reede, 30. september 2011

Rohkem riideid! Ei, vähem riideid!

Kui Eestis võitleb Fideelia-Signe Roots palja ülakeha kohta käivate sooliste topeltstandardite vastu (vt nt artiklit siit ning minu varasemat blogipostitust siit), siis Prantsusmaal võitleb hulk naisi õiguse eest kogu oma keha, sh ka nägu varjata (vt nt artiklit siit). Lühidalt - naised saavad ühiskonnalt riielda siis, kui riideid on liiga vähe, ning siis, kui riideid on liiga palju. Tegelikult ongi mõlema juhtumi puhul tegu väga keeruliste ning mitmetahuliste probleemidega, kus ühiskonna, sh religiooni ettekirjutused naiste riietusele üht või teistpidi rahulolematust põhjustavad.


Ühelt poolt võiks modernne ühiskond mehe keha ning naise keha näha (õiguslikelt) võrdsetel alustel. Lihtsustatult – mille poolest siis ikkagi erinevad üldse omavahel rinnad ja minnad (vabatõlge inglise keelest, kus boobs on teadupoolest rinnad ning moobs’ideks kutsutakse meeste rindu), et ühed, olenemata suurusest ning silmariive- või ihaldusastmest, vabalt ringi lehvida võivad, aga teised ei või? Kui nt naine ise tahab käia palja ülakehaga, siis kas seda võiks talle lubada või tulekski ta politseiautos minema eskortida?

Teiselt poolt – nii nagu on inimesi, kes tahavad käia võimalikult vähestes riietes, on ka inimesi, kes soovivad oma keha riietusega võimalikult palju varjata. Sellised inimesed on nt musliminaised, kes soovivad lisaks kehale ära katta ka oma näo. Levinud uskumus on, et mehed sunnivad naisi neid näokatteid kandma ning sageli on see ka tõsi, aga eelkõige autoritaarse(ma)tes islamiriikides. Tänasel päeval väga paljud nt Läänes elavad musliminaised kannavad näokatteid aga vabatahtlikult, peamiselt seetõttu, et see on nende identiteedi osa.

Kujutage ette, et eestlastel keelatakse tantsida kaerajaani, koguneda isamaalistele laulupidudele või nt lehvitada avalikult sini-must-valget lippu – need elemendid on meie, eestlaste, identiteedi osa. Siinkohal võib tagasi mõelda nt eestluse olukorrale nõukogude perioodil: kui midagi identiteedihõngulist ühe rahva jaoks keelatakse, kui piiratakse identiteedile omaste elementide igapäevast kasutamist, demonstreerimist, siis kipub see identiteedi-armastus salaja ning vaikselt podisedes hoopis jõudu koguma ning omamoodi revolutsioonideni viima.

Tegelikult on neid tahkusid ning tasandeid veel ja veel ja veel, aga juba eelnevat arvesse võttes ei toeta ma nn burkakeeldu, seda ka mitte n.ö turvakaalutlustele mõeldes – alati saab inimese isikut kontrollida või potentsiaalseid kardetavaid kuritegusid ennetada ka muud moodi, piiramata kellegi (religioosset) identiteedivabadust. Lisaks - mis puudutab kohalikku omamoodi "burkaskandaali" - leian, et kui meestel on täna õigus politsei sekkumata särgita ringi käia, peaks see vabadus olema ka naistel.
________________
Pilt siit.

reede, 23. september 2011

Hooaja idu: tappev tervisesport Tallinna kesklinnas

Igal suvel imestan ja hoian mingisuguse psühholoogilise refleksi tõttu hinge kinni, kui näen inimesi Liivalaia tänaval või muul tiheda liiklusega kesklinna teel tervisejooksu harrastamas. Kuidas te hingata saate? Mul on küllaltki ebameeldiv neil tänavatel niisamagi kõndides hingata, arvestades, et ma ei ole eriline jalutaja, vaid punktist A punkti B liigun umbes 6 km/h, ent joostes hingatakse ju tahes-tahtmata sügavamalt ja intensiivsemalt ning tõmmatakse kogu sõidukite poolt väljutatav heitgaas ja muu heljuv peentolm endale kopsu. Tahaks alati neile järele hõigata ja küsida, kas jooksja teab, mida endaga neil tänavatel tegelikult teeb. Ja joostakse ka tipptundidel! Liivalaia tänaval, mis on Eesti kõige saastunum tänav üldse.

