reede, 12. august 2011

Kas tuleb uus majanduslangus?

Nn topeltlanguseline retsessioon (ingl k double-dip recession) on ingliskeelses meedias viimastel päevadel üha populaarsem aruteluteema (vt nt: The Economist, The NY Times ja MSNBC). Majanduskasv on paljudes riikides, mh USA-s olnud teises kvartalis väiksem kui esimeses, lisaprobleemid on kasvav inflatsioon, kõrgenevad toormehinnad, loetud euroriikide ja aga ka USA võlakriis(id), ärevus väärtpaberiturgudel jpm – need kõik on üha ohtlikumad (ning omavahel seotud) märgid sellest, et praegune (üsna kesine) majanduskasv ei pruugi jääda püsima ning peagi – võimalik, et veel 2011. aastal – satub maailmamajandus uuesti langusesse.

Ka Eesti majanduskasv on pidurdunud, inflatsioon kõrge, ekspordi ja impordi kasv raugemas, võlakriisid küll mitte päris oma hoovil, aga eurotsooni kuulumise tõttu käegakatsutavad; samuti on kõik riigid kaudselt rohkem või vähem seotud Ameerika Ühendriikide hetkel uimerdava majandusega, aga nt ka toormehindade jätkuva tõusuga maailmaturul. Ometi hõisatakse meil vaid positiivsetest tulemustest: „Eesti majandus kasvas teises kvartalis 8,4%“, „Rahandusministeerium: positiivne areng oli oodatust tugevam.“ Vaid Eesti Pank on veidi pessimistlikum, öeldes, et majanduskasv aasta teises pooles aeglustub. Üha selgemaid märke potentsiaalsest uuest langusest lähitulevikus aga ei mainita.

Mis saab lähitulevikus meie inimestest? Majandus on veidi aega küll kasvanud – pigem valitsuse ning ettevõtjate jaoks ja rõõmuks – ent tavainimene sellest kasvust osa ei ole saanud. Kui tuleb aga uus langus? Inimese jaoks on olukord igatahes jätkuvalt kesine ning isegi halvenemas – üha vähem jääb kätte raha, et osta esmatarbekaupu endale ja oma perele. Kriisiperede arv kasvab, vaesuses elavate laste arv suureneb, aga valitsuse arvates tundub kõik justkui korras olevat. Kahju küll, et hinnad tõusevad, aga vähemalt on meil nüüd euro! Muuseas, leian, et euro ei tõstnud hindu - vähemalt mitte otseselt ega olulisel määral. Hindu tõstis kindel eesmärk just 2011. aastast maksku mis/kes maksab eurole üle minna - selle eesmärgi saavutamiseks astuti eurosärast pimestatult rohkesti erinevaid maksu- ja eelarvepoliitilisi samme, suutmata või soovimata sealjuures hinnata potentsiaalseid sotsiaalseid riske. Üha tõenäolisem, et paari aasta pärast me alles näeme kriisi(de) tagajärgi...

Aga praegu? Praegu ei ole sellest vaja rääkida, sest teise kvartali kasv ületas ootusi ning tänane majandus on taas võrreldav buumiaegse 2006. aasta I kvartaliga.







_______________
Pildid siit ja siit.

5 kommentaari:

Reinumag ütles ...

Jutt iseenesest ei ole paha, aga annab alust vastuvaidlemiseks..

Eeldades, et "tavaline inimene" on palgatööline:
http://www.stat.ee/49359
http://www.stat.ee/36716

Veel: kui tundub, et "tavainimene" ei saa majanduse edenemisest osa, siis tekib küsimus: mis põhjustel? Mis parandaks olukorda?

NB! Retsessioon on eesti keeles kasutamiseks ikka tõsiselt kole sõna.

Triin Toomesaar ütles ...

Eks töötute arvu saab kõige paremini hinnata jälle sügisel - praegu, nagu tunnistab ka Statistikaamet, on tööhõive kasvanud peamiselt hooaja- ja juhutööde suurenemise tõttu ehk ilmselt sügisel ollakse hulganisti jälle töötud. Mistõttu mina ka seda suurt rõõmu töötuse vähenemise üle ei oska tunda. Pikaajaliste töötute hulk ning tööotsingutest loobunute arv on oluliselt kasvanud, töötusemäär langenud ikkagi suhteliselt aeglaselt, võrreldes nende rõõmuovatsioonidega muudkui kasvavast majandusest. Keskmine palk ei ole ju samuti ometi oluliselt tõusnud? Võrreldes eelmise aasta viimase kvartaliga hoopis langenud. Arvestades siia juurde aga hoopis suurema hinnatõusu? Ehk teisisõnu inimeste ostujõud on kahanenud ja kahaneb hoogsalt edasi, arvestades juba pidurdamatuna näivat hinnatõusu, inflatsiooni, mis paneb peast kinni hoidma.

