pühapäev, 10. juuli 2011

Quo vadis, Unio Europaea?*

Eurotsoon on haige. Majanduskriis on euroliidule, eriti eurotsoonile jätmas sügav-armistavat jälge – nii mõnigi riik pole olnud kõige parem (ega ausam) majandaja ega finantsist, mistõttu kogu EL üha ebastabiilsematel jalgadel seisab. Eelkõige on küsimus Kreekas, veidi ka Portugalis, Iirimaas ning Hispaanias. Meediatähelepanu on viimastel nädalatel pälvinud aga just Kreeka ning selle riigi päästmiseks lauale käidud abipaketid. Kreeka on väga haige – antud riik on justkui euroliidu tõbine maks, mis täisväärtuslikku elu üha enam pidurdama kipub. Euroliidrid süstivad „rikaste ja edukate“ valuutatsooniriikide „eestvedamisel“ Kreekasse üha uusi „vitamiine“ (loe: raha), et haiget siseorganit vähemalt mingilgi tasemel funktsioneerimas hoida. Kuivõrd nendel meetmetel pikemas perspektiivis tulevikku ning positiivset mõju Kreeka ülesvuntsimisel ning euro stabiilsuse säilitamisel on, on nii mõnegi arvaja, analüütiku, poliitiku, akadeemiku hinnangul küsitav.

Eurotsoon (mõneti ka EL üldisemalt) on huvitav nähtus – 17 riiki kasutab ametlikult üht valuutat, mis seob riigid omavahel (Euroopa Liidu sees) justkui eraldi organismiks, kus riikide kui siseorganite toimimine on omavahel tihedas lõimumises ning teineteisest sõltuvad. Samas puudub süsteemil reaalselt tsentraliseeritud majandus(poliitika). Süda küll on (euroeelarve), aju on ka, ent piiratud ning suudab juhitavat organismi täitma panna vaid kindlaid tegevusi, sealjuures on maksal, neerudel, põrnal jt organitel üpris suur iseseisvus organismi sees. Iga riik majandabki euroliidu regulatsioonide piires nii, kuidas heaks arvab. Nagu tänasel päeval näha - ühe (või mitme) riigi kehvad majandusvalikud võivad viia kogu valuutatsooni ebakindlale pinnale. Mistõttu oleks siin ehk mõtteainest selleks, kuidas eurotsooni majanduskäike ja -suundasid (veel) rohkem ühtlustada, välistamaks potentsiaalseid lokaalseid ämbreid, mis kogu tsooni endaga mutta veavad.

Tänasel päeval, nagu ennist mainitud, on EL püüdnud Kreekat turgutada lisaraha andmisega või, noh, „andmisega“, sest tegemist on kindlatel karmidel tingimustel eraldatud laenudega, mille kokkuvõttes maksavad kinni eurotsooniriikide kodanikud oma maksudest. Seda kõike selleks, et – ha-ha! – vältida lisalaenude võtmise näol Kreeka riigivõla kasvatamist. Antud rahaandami peab Kreeka aja jooksul siiski tagasi maksma. Abilaenu saamise üks tingimus on eelarve tasakaalustamine läbi ränkade kärbete ning maksutõusude. Ja nii ongi Kreeka muudkui kärpinud, makse tõstnud, kärpinud ja makse tõstnud – seda ka enne esimese abipaketi saamist – ning ilmselt kärbib ja tõstab makse tulevikus veelgi. Nimelt sai esimese abipaketi raha ühel hetkel lihtsalt otsa; Kreeka olukord halvenes vahepeal veelgi. Sealjuures on Kreeka ise numbritega, statistiliste andmetega hämanud, neid ilustanud, ning seda juba enne eurotsooniga liitumist. Minul ega ilmselt ka väga paljudel teistel eurotsooniriikide kodanikel ei ole enam usku Kreeka päästmisesse järjekordsete rahasüstide näol. Üha enam analüütikuid, arvamusliidreid ning kommentaatoreid leiab, et parim lahendus on Kreeka eurotsoonist väljajätmine.

Siin on nii mõnedki aga-d. Nimelt ei ole antud ajahetkel regulatsioone, mis sätestaks riigi väljaheitmist eurotsoonist ega ka Euroopa Liidust. Riigid saavad vaid vabatahtlikult välja astuda, sealjuures – praeguste reeglite järgi – ei saa riik välja astuda eurotsoonist, jäädes samal ajal majandusliidu liikmeks. Riik, kes soovib eurost loobuda, peab astuma välja EL-ist ning sellest tulenevalt pääseb välja ka ühisest valuutatsoonist. Kas Kreeka teeks midagi sellist vabatahtlikult? Kas oleks võimalik Kreekat veenda sellist asja tegema? Või – kas suudaksid liikmesriigid piisavalt operatiivselt võtta vastu kirjeldatud käike reguleerivat seadusandlust?

