuda, et sa ei jõua enam üldse koduuksest välja, kuna surnud orav on surnud orav, haukugu su sisemine koer ta peale nii palju kui kulub.
- Toida oma oravat paremini! Kui orav on väsinud, võib tunduda, et pakk Komeeti ning tass kanget kohvi või nätsumaitselist energiajooki annavad oravale piisavalt energiat, et jälle edasi joosta, ent tegelikult on see energiasüst ainult ajutine ning pärast on orav veel väsinum. Orav vajab sinu kõhu kaudu rohkem juur- ja puuvilja, pähkleid, kala-, linnu- ja loomaliha (taimetoitlased, asendage vastavalt oma menüüle), vett, vett ja veel vett. Kohvijoomist ega kommisöömist ei pea lõpetama, ent ainult kohvi ja kommi peal elamine ei pane orava karva kahjuks läikima...
- Orav peab saama piisavalt puhata, soovitatavalt ka (töö)nädala sees, ehk teisisõnu: nädalavahetuse pikad magamised on sarnaselt energiajookidele ning lõputule maiustamisele ainult ajutised lahendused. Magamisrütm peaks ideaalis olema ühesugune 7 päeva nädalas, sealjuures tuleks leida just sinu oravale meelepärane unetundide arv ning teadmine, kas su orav on hommiku- või õhtuorav. Jah, üldiselt on hommikuoravatega inimestel lihtsam, kuna meie maailma töörutiin lihtsalt soosib varahommikusi aktiviste, ent äkki õnnestub sul oravaga kuidagi selles asjas läbi rääkida.
- Võib-olla on su oraval lihtsalt motivatsioonipuudus? Ta jookseb ja jookseb ja jookseb, aga ütleks keegi ühe hea sõnagi? Või kaks? Või annaks pähkleid nosida? Või kammiks aeg-ajalt tema jooksumärga sabagi? Või ei ole jooksmine sinu orava jaoks sobiv tegevus ja ta eelistaks hoopis rattaga sõita? Siinkohal tuleks oma oravaga maha istuda ja asja arutada. Võib-olla tuleks jooksurattad viia teise keskkonda, asendada moodsamate ning ergonoomilisemate ratastega, muretseda talle velotrenažöör või hoopis batuut? Siin aitab ainult oma orava kuulamine ning sealjuures tuleb kuuldut kindlasti ka arvesse võtta. Tühjade lubaduste andmine viib selleni, et keegi saab varsti hammustada ja see keegi ei ole sinu orav.

Lühidalt kokkuvõttes – kui oled juba pikemat aega väsinud ning tüdinud, energiat ei anna ükski kohvitass, multivitamiin ega šokolaadikook ning sõna 'motivatsioon' tundub olevat vabamüürlaste vandenõu koodnimetus ja sina selle mänguga kaasa minna ei taha (loe: ei jõua), tuleb sul võtta vaba hetk oma orava jaoks. Lase loom rattast välja, las ta karjub su peale paar minutit – küll maha rahuneb. Istuge puuoksale, paku talle pähkleid ning kuula, mis tal sulle öelda on. Ole oma orava vastu hea, sest näed ju ise, mis võib juhtuda, kui üks käbikuningas on viimse piirini viidud. See veel puuduks, et su sisemine loomaaed fooliummütsides ringi marssima kukuks...

***
Mis puudutab minu sisemist oravat, siis meil on hetkel läbirääkimised pooleli, ent tundub, et suudame lõpuks jõuda kõiki pooli rahuldava kokkuleppeni. Minu orav oli sunnitud haukuvale koerale piki lõugu panema, enne kui ma aru sain, et midagi on valesti. Tänaseks on šokis kass ka hakanud vaikselt kastist välja ronima, elevandid nosivad oma nurgakeses ettevaatlikult kuusevõrseid ja surnut mänginud kährik tegi ühe silma lahti. Kõik saab korda!