Võib ka spekuleerida - kas tänases Eestis keskmine palk üldse midagi näitab? Arvestades, et ühiskond kihistub üha suurema hooga, rikkad saavad rikkamaks, vaesed vaesemaks. Kes seda keskmist palka tegelikult saab?

"Mitte-osasaamise" all silmas pidasin igatahes silmas, et (valitud numbrite ja statistika järgi) justkui läheks kõik jälle ülesmäge, samas kui inimene jääb üha vaesemaks. Palkade puruaeglane kasv ei jõua eest-tormavatele hindadele järele. Arvestades eelseisvat elektrihinnatõusu, aga ka jätkuvat muude kaupade hinnatõusu, muutub olukord sügisel veel kesisemaks. Kui inimestel pole enam raha, et tarbida, peavad tootjad-müüjad omakorda hindu tõstma, et ära elada ja nii see spiraal tekib.

Mis parandaks olukorda? Maksupoliitika ümbervaatamine nt - kas käibemaksu räige tõstmine äkki vaesematelt inimestelt vaipa alt ära ei tõmmanud? Ehk saaks ka toiduainete käibemaksu langetada võrreldes teiste toodetega (Suurbritannias 0%, Soomes vist 12%, täpselt ei tea)? Tulumaks ei pea olema nii madal, kui on näha, et riik muidu toime ei tule. Elektrihinda saab riik aidata vaos hoida. Praegu eelistatakse meil öelda, et küll turumajandus ise reguleerib. Samas - kas inimene peab samal ajal virelema? Kui ametiühinguid oleks rohkem ja nad oleks tugevamad, annaks ilmselt ka palgaläbirääkimisi oluliselt paremini pidada jne. Praegu kipuvad ettevõtjad töötajatele lihtsalt pähe istuma - saad nimetatud palka või võtan järgmise, kes on nõus nii madala palga eest töötama...

Võimalusi, mida teha, on.

Aga kas retsessioon on ilus või kole sõna, on ilmselt iga inimese individuaalne hinnang.. Ise, muuseas, eelistan eestikeelsete sõnade kasutamist võõrlaenude asemel, aga mõnikord on võõrlaen kõlavam, selgem, vahel ka tabavam kui omakeelne sõna. Kuidas kunagi.

Reinumag ütles ...

See oli nüüd küll pikk vastus.. Ütlen ausalt, et mina nii hästi kirjutada ei oska, aga on päris mitu kohta, mis sunnivad mind ka päris pikka juttu kribama.

Kõigepealt - mulle meeldib, et keegi ilmselt päris terane inimene on võtnud vaevaks majandusteemadesse süveneda ja sellest üsna selgelt kirjutada oskab. Põhimõtteliselt peaks asjade lahtikirjutamine aitama targemaks ja tublimaks saada.. Ütlen kohe ära, et minu seisukohad on üsna diametraalselt erinevad Sinu omadest, aga noh, mis siin ikka jaurata - tehku ma parem oma veebisait, eksole.

Ühesõnaga, tahtmata muutuda kommentaariumitrolliks, tooksin välja mõned kohad, mille üle võiks äkki veidi mõtiskleda:

* Tööpuudusest ja keskmisest palgast.

Jah, need on sesoonsed. Võrrelda tasuks eelmise aasta samu kvartaleid/kuid, ning siis on selgemini näha tööpuuduse langus/palga tõus. Kahjuks ei avalda statistikaamet (enam) mediaanpalga ega sissetuleku detsiilide infot, nii et ebavõrdsuse koha pealt mida väita ei oska.

* "Elektrihinda saab riik aidata vaos hoida. Praegu eelistatakse meil öelda, et küll turumajandus ise reguleerib. Samas - kas inimene peab samal ajal virelema?"

