laupäev, 30. juuli 2011

Päeva idu: parteid või ristirüütlid

Modernne suhe parteide ja valijate vahel kipub sageli taanduma loogikale "mina sulle tõde ja nänni ning sina mulle oma hääle." Selle pinnal, millest parteid tunduvad lähtuvat oma kampaaniaid üles ehitades, võib küll nii öelda - vahetult enne valimisi käib igatahes üks suurem usu- ja tõekuulutamine ning otsatu nännijagamine; rahvas kuulab, rabab prügi ning mõnikord käib hääletamas ka. Reaalset sisulist debatti ja diskussiooni on viimaste valimiste eel olnud üha vähem ning kampaaniad pigem loosungi- ja tavaaripõhised.

Sellele mõeldes võttis muigama näide sarnasest tegutsemisest meie kaugemas ajaloos. Nimelt - kuulasin taas vanemaid saateid Vikerraadio sarjast "Eesti lugu". Kõrvu jäi Ain Mäesalu kirjeldus, kuidas mööda muistset maad ringi tuisanud ristijad-sõdijad üksteise võidu (sest erinevad ordud ju võistlesid omavahel) paganaid õigesse usku tahtsid pöörata ning jagasid end ristida laskvatele (eestlastele) nänni (nt särke). Mõni kavalam "pagan" käis selle peale end lausa mitu korda ristimas - sama ja/või erineva tõekuulutusgrupi poolt.

See näiteseik tõi mu silme ette paralleele tänaselt parteimaastikult, kus erakonnad omavahel valijate pärast kemplevad, kuulutades just seda kõige õigemat tõde ning pakkudes üksteise võidu paremat nänni suuremates kogustes. Paganad-valijad kuulavad üht erakonda, panevad nänni taskusse, lähevad teise poliittõe-kuulutaja juurde või lasevad tõekuulutajal enda juurde tulla, haaravad sealt paremat nänni ning lõpuks lähevad koju, "pesevad ristimisvee maha", löövad käega ning ei lähegi valima või kui ikkagi lähevad, langetavad oma otsuse valimiskabiinis viimasel minutil ning hetkeajendil.

Lühidalt ning lihtsustatult - suurt midagi ei ole muutunud.
__________________
Pilt: siit (Urmas Luik)

kolmapäev, 27. juuli 2011

Elamus: Dagö + Bonzo + Tõun

Kui Dagö 2008. aastal teatas, et läheb laiali, olin kurb, sest selliseid ümber-mitme-nurga-otse-ja-mõnusalt-valusalt-südamesse-jalaga-makku-(kerg)muusikat viljelevaid bände on Eestis väga vähe, rääkimata veel Lauri Saatpalu uimastav-jalust-niitvast tämbrist. Kui Dagö 2011. aastal uues koosseisus uue plaadi üllitas, hõiskasin, ostsin plaadi ning nautisin terviseks. Kui Dagö suvetuuri koos Bonzo ja Tõuniga välja kuulutas, ei saanud ma sedagi vahele jätta ning nüüd ongi järjekordne elamus jälle (sisse) elatud.

Dagö kontserdid teeb heaks mitte nii väga need populaarse(ma)d (raadio)hitid, vaid improvisatsioon. Eesti peavooluesinejad üldjuhul ei improviseeri, Dagö – kui ollakse viimaks kontserdisse, publikusse, muusikasse ning iseendasse sisse elanud – improviseerib ning väga hästi, üksinda ja koos kaastuuritajatega. Ka tänase kontserdi parimad hetked olid improvisatsioon, eelkõige jätsid templi mu mällu nt Kristjan Priksi (Dagö) ja Rein Joasoo (Bonzo + Tõuni bänd) löökpilli duo, samuti Henno Kelpi (Dagö) bassisoolo, ka Saatpalu häälemängud ning teistegi soolod, duod, triod, kokku- ja lahkumängud.

