teisipäev, 9. august 2011

Eesti ustest - sisse-välja

Eesti – see on justkui väike esivanemate majake kahekümne esimese sajandi globaalküla serval; pisike rehielamu, kus elab ja hingab pigem endasse hoidev kogukond – või kodukond. Koduuks sellel elamul on aga kui maagiline värav, mis käib päevast päeva kinni-lahti, lubades meid maailma avastama, oodates meid võõrsilt tagasi, ükskõik, kui kaua me ära olime olnud. Ent viimasel ajal minnakse rohkem kui tullakse, minnakse kauemaks, mõnikord jäädavaltki. Kas naabertaludes, kaugemates mõisades ja lossides on tõesti parem? Kas seni nii kodune rehielamu on meile kitsaks jäänud? Miks minnakse? Miks ei taheta tulla tagasi?



Juba kakskümmend aastat on meie koduuks olnud (taas) meie endi avada ja sulgeda. Aastaid sama palju on olnud üha avatumad ka teiste elamute uksed meid vastu võtma – käiakse külas, õpipoisiks, sulaseks. Kes ise võõrsile minna ei saa, ahmib aina uuenevate telekommunikatsioonivahendite toel pea ööpäevaringselt teavet, kuidas kodukonnast väljaspool elatakse. Tekivad uutmoodi soovid ja ideaalid, arusaamad õnnelikust elust – õigustatud isu millegi parema järele, isu, mis süües aina kasvab, ent mida kodukonnaliidrid rahuldada ei suuda.


Kui õitseb majandus, hakkab ka inimestel hea – selline on viimastel aastatel olnud kodukonnaliidrite loogika. Suurem osa meist pingutabki ühiselt püksirihma, mõnel on juba päris valus, ning ootab, et heaolu ometi kord saabuks. Investeerime majandusse – kastame ja väetame seda ebamaist imetaime, kohendame pinnase ettevõtluskombainiga piisavalt pehmeks ja sõmeraks. Ootame veel... hingki kinni. Läheb üks, seejärel teine – kolmas kuuleb kahelt esimeselt, et naabertalus võib püksirihma lõdvemaks lasta, ning läheb samuti. Aeg-ajalt uuritakse mahajäänutelt, kas heaolu juba paistab. Ei paista? Jäävad kauemaks võõrsile.

Miks meilt minnakse? Miks ei taheta tulla tagasi?

Liidrid võõrsil on lähtunud teistest põhimõtetest – kui õitseb inimene, hakkab ka majandusel hea. Kollektiivne kokkulepe, et varakamad panustavad rohkem ning vaesemad vähem, on kogukondlikult aktsepteeritud – nii ei pigista kehvematel aegadel koomale tõmmatav püksirihm kedagi poolsurnuks, majandus saab oma väetise ning kriisist väljumine on valutum, sest see ei toimu inimeste arvelt, vaid nendega koostöös. Eesti kodukond tunneb üha enam, et me hoolitseme kombainide, traktorite, labidate ja rehade eest, aga ei hooli inimestest, kes neid riistu käsitlema peaks. Liidrite eesmärk on seni olnud üles ehitada väliselt võimalikult jõukas ja modernne talukompleks; talutööline, kelle nägu pingul püksirihmast sinine, näeb end aga teisejärgulisena. Kellel pealehakkamist, õnne ja võimalust, põgeneb – jah, põgeneb. Plaaniga astuda peagi taas üle koduläve, ent – plaanid tihti muutuvad, eriti nähes, et reaalne heaolu kodutallu ei jõuagi.

Mis on lahendus? Lööme ukse naeltega kinni – kes sees, see sees, tehku tööd ja nähku vaeva, siis tuleb ka armastus? See armastus võib ühel hetkel aga moonduda vimmaks, millel teadupoolest komme plahvatada. Kui põllutöö tehtud ja majandus õitsiline, küll siis investeerime ka inimestesse? Õitsev majandus ei ole imerohi – kellele see õitseb, kui pole enam kedagi, kes õisi imetleks, kes ilust osa saaks? Klassikaline ettevõtlustõde on meie muidu nii majandusele orienteeritud kodukonnas millegi pärast unustatud – motiveeritud kodukonnaliige, kes tunneb, et teda hinnatakse, panustab vabatahtlikult rohkem – nii otseselt kui kaudselt, nii tahtlikult kui tahtmatult – majanduselu edendamisse. Kasta ja väetada, poputada ja läikima nühkida tuleb hoopis praegust kastjat ja poputajat – ükskõik, kui õitsev on meie majandus, ise see oma saaki ei korja; ükskõik, kui putitatud on meie ettevõtluskombain, üksinda – inimeseta – see ei sõida.