Keeruline teema ja mul on siin lihtne libedale jääle minna, aga:
oleme koos Euroopa Liiduga otsustanud, et alates 2013.a. on meil elektrienergia vabaturg ja Baltikumi elektrisüsteem ühendatakse muu Euroopaga. On see nüüd hea või halb, on juba rohkem inimeste vaadete küsimus, aga sellises seisus me oleme. Selge on see, et energia varustuskindlus paraneb, aga hind tõuseb. Muuseas, osa elektri hinnatõusust tuleb sellest, et Elering saaks ehitada vajaliku avariijaama ja mõned täiendavad kõrgepingeliinid. Infra vajab investeeringuid, mis teha. Praegused liinid ja jaamad on vanad ja neid tuleb otsast uuendada. Ühel või teisel viisil peab tarbija lõpuks ikkagi maksma seda hinda, mida elektritootmine maksab. Vabaturg lihtsalt toob selle kiiremini kätte.

* "Kui inimestel pole enam raha, et tarbida, peavad tootjad-müüjad omakorda hindu tõstma, et ära elada ja nii see spiraal tekib."

See on küll äraspidine loogika. Kui inimestel pole tarbimiseks raha, siis peavad tootjad konkurentsis püsimiseks hindu langetama.

* "Maksupoliitika ümbervaatamine"

On madal tulumaks/kõrge käibemaks. Riigi signaal: tarbida vähem, toota rohkem. Minule tundub mõistlik. Toidukaupade madalama käibemaksuga nõustun. Muuseas, kui käibemaks tõsta 28%ni, siis võiks nii eraisikute kui ettevõtete tulumaksu täiesti ära kaotada. Kuidas see meeldiks? Ettevõtete puhul ainult dividendide maksustamine on suhteliselt vastuoluline teema - ütleks nii, et minu jaoks pole ei poolt ega vastuargumendid päris veenvad.

* "Kui ametiühinguid oleks rohkem ja nad oleks tugevamad, annaks ilmselt ka palgaläbirääkimisi oluliselt paremini pidada jne. Praegu kipuvad ettevõtjad töötajatele lihtsalt pähe istuma - saad nimetatud palka või võtan järgmise, kes on nõus nii madala palga eest töötama..."

Üldse, üldse, üldse ei ole nõus. Ametiühingud on sobivad siis, kui ettevõtjal on tohutu hulk suhteliselt sarnast tööd tegevaid töötajaid, kelle tööpanus on jämedalt sama. See on industriaalne maailm ja ametiühingud on selle jäänuk. Eesti majandusest 2/3 on teenindussektor. Enamus ettevõtteid on küllalt väikesed ja enamus töötajatest teeb küllalt spetsiifilist tööd. Tööandja huvides on paremini tasustada seda töötajat, kes teeb PAREMAT TÖÖD. Töötaja huvides on olla kasulikum ja TEHA PAREMINI TÖÖD. Ametiühingud nulliksid selle olulise mikrotasandi mõju ära. Ettevõtja ei otsi tingimata madalama palgaga töötajat, vaid paremat töötajat.

Reinumag ütles ...

Järgneb..

Proovin nüüd midagi kokku võtta:
Ma saan aru, et Sul on sügavalt sotsiaaldemokraatlikud seisukohad. Sotsiaaldemokraatia on kohati mõistlik, aga rohkemate valijate jahil paratamatult tahab laiendada oma tööpõldu kaugemale, kui oleks hea. Ma olen nõus, et riigi hoolitsevat kätt on väga vaja haridussüsteemis ja tervishoius ja ehk veel kuskil. Samas töötajate kaitsmiseks ei ole riigi abi eriti vaja. Pole mõtet luua illusiooni, et meil on ressursse mähkida pooled inimesed vati sisse - me oleme vaesed ja meil on palju konkurente. See, mida lääne pool on viimased pool sajandit tehtud, leidis aset Lääne jaoks väga soodsas keskkonnas, mida enam ei ole. Väga laialdase sotsiaaldemokraatiaga muutume kiiresti üsna sarnaseks Kreeka jt toredate riikidega, mille käekäigust hiljuti kirjutasid. Parim viis selle vältimiseks on see, kui inimesed ei oota riigilt taevamannat, vaid on valmis ise tööd tegema.

Peace.

Triin Toomesaar ütles ...

Tänan vastuse ja arvamuse eest! Omalt poolt veel veidi:

Elektrist
Turu vabanemine on pikemas perspektiivis ilmselt hea, samas täna meie jaoks liiga ootamatu ning EE jääb pikaks ajaks suurimaks pakkujaks, mistõttu tal hea hinda dikteerida. Konkurentsi ning sellest ajendatult parema kvaliteedi ja hinna suhtega elektrit me ilmselt lähiajal siiski näha ei saa. Põhjendustega a la elektriliinide renoveerimine, avariijaamade ehitamine tõuseb elektrihind tarbijale talumatult kõrgeks. Paneks riik õla alla (mitte ainult nt EE-le, vaid kõigile potentsiaalsetele pakkujatele) nt taristute ehitamiseks, renoveerimiseks – ilmselt oleks siis võimalik rääkida odavamast elektrist tarbija jaoks. Niisama käed rüpes möönamine, et nüüd on vabaturg, hind kahjuks tõuseb, toob paljudele elektriga kütjatele nt väga karmid talved. Siia otsa lisahinnatõus muude toodete puhul jne.