Kreeka läheks eurost loobudes ilmselt üsna kiiresti pankrotti, ent samas pole pankrot välistatud ka praegu, majandusliidu liikmena. Kui viimane olukord peaks aset leidma, saab negatiivse löögi kogu eurotsoon ning EL. Nii mõnigi arvaja on veendunud (vt nt siia), et Kreeka pankrot on kindel – küsimus ei ole enam selles, kas, vaid selles, millal asi toimuma saab. Mullegi hakkab tunduma üha tõenäolisem, et muud ei jää peagi enam üle – tuleb välja kuulutada Kreeka riigi pankrot ning – eurotsooni päästmiseks – leida viis, kuidas Kreeka (soovitavalt enne seda) eurotsoonist välja aidata. Ilmselt saaks Kreekal olema lühikest aega väga raske ja keeruline, aga just siinkohal peakski Euroopa Liit – olgu Kreeka siis liikmesriik või „väljaheidetu“ – oma abikäe ulatama, selle asemel, et praegu, mil Kreeka ei saa ega saa oma võlgasid SKT-ga võrreldes väiksemaks ega riigieelarvet tasakaalu, uusi keeruliste tingimustega laenu(sid) anda. Kui Kreekat päästetakse, tahavad samamahulist päästmist ilmselt ka nt Portugal ja Iirimaa. Kuhu ja kuidas siis ja sedamoodi? Majandusliidu liidrite retoorikat kuulates usutakse aga just abipakettide toimimisse ning Kreeka väljaheitmist või -astumist isegi ei kaaluta. 2010. aastal, mil Kreeka sai kätte oma esimese abipaketi, võis sellist retoorikat veel uskuda, aga kui praegusele teisele abipaketile peaks järgnema kolmas, sinna lisaks abipaketid teistele hädas liikmesriikidele, muutub asi veel kahtlasemaks. Kuhu siis, euroliit?

* Kuhu lähed, Euroopa Liit?

Algselt kirjutasin Quo vadis, Unionem Europaeam?, kus EL oli ebakorrektses käändes - tänan tundmatuks jäänud asjatundjat mu konarlikku ladina keelt parandamast.
______________________________________

Inglisekeelseid artikleid antud teemast on nt siin, siin, siin, siin ja siin.
Pildid - järjekorras - pärit siit, siit.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Unio europaea on nimetav kääne.

Triin Toomesaar ütles ...

Suur tänu parandamast! :)

Reinumag ütles ...

Hea, et ka sellistel teemadel kirjutatakse - ja päris hästi on välja tulnud.

Natuke tahaks siiski võimalust kasutada ja kommenteerida/norida:

Kuigi Kreeka, Portugal ja Iirimaa (PIG) on paljuski ise süüdi, siis ei ole võlakriis ainult nende halbade otsuste tagajärg - probleem on selles, et euroala jaoks ei ole ühte sobilikku rahapoliitikat, ning kõikide olulisemate rahaliidu riikide võlakoorem ja rahastamismudel pärineb ajast, mil neil oli kontroll omamaise valuuta üle - s.t. kulutatakse edasi samamoodi, justui oleks alles võimalus oma võlakoorem vajadusel ära inflateerida. Tuntud ka kui Maastrichti kriteeriumitele vilistamine. Ei aita seegi, et kulutamisharjumusi on raske muuta, kui valijad nõuavad mugavusi.

PIG-st veidi vähemal määral on nendel põhjustel hädas ka Itaalia, Hispaania, Belgia, isegi Prantsusmaa olukord pole kuigi hea.

"Riik, kes soovib eurost loobuda, peab astuma välja EL-ist ning sellest tulenevalt pääseb välja ka ühisest valuutatsoonist. Kas Kreeka teeks midagi sellist vabatahtlikult?"

Ma usun, et varsti hakkavad paljud kreeklased seda lausa nõudma.

Postituse lõpuosast jääb mulje, justkui Iirimaal ja Portugalil veel ei olegi veel abilaene. On küll, vastavalt novembrist 2010 ja maist 2011.

My 2 cents
- eurotsoon kas laguneb või
- (natuke tõenäolisemalt) eurotsoon tsentraliseeritakse olulisel määral, tulevad toetused parasjagu hädasolevate riikide töötutele ja pankadele ning laenu hakkavad kõik riigid võtma üheskoos. Hambad ristis päästame ära kõik seanahavedajad, sest nad on ju meiega samast perest.

Triin Toomesaar ütles ...

Tänan hea ja sisuka tagasiside-kommentaari eest! :)

Olen nõus - lisaks aspektile, mis ise välja tõin (et tänasel päeval ei ole EL-il reaalselt tsentraliseeritud majandus- ja rahanduspoliitikat ning riikidel on kohati liiga palju mängu- ja nihverdamisruumi), on probleem tõesti ka selles, et isegi see õhkõrn ühispoliitika, mis liidul praegu on, ei toimi kõigi jaoks ühtmoodi ning ei arvesta paljuski minevikus tehtud valikutest tuleneva rajasõltuvusega.

Eelkõige Itaalia, aga tõesti ka Hispaania ja Belgia on suured "elevandid keset tuba". Prantsusmaa koha pealt ma ei ole nii kindel, aga ilmselt sobitub ta lõppkokkuvõttes ka siia "mustrisse".

Ilmselt jäid mu mõtted postituse lõpus natuke segaseks - tõesti, Iirimaa ja Portugal on oma (esimesed) paketid juba kätte saanud; pidasin silmas järgmisi potentsiaalseid pakette, mida Kreekale hiljuti pakutust lähtuvalt ka sarnases mahus nõudma võidakse hakata, lisaks ka potentsiaalseid pakette täiesti uutele hädasolijatele.

Ise ma samuti eurotsooni lagunemisse ei usu. Ilmselt karmistatakse eurotsooniga liitumist ning tsoonis viibimist sätestavaid regulatsioone, hoitakse hinge kinni, "pritsitakse päästepappi" ja hoitakse seanahavedajaid :) pinnal. Kunagi hakkab ilmselt ka päike jälle paistma.. :)

Reinumag ütles ...

Nädsa.. Pajula jälle oma tuntud headuses.
Natuke kohustuslikku kirjandust:
http://www.e24.ee/516136/hardo-pajula-perestroika-teise-etapi-kunnisel/