Kui algul kohati tundus, et kontserti ei saada hästi vedama, siis lõpuks leidsid muusika ja emotsioon äkitselt teineteist ja kogu kontsert – nii veidi vaevlev algus, eristuv, ent ometi sulanduv keskosa, raju lõpp ning õigemast õigesti valitud lisalugu – sulandus mu jaoks üheks tervikuks ning kokkuvõttes olen rahul, et see ehitus üles just nii. Ka Bonzo ja Tõun osutusid meeldivaks (kergelt progressiivseks) üllatuseks; mu enda jaoks eelkõige looga, mis rääkis värvidest, mustast ja valgest, ning lugudega "Vilma" ja "Ood pessimismile".

Huvilistel on igatahes veel võimalik kontserdile jõuda: vt siia.

Lõpumärkuseks – lisasin oma ajaveebi veel ühe n.ö vahelehe Elamused, kuhu hakkan koguma märkeid, teateid, kommentaare kultuuri- ja muidusündmustest, kus käinud, mida näinud olen (alates 01.07.2011) ning mis vähegi mainimist väärt. Hoidke silma peal!
_______________
Pilt siit.

laupäev, 23. juuli 2011

Päeva idu: pahupidi terrorism

Oli eilsete Norra-sündmuste korraldaja kes tahes ning mis tahes, terrorismiga - poliitilistel, usulistel vm ideoloogilistel põhjustel korraldatud vägivallaaktiga tsiviilisikute vastu hirmu ja paanika tekitamiseks - oli tegu igal juhul. Utøya saarel aset leidnud tulistamine ning Oslo kesklinnas toimunud pommiplahvatus langevad mõlemad täpselt selle definitsiooni alla, on intsidendid omavahel seotud või mitte. Kõige hirmutavam aspekt selle kõige juures on aga see, et eilne tulistaja-terrorist on pärit norralaste endi hulgast ning tema „põhjused“ terrorismiks hoopis teistsugused kui Lääs nägema on harjunud.

Paljud Läänemaailma liidrid, sh Obama, jõudsid moslemid juba enne tõe selgumist hukka mõista; ka Norra moslemikogukond palus vabandust arvatava moslemipäritolu ründaja eest. Alles hiljem selgus, et tulistaja on hoopis norralane, konservatiiv, kristlane, tugevalt multikultuursuse vastane ning soovis ilmselt - järgneb spekulatsioon - Tööerakonna noortelaagris korraldatud veresaunaga mõista anda, et vasakpoolsete internatsionaalsust toetav ja salliv poliitika ei ole talle vastuvõetav. Seda enam on Lääs šokis – rünnak(ud) ei lange tavapärastesse terrorismi-parameetritesse ning on justkui „pahupidi terrorism“ Lääne territooriumil – kohalik paremäärmuslasest anti-moslem tapab omasid, kes ei olnud isegi moslemid, vaid lihtsalt multikultuursust toetava-salliva vasakpoolse valitsuspartei (Arbeiderpartiet) noored; samast parteist on ka peaminister, kelle ründamiseks oli ilmselt mõeldud kesklinna (auto)pomm.

Maailm muutus just oluliselt ebakindlamaks.
__________
Pilt siit.

kolmapäev, 20. juuli 2011

„Värise, riigiametnik!“ ehk uus avaliku teenistuse seaduse eelnõu

Üha uusi seaduseelnõusid õlakahurist välja tulistav justiitsminister Michal on lauale löönud (järjekordse) avaliku teenistuse seaduse eelnõu. Olen nõus – uus avaliku teenistuse seadus koos tasutamisreformiga on tänasel päeval juba hädavajalik. Siinjuures ei tohiks aga unustada mõningaid põhimõtteid, millistega hetkel kehtivat süsteemi luues (mõneti) arvestati ning millistega tuleks arvestada ka nüüd. Oluline on, et valitsuskoalitsioon ei näeks järjekordset reformi läbi viies vaid üht eesmärki – vähendada, kokku tõmmata, õhukeseks lihvida – mida siis retoorikas efektiivsuse-suurendamise-sildi all serveeritakse. Paljud juba laual olevad ning ajakirjanduse vahendusel tutvustatud ettepanekud on põhjendatud, mõned aga mitte. Esimesse kategooriasse langeb nt idee suurendada ametnike liikumisvabadust asutuste vahel ning mõte muuta palgasüsteem läbipaistvamaks ja arusaadavamaks, teise kategooriasse aga ametnike motivatsioonipakettide vähendamine ehk lisatasude pea täielik elimineerimine, samuti lisapuhkusepäevade vähendamine.