Hindadest
Kriisis tavapärane nõudluse-pakkumise-loogika kahjuks ei toimi. Majanduses pole reeglit, mis alati kehtiks. Kui muidu nõudluse vähenemisel tõepoolest peaks pakkuja hindu langetama, siis täna astuvad mängu muud lisategurid. Teoreetiliselt – vastavalt nõudluse-pakkumise lihtsustatud reeglile peaks hinnatõus käima kaasas nõudluse ja pakkumise suurenemisega. Seoses inflatsiooniga, ka käibemaksu ja aktsiiside tõusuga kerkivad hinnad aga pakkumisest-nõudlusest eraldi ja ei tulene nt nõudluse suurenemisest. Nõudlus langeb. Mängu tuleb nähtus, millest lugesin, aga millist artiklit enam üles leida ei suuda, kus pakkuja peaks teoreetiliselt hinda langetama, aga arvestades tootmiskulusid, ka temale mõjuvat inflatsiooni, maksutõusu, see ei ole võimalik. Pigem otsustab ta hindasid tõsta, sest tõenäosus tootmiskulud sedasi tagasi teenida on suurem, kui hindu langetades või stabiilsena hoides. Seda enam, et ka konkurendid on sunnitud sama tegema.

Maksudest
Signaal on ka selline, et protsentuaalselt maksab vaesem maksudeks riigile suurema osa sissetulekust kui rikkam inimene ehk maksukoormus on suuresti vaesemate õlul. Vähem teeniv inimene on sunnitud kogu raha ära tarbima, rohkem teeniv saab valida, mida/kus tarbib ja jääb ruumi ka raha kõrvale panemiseks. Kui KM tõsta ühtlaselt 28%-le, oleks see vaesematele proportsionaalselt üüratu maksukoormuse panemine, isegi siis, kui eraisikute TM täiesti ära kaotada. Võidaksid rikkamad.

Ametiühingutest
Igasse valdkonda tõesti ei annaks ega poleks vajadustki AÜ-sid luua, samas on arvukalt valdkondi, kus töötab korraga palju inimesi (olgu siis erinevates ettevõtetes), kelle töötingimused kogu sektoris vajavad parandamist. Mina ametiühingute potentsiaali maha ei teeks, mh ka teenindussektoris. Töö võib olla olenevalt valdkonnast rohkem-vähem spetsiifiline, mingisugused ühisjooned siiski jäävad, mida annaks/oleks vaja läbi rääkida. Mis puudutab tööandja huvisid tasustada paremini töötajat, kes teeb paremat tööd - see on kahjuks nii ainult ideaalses maailmas. Tööandja püüab kulusid võimalikult madalal hoida, mistõttu eksisteerib ka tihti müüdiks peetav sooline palgalõhe samal positsioonil naiste-meeste vahel. Palgad on erasektoris igaühe saladus, palka saab nii palju, kui küsitakse. Naised väärtustavad end madalamalt, tihti neile ka pakutakse madalamat palka, põhjendusega, et mees peab perele raha teenima. Turg ja nähtamatu käsi kahjuks ei tööta tihti ideaalselt.

Sotsiaaldemokraatiast
SD on ajas muutunud ja muutub veelgi – klassikalist sotsiaaldemokraatiat näeb üha vähem, ka Eesti SDE ei ole klassikaliselt sotsiaaldemokraatlik, vaid pigem tsentrisse liikuv „kolmas tee“, kus nägemus riigi rollist, riigi-erasektori suhetest on oluliselt muutunud, võrreldes sellega, millist SD-d nägi nt Lääs. Vati sisse ma kedagi mähkida ei soovi. Küll aga leian, et inimene vajab rohkem riigi abi – vaesus ei ole sageli laiskuse/rumaluse süü. Tihti on ebaõnnes süüdi midagi süsteemsemat, eriti alles arenevates riikides. Põhjamaades on tõesti vatti liiga palju, aga see oleks meie jaoks n.ö väljakutse tulevikuks, et liigne vatt ära hoida. Praegu kipub meil vatti üldse mitte olema.

Indeed - peace! :)