esmaspäev, 19. september 2011

Mõned mõtted Eesti parteide kasvuvaludest

Viimasel aastal kibelevad Eesti erakonnad oma liikmete arvu hoogsalt kasvatama: eelkõige pean silmas Reformierakonda ning Sotsiaaldemokraatlikku erakonda, kes liikmete värbamiseks lausa kampaania on korraldanud – esimene siis pikemaajalise, teine lühemaajalise (vt ka artiklit siit). Mõneti on parteide pingutused mõistetavad – aktiivsete liikmete juurde värbamine on oluline, läbi selle suureneb veidi ka partei eelarve, liikmemaksude laekumine, kasvab juba eelnevalt mingisugust eliitpositsiooni või muud võimuallikat omavate isikute toetusvõrgustik jne. Lühidalt kokkuvõttes - kasvavad erakondade võimalused võimu juurde saada.

Samas olen pisut skeptiline – seda eriti Reformierakonna eesmärgi suhtes saada Eesti suurimaks parteiks. SDE on Eesti parlamendiparteidest täna kõige väiksema liikmete arvuga ning nende motivatsioon oma liikmeskonda nii kvantiteedilt kui kvaliteedilt olulisel määral kasvatada on teatava määrani mõistetav. Ent olukorras, kus paljas kvantiteet ning tiitel „Eesti suurim partei“ demokraatlikus riigis enam ammu erakondadele mingisugust arvestatavat lisandväärtust juurde ei too, on Reformierakonna poolt välja kuulutatud eesmärk liikmete arvu kasvatamisel veidi õõnes, et mitte öelda lausa lapsik. Mida need täiendavad 3000 liiget Eesti mastaabis juba niigi suurele parteile veel juurde tuua võiksid? Peale mõnetise uhkusetunde ja veidi (tühjalt) kõmiseva tiitli?

Kui vaadata nt naaberriikide Soome ja Rootsi parteisid ning nende liikmearvude suhet rahvaarvuga, võib näha, et pigem on parteid väikesed, ent see-eest on parteisid palju.

Soome rahvaarv on umbkaudu 5,3 miljonit inimest, suurim partei on nn Keskerakond Suomen Keskusta, kellel liikmeid tõesti palju, umbes 163 000 ehk veidi üle 3% kogurahvastikust. Ülejäänud parteide (millest siinkohal toon välja vaid neli liikmete poolest kogukamat parlamendierakonda) liikmeskond on aga oluliselt väiksem – sotsiaaldemokraate umbes 50 000 (0.94%), Kokoomusel liikmeid u. 41 000 (0.77%), kristlikke demokraate on u. 13 000 (0.25%) ning Vasemmistoliitol liikmeid u. 10 500 (0.2%).

Rootsi rahvaarv on umbkaudu 9,3 miljonit inimest ning suurim partei on sotsiaaldemokraadid, kelle suurus küll peamiselt „vana rasv“ ehk suure tõenäosusega „surnud“ liikmed massiparteide hiilge- aegadest. Eelmainitud sotsiaal- demokraate on u. 103 000 ehk 1.11% rahvaarvust, ülejäänud „suuremad“ parteid on märksa väiksema liikmeskonnaga. Moderaatidel 55 000 liiget (0.59%), Keskparteil 37 000 liiget (0.4%), kristlikel demokraatidel 22 000 liiget (0.24%) ning liberaalidel u. 18 000 liiget (0.19%). Ülejäänud parteid, mis samuti parlamenti kuuluvad, on veel väiksema liikmeskonnaga.

Eesti rahvaarv on ümmarguselt 1,3 miljonit, suurim partei tänasel päeval on (veel) Keskerakond oma umbkaudu 13 000 liikmega (1%), neile järgneb Reformierakond 10 000 liikmega (0.77%), seejärel tuleb IRL 9 500 liikmega (0.73%) ning siis sotsiaaldemokraadid umbes 8 000 liikmega (0.62%). Suhtarvuliselt on Eesti erakonnad tegelikult juba tänasel päeval üsna suured ning liikmetearvu kvantitatiivsel kasvatamisel mina mingisugust sügavamat põhjust ei näe. Pigem kasvatavad parteid sedasi nn surnud liikmeskonda, keda on lihtsalt hea dokumentidel ära näidata – vot!, meie olemegi Liivimaa suurim ratsabaas! Kas keegi ka reaalselt ratsutada oskab, on omaette küsimus.

