pühapäev, 6. november 2011

Elamus: „Oo, kallis, oo, kallis, kas kuuled...“

„...kuis mürgeldab veri?“

Ma ei ole kunagi oma n.ö kiindumust Dagö tuumikusse eitanud – siinses blogis on juba 2 erutushõiset minevikus toimunud kontserdite kohta (esimene siin ja teine siin). Kuidas saaks need kaks siis ilma kolmandata jääda? Ega ei saagi – ja siit see jälle tuleb...

Laupäeva õhtul (05.11) andsid "meie küla eitedele" Raudoja kõrtsitalus üsna intiimse kontsert-etenduse Lauri Saatpalu ja Peeter Rebane ning kõrvalosatäitjad Liblikas ja Koer. Kirju Liblikas, kes suurema osa kontserdist püüdis end Lauri erinevate kehaosade peal hästi tunda - ei tea, kas Lauri oli kevadiselt sirelilõhnaline? - tuues kõrtsituppa kaasa omamoodi lõdvestava huumorivärvingu, ning Koer, kes end väga koduselt tundis - sest see talu ongi koera kodu - ning saalis ringi sebis ja paar korda sobiva koha peal rütmi haugatas - auh!


Koeral oli ka üks Suur Puuk, aga tema lavaline roll jäi sel korral üsna märkamatuks.

Kontsert oli hea, emotsioon veel parem – kõik elemendid, alustades eelmainitud Liblika ja Koeraga, lõpetades esinejate pisikeste vusserdamiste, omavahel vahetatud pilkude ning mu tagumikualuse diivaniga, sulasid ja sobitusid väga hästi kokku. Isegi Saatpalu uue soenguga harjusin lõpuks ära...

Meeldis see, et esitusele ei tulnud ainult Dagö lood, vaid vahele põimiti ka muud loomingut. Võib-olla võinuks olla rohkem just seda muud loomingut, aga siis poleks see olnud enam see kontsert. Võib-olla võinuks olla rohkem loopi [lu:pi] ja kitarrisoolosid, aga ka siis poleks see olnud enam see kontsert.

Kellel tulevikus sarnane võimalus – soovitan.

Postituse nn nimilugu „Hakkaja“ kogu orkester "Dagö" esitatud versioonis kuulatav allpool, aga ütlen kohe, et eilsel kontserdil oli see oluliselt siiram, intiimsem ja (heas mõttes) läbilõikavam. Täna hommikulgi veel kummitab...


1 kommentaar:

digiboksis ütles ...

Napilt jäi nägemata:(.