Eesti uksed jäägu valla – sisse-välja-käimine on tervendav ning minejaid-tulejaid risti lüüa oleks vale. Tuleb mõelda aga sellele, miks on tagasitulek nii paljudele vastumeelne. Pidevast poputamisest ja läikima nühkimisest hoolimata tihti streikima kippuva majanduse asemel tuleb keskenduda inimestele. Kui kodukond on õnnelik, jääb jäädavalt minejaid vähemaks ning uute ja oluliste teadmiste ning kogemustega tagasi tulejaid saab olema rohkem.

__________________________

Essee on kirjutatud presidendi kirjatalgute "Eesti ustest - sisse-välja" raames. Talgute eesmärk oli koguda kokku erinevate inimeste kogemused ja lood, mis seostuvad välismaale minemise ning sealt tulemisega, eestimaalaste ja muudest riikidest pärit inimeste avatuse ning eneseteostusvõimalustega nii siin kui seal ning (taas)lõimumisega. Sellised olid minu mõtted talgute ajal. Praegu kirjutaksin mõned asjad ehk ümber, aga idee(d) jääksid sisuliselt samaks. See, et inimese asemel hoolitakse rohkem numbritest ja süsteemist, on just see, miks mina tahaksin (mõnikord) ära minna... Mõnikord, sest seni ma veel loodan, et ehk tuleb ka inimeste aeg.
__________________________
Pildid
mu poolt aastate jooksul Setomaal klõpsutatud.

pühapäev, 7. august 2011

Kommentaar: Eesti Päevalehe uus kujundus

Eesti Päevalehel, ainsal argipäevalehel, mida tellin ja regulaarselt paberkujul loen, on juba u. kuu aega uus formaat ja kujundus. Tänaseks olen uuendatud ajalehega juba sina peale saanud ning kommenteerin lühidalt, mis meeldib, mis mitte.

MEELDIB:
* lehe uus ja väiksem formaat – see on lehe üks asjalikumaid uuendusi. Lehe lugemine on mugavam, leht ise tundub ka seetõttu kuidagi kompaktsem. Kui aus olla, siis võiks leht isegi veel väiksem, st kitsam olla.

* personaalsem, konkreetse isikuga kokkuviidav juhtkiri on olnud samuti üks positiivsetest arengutest.

* üks lemmikosadest (uues) EPL-is on neljandal leheküljel olev arvamusrubriik. Uues (kujunduslikus) kuues on see justkui sisulisema tõuke saanud ning isiklikult loen arvamusartikleid tihedamini ja suurema huviga kui varem. Arvamuskülg võiks isegi üle 2 lehekülje laieneda. Viimasel ajal on sagenenud ka erinevate tõlkearvamuste trükkimine, mis on väga hea nüke ning võiks lausa igapäevaseks tavaks saada.



*
lehe ülaservades pakutavad parasjagu käsitletava teemaga seotud või lihtsalt päevakajalised nopped välismaistest meediaväljaannetest jm allikatest. Twitteri-säutsud kipuvad ainult sinna hulka liialt lahustuma ja jäävad tihti märkamatuks.

* lehe keskel olevad pikemad teatud teemavaldkonda detailsemalt kajastavad artiklid, intervjuud vms, reedeses lehes nt majandusvaldkond ning intervjuu Läti oligarhi Andris Šķēlega. Sisuliselt on tegu vist „vana EPL-i“ Topeltkülje-rubriigiga, aga uues kuues „müüb“ kuidagi paremini.

EI MEELDI:
* lehe esikülg, õigemini seda enamasti katvad suured reklaamid – see on midagi, mis mind häirib. Esikülg võiks siiski kajastada rohkem ajalehe peateemasid, mõningaid sisunupukesi, millega end paremini müüa. Suured reklaamilärakad, mis olid EPL-i probleem vist ka enne uuenduskuuri, pigem peletavad – kui ma ei oleks püsitellija, siis ilmselt ei võtaks lehte nii meelsasti poeriiulilt koju kaasa.

* lehe lõpu poole kipub jaks justkui otsa saavat – kui kuni lehe keskpaigani on sisu valdavalt huvitav, tihe ning hästi presenteeritud, siis pärast nn Topeltkülge läheb justkui igavamaks – vähemalt ise kipun küll sageli leheküljed lihtsalt lõpuni lappama, reaalselt süvenemata. Ilmselt oleneb kuust ja tähtedeseisust, kas kultuuri-, spordi- ja muudes rubriikides ka midagi minule hingelähedast või huvipakkuvat kajastatakse. Temaatilised tagumise-külje-artiklid võiks aga hoopis liigutada lehe sisse ning selle asemel võiks viimasel lehel kajastada midagi päevakajalisemat – kas kellegi arvamust, mingisugust analüüsi vms, jätkata muud (samas) lehes juba varem kajastatud olulist uudist, lisada kommentaare vms.

