reede, 2. september 2011

Kelle nägu on haridusmaastik tegelikult ning teistest soolistest aspektidest

Statistikaameti andmetele tuginedes on keskmine haridustöötaja u. 50-aastane naine. Kolmapäeval Eesti Rahvusringhäälingu poolt saates Foorum loodud kuvandist lähtudes on haridusküsimused aga ainult (keskealiste) meeste pärusmaa. Haridusvaldkonnas töötab 47 000 naissoost ning 9 100 meessoost töötajat, ent nimetatud saates olid haridusreformi ning õpetajate palkade üle arutlevad spetsialistid kõik vaid meessoost. Miks?

Naiste nähtamatus haridusspetsialistide hulgas ei ole aga ainus probleem. Kuna naissoo ebasoodne olukord (ükskõik, millises valdkonnas) tihti (eriti meeslugejaile) pseudoprobleem tundub, toon esmalt siinkohal välja veidi teistpidise soolise küsimuse, mis on samuti üks paljudest üha põletavamatest ehk teisisõnu – mis toimub poistega, noormeestega ning nende õpihimuga ja -võimekusega ning seda tegelikult üle maailma? Miks on üha enam poisse problemaatilised õppurid juba algkooliastmest alates, sealjuures süveneb nähtus põhikooliastmes veelgi ning kandub edasi ka kõrgematesse haridusastmetesse, kutse- ja kõrgkoolidesse, kus üha enam on domineerimas neiud, naised. Ka see on soolise võrdõiguslikkuse küsimus, millega – vastavalt seadusele – meie riigiasutused, Haridus- ja Teadusministeeriumiga eesotsas, tegelema peaks, ent selles küsimuses potentsiaalsete lahenduste pakkumist tänasel päeval ei kosta. Kas on probleem reaalset soolist õpivõimekuse erinevust mitte arvestavates õppekavades (ning ma ei pea silmas kodundus-versus-puutöö-küsimust)? Kas on probleem pedagoogide väljaõppes (mitte pedagoogide enda soos)? Või on probleem milleski kolmandas? Palju küsimusi, vähe vastuseid. Kui muidu sookvootide vastu varmalt võideldakse, siis siin on koht, kus nii mõnigi mees (mõnikord lausa spetsialistiks tituleeritud) on välja pakkunud sookvootide kasutamise, pidurdamaks poiste ja noormeeste väljalangevust ja toetamaks nende pääsemist erinevatesse kooliastmetesse jne. Pigem tuleks siin aga analüüsida, milles tegelikult probleem on - kui siis endiselt tundub kvoot ainuõige lahendus, võiks sellest edasi rääkida.

Teiseks valukohaks on minu hinnangul aspekt, et enamik (madalapalgalisi) haridustöötajaid on naised, alustades päris algusest, alusharidusest, kus meeskasvatajaid saab ilmselt ühe käe sõrmedel üles lugeda, lõpetades õpetajatega alg- ja põhikoolis ning gümnaasiumites. Miks on õpetajaelukutse midagi, mis noormehi ei kutsu? Või – liikudes edasi järgmise probleemi juurde – miks jäävad naised pidama haridushierarhia madalamatele astmetele, samas kui mehed üpris kiiresti liidripositsioonidele jõuavad või sinna lausa lükatakse. Nimelt mida kõrgemale haridushierarhias, seda väiksemaks jääb naiste osakaal. Koolide, eriti aga nn eliitkoolide direktorid on ebavõrdselt sageli – arvestades jällegi nende üleüldist väikest osakaalu haridustöötajate hulgas – meessoost. Kas seetõttu, et nad on juba eos ja geneetiliselt „paremad liidrid“? Pigem tuleb mängu nähtus nimega „klaaseskalaator“ (ingl k glass escalator või mõneti ka glass elevator, kes soovib guugeldada), mida põhjustab ühiskondlik arvamus, mis on sügavalt juurdunud ka end alaväärtustavate keskealiste naiste peadesse ja enesehinnangutesse, et mees on parem juht ning sobivaim isik „kanakarja ohjeldamiseks“ – las tema olla liider! Teisisõnu tõugatakse esialgu ehk lihtsalt õpetajaks tulnud mees sageli mingisuguse liidripositsioonini. Mis on tegelikult käsitletav omamoodi soolise diskrimineerimisena, sest mehel ei lasta (nn naiselik) õpetaja olla, vaid surutakse nn mehelikku liidrirolli, kuhu ta algselt ei püüelnudki. 

