teisipäev, 5. juuli 2011

Ühine läänemereidentiteet – spunki otsimas?

Läänemeremaad, mis on läbi ajaloo teineteisega tihedalt seotud nii majanduslikult, kultuuriliselt kui keskkondlikult, otsivad - vähemalt mingis formaalses retoorikas - ühist identiteeti ning regioonitunnetust. Samas – kas ikka on midagi, mida otsida? Koostöö ei ole seni olnud stabiilne, järjepidev ega suunatud. Euroopa Liit on selle parendamiseks lauale löönud Läänemere strateegia, mis peaks andma siinse piirkonna riikidele fookuse, tõuke ning motivatsiooni regionaalse koostöö tugevdamiseks. Ühe olulise aluspunktina nähakse just ühist läänemereidentiteeti. Kas ja kuidas seda identiteeti leida, luua, tugevdada, arutas u. 30 noort (mina nende hulgas) möödunud nädavahetusel Gdanskis*, Poolas.

Töögruppe oli 5 – Infrastruktuur ja turism, Haridus ja kultuur, Tööturg ja sotsiaalne turvalisus, Keskkond ja innovatsioon ning Valitsetus ja suhestumine Euroopa Liiduga. Hindasime olukorda riikides ning regioonis üldisemalt, unistasime ideaalmaailmast ja -regioonist ning pakkusime välja tegevuspunkte, kuidas ühise identiteedi, koostöö ning arenguni jõuda. Selgus ilmne - riigid, ühiskonnad ning nende liikmed on liiga erinevad. Siiski ei jäädud selle juurde pidama ning sukelduti kasvõi mõttelist ühisosa otsima. Peamine, millega kõik töögrupid teemavaldkonnast olenemata nõustusid, oli see, et ühist identiteeti ei saa „lambist“ ehk ülalt-alla tekitada – see peab ise kujunema. Teisisõnu – riigid ning Euroopa Liit võivad ülemisel tasandil koordineerida, organiseerida ja planeerida nii palju kui kulub, ent otsitud kogukonnatunnetus ning reaalsed tulemused nähtuvad alles siis, kui regiooni „rohujuur“ selle identiteedi omaks võtab, seda tunnetab ja on motiveeritud seda arendama.

Pakkusin ühe potentsiaalse töövahendina välja Läänemere peavoolustamise või ka lihtsalt läänemerestamise strateegia (ingl k Baltic Mainstreaming), milleks inspiratsiooni sain soolise peavoolustamise või ka süvalaiendamise strateegiast ehk gender mainstreaming'ust. Sealt edasi arendas Valitsetuse ja Euroopa Liiduga suhestumise grupp, kuhu kuulusin, potentsiaalset (katus)organisatsiooni, mis selle peavoolustamise enda koordineerida võtaks. Leidsime, et eraldi riikideülest institutsiooni Euroopa Liidu sees (või sellest väljaski) ei ole tarvis, samas on aga oluline, et oleks siiski mingi koordineeriv-administreeriv organisatsioon – kogukond-võrgustik – mis näeks suuremat pilti kogu regioonist ning euroliidu poolt lauale löödud strateegiast ja tegevuskavast, aitaks suunata siseriiklikke algatusi, monitooriks toimuvat, pakuks lahendusi jne.


Organisatsioonil oleks riikide endi (valitsuste/parlamentide) poolt valitud/nimetatud esindajatest moodustuv nõukogu, mis koostöös riikide juhtorganitega aitaks oma ühiste „tungivate soovituste“ toel integreerida läänemere-dimensiooni erinevatesse poliitikavaldkondadesse – sealtkaudu saaks suurema läänemereregiooni-teadvustatuse viia ka rohujuureni jne. Organisatsioonil oleks igal (pool)aastal oma eesistujamaa, kes nimetaks ka konkreetse eestkõnelejaisiku, kes positsioneeruks oma kontoriga Euroopa Liidu juures Brüsselis, koordineeriks suhtlust ning poliiti(ka)list suhestumist euroliiduga, samas aga suhtleks ka meediaga, avalikkusega, rohujuurtega jne. Kohati meenutab meie poolt arendatud organisatsiooniidee juba eksisteerivat Läänemeremaade Nõukogu (CBSS), ent „jutud räägivad“, et nimetatud organisatsioon on lähiajal hääbumas. Arvestades, et igasuguseid organisatsioonipudinaid on antud regioonis hulganisti, olekski vast targem päris otsast peale alustada.