Need neetud lisapräänikud

Riigi ning tema kodanike jaoks on oluline, et rahva teenindamiseks palgatud ametnikud oleksid oma ala spetsialistid – haritud, motiveeritud, arenemisvõimelised jne. Kuidas selliseid spetsialiste enda alluvusse saada? Pakkudes konkurentsivõimelist tasu ning motiveerivat töökeskkonda, võisteldes erasektori poolt pakutavate palkade ning hüvepakettidega. Tõsi, tänane (tasustamis)süs
teem on ajale olulisel määral jalgu jäänud ning ilmnenud on mitmeid vigu, ent samas on lisatasudel olnud omamoodi motiveeriv ülesanne täita – sedamoodi peaks (või vähemalt pidanuks) riik demonstreerima, et hindab ametniku kõrget haridustaset, keelteoskust, staaži jpm. Sellele mõeldes – kas lisatasudesüsteemi pea täielik väljasuretamine on mõistlik?

Hetkel ei ole (mulle) veel selge, kuidas palgasüsteem uue eelnõu kohaselt välja hakkaks nägema ning millised saaksid olema põhipalgad ja (üksikud, harvad) lisatasud. Oluline on, et ametnike „üüratuid palku“ lisatasude likvideerimise näol päris kokku ei kuivatataks ning et säiliks ka teatav motivatsioonielement. Uue seaduseelnõuga soovitakse veel vähendada ka ametnikele ühe „prääniku“ või „porgandina“ – kuidas kellelegi sobib – seni võimaldatud lisapuhkusepäevade arvu. Samal ajal keelatakse jätkuvalt nt ametnike õigus streikida, mis tegelikkuses läheb vastuollu rahvusvahelise tööõiguse tavapraktika ning põhimõtetega. Kas kirjeldatud töökeskkond kõlab sellisena, kus kõrgharitud spetsialist töötada tahaks?

Üks aspekt, millega uut avaliku teenistuse seadust ning palgasüsteemi välja töötades veel peab arvestama, on korruptsioonioht. Miks on parlamendiliikmete palgad nii suured? Ideaalis ning seda suures osas just seetõttu, et vähendada võimalusi, kus riigikogulane tunneks kiusatust kolmandatelt isikutelt saadavate hüvede eest „suunatult“ võimuaparaati tüürida. Ametnikud, kes oma igapäevatöös puutuvad veelgi rohkem kokku kolmandate isikute soovide ning katsetega otsuseid mõjutada, nii suuri hüvesid riigilt ei saa, vaid peavad üldjuhul olema motiveeritud korruptsioonist hoiduma peamiselt hirmu tõttu karistatud saada. Ja siis tulevad „kõrgepalgalised riigijuhid“, kes tavaametniku jaoks niigi napid lisatasud ka veel ära võtta tahavad. Rääkimata teistest, juba varem majandussurutisest innustust saanud kärbetest ja motivatsioonielementide likvideerimisest, nt riigiametnike õppelaenude tagasimaksmiste peatamisest jne. Eesti riigiametnik ei ole Kreeka riigiametnik, et teda liiga kõrge palga eest igapäevaselt noomima peab.

Kui praegu välja pakutud seaduseelnõu peaks eelkirjeldatud aspekte arvestamata ühel hetkel siiski õigusaktina realiseeruma, võib pikemas perspektiivis näha olukorda, kus (1) riigiametnike keskmine vanus tõuseb, sest noored spetsialistid leiavad üha enam rakendust erasektoris kodu- või välismaal; (2) kus töötajatest veelgi suurema osa moodustavad naised, sest mehed teadupoolest on pigem töötud kui töötavad napi palga eest; (3) kus – mis vast kõige olulisem – teenuste kvaliteet üha langeb, sest vähemotiveerivasse töökeskkonda on raske leida uuendustega kaasas käia suutvat ametnikearmeed; (4) kus korruptsioonijuhtumid hakkavad sagenema, sest ametnik kahjuks ei motiveeru ainult suurest isamaa-armastusest, vaid tahab ka juustu leiva peale, porgandit, präänikut jne.