Ka kõrgkooliõppejõudude seas jääb naiste osakaal meestega võrreldes väiksemaks, seda ka n.ö naiselikemate erialade puhul. Siinkohal tuleb mh mängu naiste „sotsiaalne kohustus“ vahepeal lapsi saada ning perekonnale pühenduda, mistõttu, pärast esmaste haridusetappide läbimist (bakalaureus, harvem ka magister) jäävad paljud algselt ambitsioonikad naised pikaks ajaks haridusteelt ja ka töömaastikult kõrvale ning ei olegi edaspidi enam motiveeritud kõrgeimat akadeemilist kraadi püüdma ja akadeemilisele elule pühenduma. Suurt rolli mängib ka perekonnasisene rollijaotus, kus naine - ema - peab olema lastele kogu aeg kättesaadav, aga mees - isa - saab karjääriga tegeleda ning toob tegeliku leiva lauale, naise töö on vaid naise hobi. Noori naislektoreid tänasel päeval küll leiab, aga naisdoktoreid, -professoreid on ääretult vähe. Siinkohal tuleb lisaks eelmainitud aspektidele mängu veel ka akadeemilise maailma meessoost sisering, kus naisi tihti ei võeta mänguväljakule, järgmistele teadusastmetele kaasa – nii nagu poliitikaski. Mõned kutsuvad seda nähtust lekkivaks torujuhtmeks (ingl k leaking pipeline), kus üha enam naisi lekib (või õigemini lekitatakse) akadeemilisest maailmast välja, lubades kõrgematele astmetele proportsionaalselt enam mehi. Nii nagu nafta- või gaasilekke korralgi – ressurss, seekord siis inimressurss, mis selle tõttu kaduma läheb, on üüratu. 


Kokkuvõttes on haridusmaastik üks soolise ebavõrdsuse musternäidiseid, kus on väga, väga palju probleeme, mis vajaksid teadvustamist ning lahendamist – alustades noorte poiste sooliselt ebavõrdsemast situatsioonist, lõpetades naiste läbivalt alaväärtustatud positsiooniga tänases süsteemis. Mõneti on tegu globaalse probleemiga, mille lahendamisega, muuseas, enamik Lääne riike rohkem või vähem igapäevaselt tegeleb, suurel määral on tegemist aga Eesti juhtpoliitikute valitud pimedusega selle valdkonna suhtes, rääkimata mingisuguste probleemide lahendamisest. 


2004. aastal võeti meil vastu Soolise võrdõiguslikkuse seadus, milles on eraldi peatükk soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohta, mis mh näeb ette (§9), et riigiasutused on kohustatud soolist võrdõiguslikkust süstemaatiliselt ja eesmärgistatult edendama? Kuidas seda tänasel päeval tehakse nt
meie kohalikul haridusmaastikul? Kuidas teeb seda Eesti Rahvusringhääling? 

Kurb on, et seadus võeti 2004. aastal vastu tühja paberina „viimasel minutil“ lihtsalt seetõttu, et see hakkas muutuma takistuseks Euroopa Liiduga liitumisele. Positiivne muidugi, et niigi kaugele jõuti, ent kui seaduse jõustumisest on möödas juba üle 7 aasta, aga situatsioon igapäevaolukordades on endiselt äärmiselt nutune või nutusemgi kui varem ning soolised küsimused karvaste säärtega feministide pseudoprobleem, ei ole siin millegi üle rõõmu tunda. Ühiskonnast 51% on naised, ent otsuseid siin riigis teeb tänasel päeval vaid kesine 20% parlamendis (20 naist 101-st liikmest) ning veel kesisem 7,69% valitsuses (1 naine 13-st ministrist). Haridustöötajate hulgas on naisi oluliselt rohkem kui 51% töötajatest, ent valdkonna (avalikud) suuvoodrid on ikka ja ainult meessoost, seda mh koostöös riikliku televisiooniga. Naisharidustöötajad võiks muidugi ka ise oma positsioonituse teemal lärmi tõsta, aga selle asemel valib Eesti Haridustöötajate Liit, mille liikmete (esindajate) hulgas 5 meest ja 19 naist, endale juhatuse, milles 4 meest, üks neist esimees, ja 3 naist. Proportsioonid igati paigas, kas pole?