Sama lugu on tegelikult jalgrattaga sõitmisegagi. Ise olen suur rattasõidu fänn ning kui veel Mustamäel elasin, sõitsin suvel sageli elamisest rattaga Kesklinna tööle – ikka tubli sportliku tempoga, sest aeglaselt ma lihtsalt "ei oska". Sõpruse puiestee – kuigi ka üsna tiheda autoliiklusega – oli veel kuidagi sõidetav, ent iga kord kui juba Kristiine ristmikuni jõudma hakkasin, tundsin, et tahaks respiraatorit – õhk muutus tihedamaks, sellele tuli juurde iseloomulik lõhn, koguni maitse ja olemine muutus tööle jõudmise hetkeks isegi uimaseks.

Tallinna kesklinna autorohkete tänavate näol ei ole tegemist keskkonnaga, kus tahaks või oleks üldse soovitatav mingisugust sporti harrastada. Piisab, kui toksida Google’isse "tallinna õhusaaste", et leida fakte, uudiseid ja uurimusi õhus hõljuvate peenosakeste mõjust tallinlaste tervisele ning elueale, seda mistahes sportimisest sealjuures rääkimata. Kahjuks hetkel ei pingutata Tallinnas piisavalt aktiivselt selle nimel, et pealinna rohelisemaks, eelkõige autovabamaks muuta. Pigem leiab aset üha suurem autostumine, mida kajastas ka eilne (22.09) "Kapital" ETV-s, ning üks autovaba päev aastas (mis sel aastal toimus 18. septembril) ei paranda suuremas plaanis midagi, kuigi iseenesest on tegemist toreda algatusega. Vaja on suunatud ja strateegilist tööd linnas liikuvate autode arvu vähendamise nimel! Tänasel päeval läheb nii mõnigi linlane endast välja aga juba siis, kui ratta- või jooksuvõistluse tõttu paar tänavat mõneks tunniks kinni pannakse.

Kesklinnas on äärmiselt saastunud õhk, mistõttu küsingi, kas maksab end iga hinna eest sõna otseses mõttes haigeks joosta? Tänasel päeval on kesklinlasel igatahes oluliselt tervislikum (vabaõhu)sporti harrastada mõnes teises rohelisemas linnaosas või – loobudes "värskest õhust" – siseruumides.

Ja ärge sõitke nii palju autoga!













__________________
Pildid siit, siit.

esmaspäev, 19. september 2011

Mõned mõtted Eesti parteide kasvuvaludest

Viimasel aastal kibelevad Eesti erakonnad oma liikmete arvu hoogsalt kasvatama: eelkõige pean silmas Reformierakonda ning Sotsiaaldemokraatlikku erakonda, kes liikmete värbamiseks lausa kampaania on korraldanud – esimene siis pikemaajalise, teine lühemaajalise (vt ka artiklit siit). Mõneti on parteide pingutused mõistetavad – aktiivsete liikmete juurde värbamine on oluline, läbi selle suureneb veidi ka partei eelarve, liikmemaksude laekumine, kasvab juba eelnevalt mingisugust eliitpositsiooni või muud võimuallikat omavate isikute toetusvõrgustik jne. Lühidalt kokkuvõttes - kasvavad erakondade võimalused võimu juurde saada.

Samas olen pisut skeptiline – seda eriti Reformierakonna eesmärgi suhtes saada Eesti suurimaks parteiks. SDE on Eesti parlamendiparteidest täna kõige väiksema liikmete arvuga ning nende motivatsioon oma liikmeskonda nii kvantiteedilt kui kvaliteedilt olulisel määral kasvatada on teatava määrani mõistetav. Ent olukorras, kus paljas kvantiteet ning tiitel „Eesti suurim partei“ demokraatlikus riigis enam ammu erakondadele mingisugust arvestatavat lisandväärtust juurde ei too, on Reformierakonna poolt välja kuulutatud eesmärk liikmete arvu kasvatamisel veidi õõnes, et mitte öelda lausa lapsik. Mida need täiendavad 3000 liiget Eesti mastaabis juba niigi suurele parteile veel juurde tuua võiksid? Peale mõnetise uhkusetunde ja veidi (tühjalt) kõmiseva tiitli?

Kui vaadata nt naaberriikide Soome ja Rootsi parteisid ning nende liikmearvude suhet rahvaarvuga, võib näha, et pigem on parteid väikesed, ent see-eest on parteisid palju.