Hästi toimiv väikeriik on kallis lõbu

Meil, eestlastel, kipub tihti meelest minema, et oma riigi ülal pidamine ongi kulukas ettevõtmine. Meil on tarvis mõista, et kui me soovime riigiaparaadi tõhusat (!) toimimist, on vaja selle eest (hästi) maksta, mh maksta isikutele, kes selles suures süsteemis igapäevaselt olulist mutrit või polti mängivad. Väikeriigina peame sageli tegema ka proportsionaalselt rohkem kulutusi kui suuremad riigid – miinimumteenuse kättesaamiseks on tahes-tahtmata lihtsalt kindel ühik miinimumtööjõudu, mis pahatihti
rahvaarvu kahanedes ei pisene.

Meie avalikus teenistuses on kindlasti ainest uutmisteks ning tõhustamiseks, sealjuures ka aspektides, mis puudutab ametnike tasustamist. Tavaametnike ületasustamine, millele nii sageli viidata üritatakse, aga pigem ei kuulu selle ainese hulka, vaid on otsitud asendustegevus teiste probleemide kohal silmade kinni pigistamiseks. Rohkem tuleks esile tõsta, analüüsida ning reformida nt seda, mis ja kuidas toimub riigiasutuste juhtkondades – see on koht, kus sageli kiputakse ületasustatud saama, ülepuhkama, seadusandlusele läbi sõrmede vaatama jne. Õnneks on eelnõu kavand hetkel vaid menetlusprotseduuri alguses, mistõttu on õhkõrna lootust, et ühel hetkel nähakse puude taga ka metsa – või Eesti puhul – et ühel hetkel nähakse ametnikemetsas ka süsteemselt viltu kasvavaid juhtpuid. Oluline on eelnõu menetlemisse kaasata ka ametnikke endid – minevikueelnõude puhul on siinkohal kahjuks ametnikest pigem lihtsalt mööda mindud. Samas – vaadates praeguse valitsuskoalitsiooni senist toimimist „vajalike“ seaduste parlamendist läbisurumisel, ei imestaks, kui ühel hetkel öeldakse „järgmine eelnõu palun!“.
___________________
Pildid siit ja siit.

teisipäev, 12. juuli 2011

Päeva idu: kus on euro kodu?

Ajal, mil eurotsoon on liikumas suurema (võla)kriisi poole, liitub ühisvaluutaga üha enam riike - vähemalt Briti Rahvusringhäälingu hinnangul (British Broadcasting Corporation ehk BBC). Ootamatult on euro käibele tulnud näiteks Lätis, Leedus ning Taanis [vt pilti vasakul: ühest (reklaam)videost siin]. Tegelikult Lätis, Leedus ega Taanis eurot käibel muidugi ei ole [vt kaarti all: kaart Wikipediast].


pühapäev, 10. juuli 2011

Quo vadis, Unio Europaea?*

Eurotsoon on haige. Majanduskriis on euroliidule, eriti eurotsoonile jätmas sügav-armistavat jälge – nii mõnigi riik pole olnud kõige parem (ega ausam) majandaja ega finantsist, mistõttu kogu EL üha ebastabiilsematel jalgadel seisab. Eelkõige on küsimus Kreekas, veidi ka Portugalis, Iirimaas ning Hispaanias. Meediatähelepanu on viimastel nädalatel pälvinud aga just Kreeka ning selle riigi päästmiseks lauale käidud abipaketid. Kreeka on väga haige – antud riik on justkui euroliidu tõbine maks, mis täisväärtuslikku elu üha enam pidurdama kipub. Euroliidrid süstivad „rikaste ja edukate“ valuutatsooniriikide „eestvedamisel“ Kreekasse üha uusi „vitamiine“ (loe: raha), et haiget siseorganit vähemalt mingilgi tasemel funktsioneerimas hoida. Kuivõrd nendel meetmetel pikemas perspektiivis tulevikku ning positiivset mõju Kreeka ülesvuntsimisel ning euro stabiilsuse säilitamisel on, on nii mõnegi arvaja, analüütiku, poliitiku, akadeemiku hinnangul küsitav.