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Miks ma mehena õpetajaks ei pürgi:
Eesti hinnatase on selline, et õpetaja palk on ikkagi võrdlemisi nadi. Statistiliselt võib öelda, et pole viga. Kuid reaalses elus jääb see miinuspoolele. Miks? Pikas perspektiivis ei ole õpetajal perspektiivi reaalpalgas olulist kasvu saavutada olenemata oma pühendumusest ja pingutusest. Meestelt aga oodatakse (pigem on see isegi naiste surve meestele), et tuleb olla võimeline teenima töötasu, mis võimaldab kodu, head elu, reisimist ja spa'd. Nooremad mehed on sellest ootusest kammitsetud ning pigem kaalutakse erialavalikus valdkondi, kus on vähemalt pikas perspektiiviski lootus saada kõrget tasu.

Ja just seetõttu ei hakka ma õpetajaks, et elektrihind, toiduhind, kinga hind jne tõusevad kiiremini kui õpetaja palk. Just seetõttu, et majanduskriisi ajal on suur tõenäosus ka palgas kaotada (kindlasti kaotatakse reaalpalgas). Just seetõttu, et pühendunud õpetajal ei ole reaalselt võimalik teha lisatööd lisasissetuleku teenimiseks. Ja ka seetõttu, et suvaline lont ministeeriumist võib õpetajat kottida nii kuis heaks arvab.

Ühesõnaga, ma ei hakka õpetajaks, kuna ma ei taha, et mul kott pähe tõmmatakse.

Triin Toomesaar ütles ...

Tõepoolest, üks põhjustest, miks mehed õpetajaks ei hakka, on madal palk ning juurdunud stereotüüp, et mehe palk peab suur olema – seda lihtsalt seetõttu, et „mis mees sa oled, kui raha ei teeni“ ja seetõttu, et mees peaks justkui „naist ja perekonda ülal pidama“. Tegelik reaalsus on muuseas aga selline, et Eestis on üksikemade hulk perekondade koguarvu arvestades nii suur, et sellest "pere toitmise nimel suure palga nõudmise stereotüübist" peaksid hoopis naised lähtuma, aga nad ei tee seda millegi pärast. Suurem hulk naisi, aga ka mehi teeb õpetajatööd igatahes peamiselt vaid missioonitundest...

Muidumeez ütles ...

Kirjutises toodud arvandmetega on raske vaielda, sest neid peab ikka teadma ja autoril on need kindlasti teada. Selles osas pole vaielda midagi. Kindlasti ei saa vaielda ka faktiga, et ebavõrdsus eksisteerib.
Natuke mind häirib selliste kirjutiste puhul, et räägitakse probleemist ja viidatakse seadustele jne, aga lõppkokkuvõttes jääb kirjutisest ikka selline virisemise tunne. Et kõik on halvasti jne, süüdi on poliitikud-valitsusesd jne. Kõik õige, aga kas kirjutise autoril endal on mõni hää idee, kuidas seda olukorda muuta, parandada?

Triin Toomesaar ütles ...

Muidumeez, tänan küsimuse eest! Postituse idee oli kirjeldatud aspektidele esmalt just tähelepanu juhtimine, sest seda üldjuhul ei tehta, neid probleeme justkui ei olegi, neid ei teadvustata. Erinevate lahenduste välja pakkumine oleks postituse ehk liiga pikaks venitanud, arvestades, et lihtsaid lahendusi siin tegelikult ei olegi. Püüan lühidalt siiski vastata, kuidas olukorda parandada.