Parteide liikmete arv võiks olla pigem väiksem, ent sisukam, ning parteimaastik värvilisem – praegune (järgneb üldistus) 2 parempoolset, 2 vasakpoolset parteid on ausalt öeldes väga igav ning kipub üha enam kalduma kaheparteisüsteemi tekkimise suunas. Seda enam, et uute parteidega on Eestis väga keeruline turule tulla - erakonna registreerimiseks on vaja 1000 liiget ning nt parlamendivalimistel on tarvis ületada üpris kopsakas valimiskünnis.

Liikmete värbamine on tegelikult ühe partei loomulik igapäevategevus, ent arusaamatuks jääb just see soov pürgida Eesti suurimaks parteiks, seda enam - nagu võib näha nt ka naaberriikide parteide ning nende valimisedukuse põhjal - et suur liikmetearv ei määra enam ammu mitte midagi. Oluline on omada erakonna toetajate hulgas, parteituumikule lähedal õigeid, mitte palju inimesi, sealjuures ei pea need toetajad sugugi ise erakonda kuuluma – ärimehed, ametnikud, nõunikud, PR-spetsialistid, kes iganes. Modernne nn postdemokraatlik partei on suures osas üks eliidist moodustuv ning eliidi ümber koonduv professionaalne ringkond – poliitiline, kultuuriline, äriline ja muu kõikvõimalik eliit, kes on koondunud lihtsalt ühe maailmavaate, ideoloogia ümber ning selle elluviimiseks. Reformierakond ilmselt muidugi „jagab matsu“ – professionaalsemat parteid annab Eestist täna otsida – ning nende ümber on seda eliiti küll ja rohkemgi veel, samuti on võimalik, et pikemaajalisem värbamiskampaania võrreldes sotsiaaldemokraatidega toob ka rohkem sisukamaid liikmeid juurde, ent välja kuulutatud soov saada suurimaks parteiks kodumaal kõlab lihtsalt meeletult õõnsalt.

Omaette küsimus on, kas neil seatud eesmärk ka täitub - järgmised aastad tulevad majanduslikult ning rahanduslikult riigile ja inimestele keerulised ning sellistes tingimustes oma toetajaskonda stabiilsena hoida, rääkimata liikmeskonna olulisest kasvatamisest, saab olema raske. Üha enam hakkab tunduma, et Reformierakond komistab peagi omaenda edusammude ning seniste võitude taha... Uhkus kipub teadupoolest upakile ajama.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Eesti erakondandel pole liikmete arvu suurendamisel eesmärgiks demokraatia laiendamine, kaasatuse suurendamine, võimu ja valitsuse jagamine, vaid USUTAVUSE KASV. See on turundus, arvudega mängimine: "Meie oleme kõige suuremad, seega usaldusväärseimad, targemad, ilusamad, parimad jne". Sisuliselt ei tähenda liikmete arv mitte midagi. Vaata kasvõi Rahvaliidu saatust, mis oli Eesti rahvarohkeim partei. Ka rahaliselt mitte. Liikmemaksude osakaal on erakondade rahastamisel marginaalse kaaluga.

Reformierakonna puhul mõjub masside värbamine eriti groteskselt, sest oma poliitikates ollakse ju pigem elitaristlikud, mitte egalitaarsust pakkuvad. See tõestab, et keskmine valija ei ole mitte laisk mõtleja, vaid lihtsalt rumal.

Triin Toomesaar ütles ...

Mina jälle leian, et Eesti valija ei ole (enam) nii rumal, et pelgalt suure liikmetearvu põhjal mõnda parteid rohkem usuks või usaldaks. Ma saan põhjenduse ideest aru - "turundus". Samas on see läbi mõtlemata turundus, iganenud turundus. Suurus enam ammu ei müü! Valija ei osta enam suurust ega suurusest õhkuvat maagilist usutavust... Mistõttu on ka sellest perspektiivist liikmete arvu kvantitatiivne kasvatamine mõttetu tegevus.