Soome rahvaarv on umbkaudu 5,3 miljonit inimest, suurim partei on nn Keskerakond Suomen Keskusta, kellel liikmeid tõesti palju, umbes 163 000 ehk veidi üle 3% kogurahvastikust. Ülejäänud parteide (millest siinkohal toon välja vaid neli liikmete poolest kogukamat parlamendierakonda) liikmeskond on aga oluliselt väiksem – sotsiaaldemokraate umbes 50 000 (0.94%), Kokoomusel liikmeid u. 41 000 (0.77%), kristlikke demokraate on u. 13 000 (0.25%) ning Vasemmistoliitol liikmeid u. 10 500 (0.2%).

Rootsi rahvaarv on umbkaudu 9,3 miljonit inimest ning suurim partei on sotsiaaldemokraadid, kelle suurus küll peamiselt „vana rasv“ ehk suure tõenäosusega „surnud“ liikmed massiparteide hiilge- aegadest. Eelmainitud sotsiaal- demokraate on u. 103 000 ehk 1.11% rahvaarvust, ülejäänud „suuremad“ parteid on märksa väiksema liikmeskonnaga. Moderaatidel 55 000 liiget (0.59%), Keskparteil 37 000 liiget (0.4%), kristlikel demokraatidel 22 000 liiget (0.24%) ning liberaalidel u. 18 000 liiget (0.19%). Ülejäänud parteid, mis samuti parlamenti kuuluvad, on veel väiksema liikmeskonnaga.

Eesti rahvaarv on ümmarguselt 1,3 miljonit, suurim partei tänasel päeval on (veel) Keskerakond oma umbkaudu 13 000 liikmega (1%), neile järgneb Reformierakond 10 000 liikmega (0.77%), seejärel tuleb IRL 9 500 liikmega (0.73%) ning siis sotsiaaldemokraadid umbes 8 000 liikmega (0.62%). Suhtarvuliselt on Eesti erakonnad tegelikult juba tänasel päeval üsna suured ning liikmetearvu kvantitatiivsel kasvatamisel mina mingisugust sügavamat põhjust ei näe. Pigem kasvatavad parteid sedasi nn surnud liikmeskonda, keda on lihtsalt hea dokumentidel ära näidata – vot!, meie olemegi Liivimaa suurim ratsabaas! Kas keegi ka reaalselt ratsutada oskab, on omaette küsimus.

Parteide liikmete arv võiks olla pigem väiksem, ent sisukam, ning parteimaastik värvilisem – praegune (järgneb üldistus) 2 parempoolset, 2 vasakpoolset parteid on ausalt öeldes väga igav ning kipub üha enam kalduma kaheparteisüsteemi tekkimise suunas. Seda enam, et uute parteidega on Eestis väga keeruline turule tulla - erakonna registreerimiseks on vaja 1000 liiget ning nt parlamendivalimistel on tarvis ületada üpris kopsakas valimiskünnis.

Liikmete värbamine on tegelikult ühe partei loomulik igapäevategevus, ent arusaamatuks jääb just see soov pürgida Eesti suurimaks parteiks, seda enam - nagu võib näha nt ka naaberriikide parteide ning nende valimisedukuse põhjal - et suur liikmetearv ei määra enam ammu mitte midagi. Oluline on omada erakonna toetajate hulgas, parteituumikule lähedal õigeid, mitte palju inimesi, sealjuures ei pea need toetajad sugugi ise erakonda kuuluma – ärimehed, ametnikud, nõunikud, PR-spetsialistid, kes iganes. Modernne nn postdemokraatlik partei on suures osas üks eliidist moodustuv ning eliidi ümber koonduv professionaalne ringkond – poliitiline, kultuuriline, äriline ja muu kõikvõimalik eliit, kes on koondunud lihtsalt ühe maailmavaate, ideoloogia ümber ning selle elluviimiseks. Reformierakond ilmselt muidugi „jagab matsu“ – professionaalsemat parteid annab Eestist täna otsida – ning nende ümber on seda eliiti küll ja rohkemgi veel, samuti on võimalik, et pikemaajalisem värbamiskampaania võrreldes sotsiaaldemokraatidega toob ka rohkem sisukamaid liikmeid juurde, ent välja kuulutatud soov saada suurimaks parteiks kodumaal kõlab lihtsalt meeletult õõnsalt.