Arvestades soolise võrdõiguslikkuse olemust, siis esialgu eelkõige läbi teadvustamise. Kõige tõhusam lahendus on läbi süstemaatilise teadvustamise, mis on mh sisse kirjutatud ka Soolise võrdõiguslikkuse seadusesse, kus riigiasutused, poliitikakujundajad peaksid igas aspektis, igas valdkonnas arvestama ka soolist elementi – nt mis on viga õppekavadel, pedagoogide väljaõppel, et poiste olukord on selline, nagu on. Kuna ma ei ole pedagoog ega muudmoodi haridusspetsialist, siis konkreetsele probleemile ma ausalt öeldes lahendust välja pakkuda ei oska. Küll aga esitasin postituses mõningaid küsimusi, millistele vastamine võiks anda kätte vähemalt esialgse juhtliini.

Mis puudutab aga nt naiste madalat positsiooni hariduses, siis siin aitab tõepoolest lihtsalt pidev teadvustamine (võib nimetada ka sooliseks süvalaiendamiseks) – riik ei saa üldjuhul ise ette kirjutada, et direktor peab olema vastavalt koolipersonali soolisele keskmisele ühest või teisest soost, riik ei saa ka öelda, et meesõpetajaid peab olema nii- või naa-palju, riik saab ainult teadvustada – julgustada naisi liidripositsiooni haarama, julgustada naisi ennast rohkem väärtustama, julgustada mehi õpetajaks pürgima jne, seda nt läbi sotsiaalsete kampaaniate või muul moel. Erinevate juhtorganite soolist koosseisu (ka akadeemilises maailmas) annaks ehk organiseerida kirjaliku määruse vms-ga, iseasi, kui hästi see kvoot vastu võetaks.

Soolise võrdõiguslikkusega ongi see probleem, et siin ei ole lihtsaid tehtud!-lahendusi. Kuna põhjendamata soostereotüübid iseenda ja teiste kohta on nii sügavale meie teadvustesse juurdunud, siis aitab ainult riigipoolne pidev töö selles suunas, et inimesed märkaksid, et nad lähtuvad oma otsuste tegemistel valedest alustest. Tänasel päeval ei pööra riik soolisele aspektile isegi tähelepanu, olgugi, et meil on vastavaid strateegiaid Euroopa Liidu eestvedamisel välja töötatud küll (sooline eelarvestamine, sooline süvalaiendamine kohalikus omavalitsuses jne). Sooline eelarvestamine on nt töövahend, kus riigiasutused võtavad eelarvete koostamisel ning muutmisel arvesse potentsiaalsete rahaliigutamiste soolist aspekti – nt kas kriisisituatsioonis tehtud rahalised kärped mõjutasid üht sugupoolt enam kui teist? Kas haridusvaldkonda investeeritav ressurss jaotub soolises perspektiivis õiglaselt – nii valdkonna sees kui kogu eelarvet vaadates? Kas üleriigilise soolise palgalõhe vähendamisele aitaks kaasa nt õpetajate palkade tõstmine jne.

Lihtsaid lahendusi kahjuks pole, aga pideval teadvustamisel on siinkohal mängida kandev roll. Muuseas aitaks ühiskondlikku pilti parandada ka Eesti Rahvusringhääling, kes vastavalt seadusele seda ka tegema peaks, kui poliitikasaadetesse oleks kutsutud ka rohkem naisi - viimane, haridusteemaline Foorum oli totaalselt soolisest tasakaalust väljas, aga ka nt eelviimases Foorumis olid ainult meesarutlejad.

Anonüümne ütles ...

Lastesaamine pole mitte sotsiaalne kohustus vaid naiste endi otsus ja soov. Jälgi ennast. Varsti tahad samuti last. Ja kes selles süüdi on? Kui keegi üldse survet avaldab, siis ainult sinu 50 aastane ema, kes sulle lastelasteteemaga pinda käib.

Kokkuvõttes on tegemist päris lopsaka seksistliku vihakõnega.