* kohati tunnen ikkagi puudust eraldi säutsuveerust – praegu on säutsud lehes liiga hajusalt laiali. Mul oli tarvis end päris pikalt treenida lehe ülaservas olevaid ribasid lugema, sageli kipun unustama ning kohati on neid ka varasemast kehvem lugeda. Ilmselt mängib siin rolli valge tekst värvilisel taustal.

Kokkuvõttes – mulle meeldib EPL-i uus formaat, kujundus ning sellega kaasa tulnud (?) senisest enam süvitsi minev päevakajalisus, mille juures ei jäeta artikleid ainult kõige aktuaalsemate sündmuste kanda, vaid pakutakse lugejale ka neist teemadest eraldiseisvalt midagi uut ja huvitavat. Leht võiks olla aga natuke veelgi sisukam. Nagu ennist mainisin – mahukam arvamuskülg, aga rohkem ka uurivat ajakirjandust, analüüse – tahaks, et leht oleks sisumahukam, paksem. Ilmselt on selleks Päevalehele tarvis rohkem ajakirjanikke jm tööjõudu, aga unistus jääb, et äkki tulevikus saab...

esmaspäev, 1. august 2011

Kas sina oled juba seto?

Kui enne taasiseseisvumist, nõukogude okupatsiooni ajal oli seto olemine midagi, mida (liiga) tihti häbeneti ning varjati, siis nüüd on seto olemine moeasi. Igal aastal käib Setomaal üha enam inimesi oma juuri otsimas ja (taas)leidmas, erinevad (kiriku)pühad jm tähtpäevad-üritused on aina rahvarohkemad, mh on üritustel märgata üha enam tuntud inimesi. Kõik avastavad järsku, et nende vanavanaonutütreäi oli setu ning tahavad ka seepeale setud olla. Liialdan muidugi – suur hulk end jälle leidnud setosid on tõesti seto juurtega. Samas on suur hulk n.ö mängusetusid, kes on ära tabanud, et setu olla on popp ning nemad tahavad ka..! Rääkimata üha sagenevast setu kultuurielementide kasutamisest reklaamides (Saiö, A. Le Coq); etendustest ja filmidest, mis kajastavad setode (aja)lugusid jne. Nagu ikka pea iga asjaga – seto kultuuri kasvav populaarsus on kahe otsaga. Kohati aitab see kultuuri säilimisele kaasa, toetab mh turismi, Setomaa valdade eluspüsimist, noorte huvi setoks olemise vastu jne. Samas kipub nn uussetondus muutuma pealiskaudseks – vanasid tavasid kohandatakse endi jaoks mugavamaks, edasi kanduvad vaid motiivid ja elemendid, mis rohkem müüvad jne.

Kas, kuidas ja kui palju saaks neid (negatiivseid) protsesse pidurdada ning mil määral oleks see üldse mõistlik? Teadupoolest ei ole miski muutumatu ning seto kultuur – nagu iga kultuur – on varemgi ajas oluliselt täienenud ja ümber kujunenud. Tänaselgi päeval ei tohiks kogukonnana endasse tõmbuda ning võõraid ega ka n.ö välissetosid (valikuliselt) kaikaga minema peksta, nagu sageli kahjuks tehakse, vaid kultuurihuvilisi ja ka alles hiljuti oma seto juuri avastanuid osavalt juhendada, kuidas ikkagi käib see Õige seto värk. Samuti võiks ühtse kogukonnana välismaailmale märku anda, millise piirini, millisel moel me soovi(ta)me oma kultuuri kajastamist ja (ärilistel eesmärkidel) kasutamist ning mis on meile vastuvõetamatu. Tõenäosus, et meie arvamust sel puhul ka arvestatakse, on oluliselt suurem, kui siis, kui me omaette (küla)nurgas toriseme ning väitsa vahedaks ihume. Haarakem kinni positiivsest ning proovigem pisendada negatiivset.

Aga kas Sina oled juba seto?

Allpool: pilte Saatse külast, päätnitsapäevalt (29. juuli 2011. a)












































[Ühel setol oli kunagi ammu kasutada
Ameerikamaalt toodud pesupesemisaparaat
Otsego (eksponaat Saatse muuseumis)]