Omaette küsimus on, kas neil seatud eesmärk ka täitub - järgmised aastad tulevad majanduslikult ning rahanduslikult riigile ja inimestele keerulised ning sellistes tingimustes oma toetajaskonda stabiilsena hoida, rääkimata liikmeskonna olulisest kasvatamisest, saab olema raske. Üha enam hakkab tunduma, et Reformierakond komistab peagi omaenda edusammude ning seniste võitude taha... Uhkus kipub teadupoolest upakile ajama.

reede, 2. september 2011

Kelle nägu on haridusmaastik tegelikult ning teistest soolistest aspektidest

Statistikaameti andmetele tuginedes on keskmine haridustöötaja u. 50-aastane naine. Kolmapäeval Eesti Rahvusringhäälingu poolt saates Foorum loodud kuvandist lähtudes on haridusküsimused aga ainult (keskealiste) meeste pärusmaa. Haridusvaldkonnas töötab 47 000 naissoost ning 9 100 meessoost töötajat, ent nimetatud saates olid haridusreformi ning õpetajate palkade üle arutlevad spetsialistid kõik vaid meessoost. Miks?

Naiste nähtamatus haridusspetsialistide hulgas ei ole aga ainus probleem. Kuna naissoo ebasoodne olukord (ükskõik, millises valdkonnas) tihti (eriti meeslugejaile) pseudoprobleem tundub, toon esmalt siinkohal välja veidi teistpidise soolise küsimuse, mis on samuti üks paljudest üha põletavamatest ehk teisisõnu – mis toimub poistega, noormeestega ning nende õpihimuga ja -võimekusega ning seda tegelikult üle maailma? Miks on üha enam poisse problemaatilised õppurid juba algkooliastmest alates, sealjuures süveneb nähtus põhikooliastmes veelgi ning kandub edasi ka kõrgematesse haridusastmetesse, kutse- ja kõrgkoolidesse, kus üha enam on domineerimas neiud, naised. Ka see on soolise võrdõiguslikkuse küsimus, millega – vastavalt seadusele – meie riigiasutused, Haridus- ja Teadusministeeriumiga eesotsas, tegelema peaks, ent selles küsimuses potentsiaalsete lahenduste pakkumist tänasel päeval ei kosta. Kas on probleem reaalset soolist õpivõimekuse erinevust mitte arvestavates õppekavades (ning ma ei pea silmas kodundus-versus-puutöö-küsimust)? Kas on probleem pedagoogide väljaõppes (mitte pedagoogide enda soos)? Või on probleem milleski kolmandas? Palju küsimusi, vähe vastuseid. Kui muidu sookvootide vastu varmalt võideldakse, siis siin on koht, kus nii mõnigi mees (mõnikord lausa spetsialistiks tituleeritud) on välja pakkunud sookvootide kasutamise, pidurdamaks poiste ja noormeeste väljalangevust ja toetamaks nende pääsemist erinevatesse kooliastmetesse jne. Pigem tuleks siin aga analüüsida, milles tegelikult probleem on - kui siis endiselt tundub kvoot ainuõige lahendus, võiks sellest edasi rääkida.

Teiseks valukohaks on minu hinnangul aspekt, et enamik (madalapalgalisi) haridustöötajaid on naised, alustades päris algusest, alusharidusest, kus meeskasvatajaid saab ilmselt ühe käe sõrmedel üles lugeda, lõpetades õpetajatega alg- ja põhikoolis ning gümnaasiumites. Miks on õpetajaelukutse midagi, mis noormehi ei kutsu? Või – liikudes edasi järgmise probleemi juurde – miks jäävad naised pidama haridushierarhia madalamatele astmetele, samas kui mehed üpris kiiresti liidripositsioonidele jõuavad või sinna lausa lükatakse. Nimelt mida kõrgemale haridushierarhias, seda väiksemaks jääb naiste osakaal. Koolide, eriti aga nn eliitkoolide direktorid on ebavõrdselt sageli – arvestades jällegi nende üleüldist väikest osakaalu haridustöötajate hulgas – meessoost. Kas seetõttu, et nad on juba eos ja geneetiliselt „paremad liidrid“? Pigem tuleb mängu nähtus nimega „klaaseskalaator“ (ingl k glass escalator või mõneti ka glass elevator, kes soovib guugeldada), mida põhjustab ühiskondlik arvamus, mis on sügavalt juurdunud ka end alaväärtustavate keskealiste naiste peadesse ja enesehinnangutesse, et mees on parem juht ning sobivaim isik „kanakarja ohjeldamiseks“ – las tema olla liider! Teisisõnu tõugatakse esialgu ehk lihtsalt õpetajaks tulnud mees sageli mingisuguse liidripositsioonini. Mis on tegelikult käsitletav omamoodi soolise diskrimineerimisena, sest mehel ei lasta (nn naiselik) õpetaja olla, vaid surutakse nn mehelikku liidrirolli, kuhu ta algselt ei püüelnudki. 