esmaspäev, 23. jaanuar 2012

Üks väikene idu: riiklikud usupühad

Viimasel ajal kipun üha tihedamini mõtlema, miks meil on nii palju kindlaks määratud riiklikke usupühasid, seda enam, et ametlikku riigiusku meil Eestis ei ole ning ateistide hulk siin riigis on üks maailma suurimaid. Kuna pühapäevases online-Postimehes oli mh artikkel sellest, kuidas Eesti Mitmekultuuriline Assotsiatsioon sooviks riigipühadena näha ka nn vene jõule, siis tekkis mul küsimus - kas me ei võiks riigina üles näidata innovatiivsust ning pakkuda meie inimestele täiesti uutmoodi lahendust?

Igale inimesele võiks olla eraldatud teatud arv nn (riigi)pühasid, mida ta siis vastavalt usu- ning südametunnistusele vajalikul hetkel välja võtta saaks. Kes tahab pidada kristlikke jõule ja ülestõusmispühasid, kes õigeusklikke jõule, kes talvist ja suvist pööripäeva, kes ramadani või hoopis midagi muud. Kui põhiseaduse järgi meil riigikirikut ei ole, siis sellest lähtuvalt võiks olemata olla ka kõigile riiklikult ette kirjutatud kindlad (kristlikud) pühad. Kes tahab, võtab püha välja kasvõi oma sünnipäeval. Kõikidele kohustuslikuks riiklikeks pühadeks võiks jääda vaid vabariigi aastapäev, taasiseseisvumispäev, võidupüha ning (äkki ka) aastavahetus. Sellisel moel ei jääks äri ju tegelikult pea kunagi seisma – õigeusujõulusid pidavad inimesed töötavad kristlike jõulude ajal ja vastupidi.

Muidugi on valdkondi, kus vähemalt esmapilgul oleks seda süsteemi ehk keeruline rakendada - nt koolid, lasteaiad - ent usun, et mingi lahenduseni saaks jõuda siingi, nt pakkudes õpilastele tulevikus paindlikumat ja individuaalsetest võimetest ning vajadustest lähtuvat õppekava vms. Küsimus oleks muidugi, kas õpilase puhul tuleks lähtuda tema vanema(te) usutunnistusest või nt lapse enda usutunnistusest, sest kuigi sageli need ühtivad, siis on ka palju olukordi, kus lapse usutunnistus on vanema omast hoopis erinev. Võib-olla peaks koolid end üldse igasugusest religioossusest (mh kristlikest jõulupidudest) puhtana hoidma, tutvustades lastele vaid usundiõpetuse raames võimalikult palju erinevaid maailmausundeid, et lapsed saaksid hiljem ise valida, kas ja mida nad usuvad ning mida tähistamise vääriliseks peavad?

Ise – nagu ühele setule kombeks – olen pigem õige- ning Pekousku, samas olen ka pigem lihtsalt "spirituaalne" kui "religioosne" ehk teisisõnu mulle meeldivad mitmete religioonide ja usunditega kaasas käivad kombed või hõng, aga reaalset usku millessegi Kõrgemasse mul ei ole. Mulle meeldib ääretult õigeusukirikutes eviv maagiline aura, sellele omane laulev kõneviis ning viirukihõng. Samuti meeldib mulle baptismiga kaasnev joovastunult laulmine, pigem mustanahalistele omane emotsionaalne kõneviis. Üks korralik joig – olgu see siis kuu, metsa või mõne vaimu poole – toob külmavärinad ihule. Lähimate sugulastega oma vanavanemate haual einestamine, nendele mõeldes toosti tõstmine ning kogu surnuaeda kord aastas enda alla mattev sagimine, teretamine, leelotamine nagu päätnitsal Saatse külas, jätab südamesse korraga nii sooja heaolutunde kui rahutu tagasiigatsuse. Läbiraputav emotsioon ning muusika on minu religioon.

Ent ometi on keeruline igal suvel endale vähemalt päätnitsakski töölt vabu päevi kaubelda, rääkimata õigeusu jõuludest või muudest - minu hinge jaoks olulistest - tähtpäevadest...