Mida konkreetselt ühe või teise strateegiavaldkonna all teha või arendada, jäi mul täpsemalt registreerimata; samas – võrreldes meie töögrupiga ei läinudki teised rühmad oma valdkondades nii süvitsi. Ühiselt arendatud teede- ja transpordivõrgustik, energiavõrgustik, rohkem koostööd hariduses, sotsiaalvaldkonnas, suunatud koostöö tööturul ning – mis tänasel päeval vast kõige olulisem – regiooni keskkonnadimensiooni arendamine ehk Läänemere päästmine sõna otseses mõttes. Rõhutatud sai, et Venemaa kaasamine on ääretult oluline, ent ühtlasi ka probleemne, sest riiklikul tasandil on Venemaad ilmselt keeruline antud teemaga tegelema motiveerida, samas kohalike tasandite kaasamisest ei pruugi piisata, kuna teadupoolest on Venemaa väga tsentraliseeritud riik. Lisaks – järgnev aasta, s.o sügis/kevad 2011/2012 on Läänemere strateegia toimimiseks otsustav – praegune EL-i eesistujamaa Poola ning järgmine eesistujamaa Taani on mõlemad Läänemeremaad, mistõttu – kui nemad strateegiat ning koostööd toimima ei saa (või ei ole motiveeritud saama), võib praeguseks väljatöötatud strateegia ilmselt mahakandmisele lugeda.

Kokkuvõttes – noored ja naiivsed nagu me olime – ei näinud me, et läänemereidentiteedi leidmine (või loomine) oleks lootusetu juhtum ehk teisisõnu päris spungiga tegu ei ole. Potentsiaali ning alusmaterjali identiteediks on – nt see üks ja sama Läänemeri, mille füüsiline seisukord meid kõiki otseselt või kaudselt puudutab. Seda identiteeti ning Läänemere-dimensiooni olulisust on tarvis inimestele, sh ka poliitikutele, riigiliidritele teadvustada, mille pinnal – vähemalt ideaalis – hakkaks identiteet end omakorda ise tootma ja juurutama – siit edasi on lühike samm paremaks koostööks, suuremaks huviks ja motiveerituseks ühiselt piirkonna arengusse panustada.

*Gdansk, muuseas, on väga ilus mereäärne linn. Vanalinn jättis minule igatahes kustumatu mulje ning positsioneerus ilusaimate vanalinnade edetabelis Tallinna järel teisele kohale. Samas – ülikoolilinnakus, kus valdavalt viibisime, ning selle ümber oli tunda teatavat suure sõjatrauma üle elanud (kunagise) tööstuslinna rusutust – seda nii hoonetes kui nt inimestes tänaval.



2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

http://www.helcom.fi/

Triin Toomesaar ütles ...

Jah, selline organisatsioon (ja konventsioon) on ka olemas - samas tegeleb see ühendus ainult keskkonnakaitsega ja piirkonna teised dimensioonid on katmata.

Võib muidugi vaielda, kas on üldse vajadust eraldi koostööks euroliidu-sisese regiooni tasandil, aga ma näen, et Läänemeri sunnib neid (meid) riike niikuinii mingil tasandil koos tegutsema, ühiseid eesmärke seadma ning kaikaid teineteisele kodaratesse mitte loopima, nii et - kui juba, siis võiks asja korralikult ja süvitsi teha. Ehk siis - ainult merekeskkonna päästmisest ei piisa, kuigi - tõsi! - see on praegu kõige kriitilisem valdkond.