Ka kõrgkooliõppejõudude seas jääb naiste osakaal meestega võrreldes väiksemaks, seda ka n.ö naiselikemate erialade puhul. Siinkohal tuleb mh mängu naiste „sotsiaalne kohustus“ vahepeal lapsi saada ning perekonnale pühenduda, mistõttu, pärast esmaste haridusetappide läbimist (bakalaureus, harvem ka magister) jäävad paljud algselt ambitsioonikad naised pikaks ajaks haridusteelt ja ka töömaastikult kõrvale ning ei olegi edaspidi enam motiveeritud kõrgeimat akadeemilist kraadi püüdma ja akadeemilisele elule pühenduma. Suurt rolli mängib ka perekonnasisene rollijaotus, kus naine - ema - peab olema lastele kogu aeg kättesaadav, aga mees - isa - saab karjääriga tegeleda ning toob tegeliku leiva lauale, naise töö on vaid naise hobi. Noori naislektoreid tänasel päeval küll leiab, aga naisdoktoreid, -professoreid on ääretult vähe. Siinkohal tuleb lisaks eelmainitud aspektidele mängu veel ka akadeemilise maailma meessoost sisering, kus naisi tihti ei võeta mänguväljakule, järgmistele teadusastmetele kaasa – nii nagu poliitikaski. Mõned kutsuvad seda nähtust lekkivaks torujuhtmeks (ingl k leaking pipeline), kus üha enam naisi lekib (või õigemini lekitatakse) akadeemilisest maailmast välja, lubades kõrgematele astmetele proportsionaalselt enam mehi. Nii nagu nafta- või gaasilekke korralgi – ressurss, seekord siis inimressurss, mis selle tõttu kaduma läheb, on üüratu. 


Kokkuvõttes on haridusmaastik üks soolise ebavõrdsuse musternäidiseid, kus on väga, väga palju probleeme, mis vajaksid teadvustamist ning lahendamist – alustades noorte poiste sooliselt ebavõrdsemast situatsioonist, lõpetades naiste läbivalt alaväärtustatud positsiooniga tänases süsteemis. Mõneti on tegu globaalse probleemiga, mille lahendamisega, muuseas, enamik Lääne riike rohkem või vähem igapäevaselt tegeleb, suurel määral on tegemist aga Eesti juhtpoliitikute valitud pimedusega selle valdkonna suhtes, rääkimata mingisuguste probleemide lahendamisest. 


2004. aastal võeti meil vastu Soolise võrdõiguslikkuse seadus, milles on eraldi peatükk soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohta, mis mh näeb ette (§9), et riigiasutused on kohustatud soolist võrdõiguslikkust süstemaatiliselt ja eesmärgistatult edendama? Kuidas seda tänasel päeval tehakse nt
meie kohalikul haridusmaastikul? Kuidas teeb seda Eesti Rahvusringhääling? 

Kurb on, et seadus võeti 2004. aastal vastu tühja paberina „viimasel minutil“ lihtsalt seetõttu, et see hakkas muutuma takistuseks Euroopa Liiduga liitumisele. Positiivne muidugi, et niigi kaugele jõuti, ent kui seaduse jõustumisest on möödas juba üle 7 aasta, aga situatsioon igapäevaolukordades on endiselt äärmiselt nutune või nutusemgi kui varem ning soolised küsimused karvaste säärtega feministide pseudoprobleem, ei ole siin millegi üle rõõmu tunda. Ühiskonnast 51% on naised, ent otsuseid siin riigis teeb tänasel päeval vaid kesine 20% parlamendis (20 naist 101-st liikmest) ning veel kesisem 7,69% valitsuses (1 naine 13-st ministrist). Haridustöötajate hulgas on naisi oluliselt rohkem kui 51% töötajatest, ent valdkonna (avalikud) suuvoodrid on ikka ja ainult meessoost, seda mh koostöös riikliku televisiooniga. Naisharidustöötajad võiks muidugi ka ise oma positsioonituse teemal lärmi tõsta, aga selle asemel valib Eesti Haridustöötajate Liit, mille liikmete (esindajate) hulgas 5 meest ja 19 naist, endale juhatuse, milles 4 meest, üks neist esimees, ja 3 naist. Proportsioonid igati paigas, kas pole?