Eurotsoon (mõneti ka EL üldisemalt) on huvitav nähtus – 17 riiki kasutab ametlikult üht valuutat, mis seob riigid omavahel (Euroopa Liidu sees) justkui eraldi organismiks, kus riikide kui siseorganite toimimine on omavahel tihedas lõimumises ning teineteisest sõltuvad. Samas puudub süsteemil reaalselt tsentraliseeritud majandus(poliitika). Süda küll on (euroeelarve), aju on ka, ent piiratud ning suudab juhitavat organismi täitma panna vaid kindlaid tegevusi, sealjuures on maksal, neerudel, põrnal jt organitel üpris suur iseseisvus organismi sees. Iga riik majandabki euroliidu regulatsioonide piires nii, kuidas heaks arvab. Nagu tänasel päeval näha - ühe (või mitme) riigi kehvad majandusvalikud võivad viia kogu valuutatsooni ebakindlale pinnale. Mistõttu oleks siin ehk mõtteainest selleks, kuidas eurotsooni majanduskäike ja -suundasid (veel) rohkem ühtlustada, välistamaks potentsiaalseid lokaalseid ämbreid, mis kogu tsooni endaga mutta veavad.

Tänasel päeval, nagu ennist mainitud, on EL püüdnud Kreekat turgutada lisaraha andmisega või, noh, „andmisega“, sest tegemist on kindlatel karmidel tingimustel eraldatud laenudega, mille kokkuvõttes maksavad kinni eurotsooniriikide kodanikud oma maksudest. Seda kõike selleks, et – ha-ha! – vältida lisalaenude võtmise näol Kreeka riigivõla kasvatamist. Antud rahaandami peab Kreeka aja jooksul siiski tagasi maksma. Abilaenu saamise üks tingimus on eelarve tasakaalustamine läbi ränkade kärbete ning maksutõusude. Ja nii ongi Kreeka muudkui kärpinud, makse tõstnud, kärpinud ja makse tõstnud – seda ka enne esimese abipaketi saamist – ning ilmselt kärbib ja tõstab makse tulevikus veelgi. Nimelt sai esimese abipaketi raha ühel hetkel lihtsalt otsa; Kreeka olukord halvenes vahepeal veelgi. Sealjuures on Kreeka ise numbritega, statistiliste andmetega hämanud, neid ilustanud, ning seda juba enne eurotsooniga liitumist. Minul ega ilmselt ka väga paljudel teistel eurotsooniriikide kodanikel ei ole enam usku Kreeka päästmisesse järjekordsete rahasüstide näol. Üha enam analüütikuid, arvamusliidreid ning kommentaatoreid leiab, et parim lahendus on Kreeka eurotsoonist väljajätmine.

Siin on nii mõnedki aga-d. Nimelt ei ole antud ajahetkel regulatsioone, mis sätestaks riigi väljaheitmist eurotsoonist ega ka Euroopa Liidust. Riigid saavad vaid vabatahtlikult välja astuda, sealjuures – praeguste reeglite järgi – ei saa riik välja astuda eurotsoonist, jäädes samal ajal majandusliidu liikmeks. Riik, kes soovib eurost loobuda, peab astuma välja EL-ist ning sellest tulenevalt pääseb välja ka ühisest valuutatsoonist. Kas Kreeka teeks midagi sellist vabatahtlikult? Kas oleks võimalik Kreekat veenda sellist asja tegema? Või – kas suudaksid liikmesriigid piisavalt operatiivselt võtta vastu kirjeldatud käike reguleerivat seadusandlust?

Kreeka läheks eurost loobudes ilmselt üsna kiiresti pankrotti, ent samas pole pankrot välistatud ka praegu, majandusliidu liikmena. Kui viimane olukord peaks aset leidma, saab negatiivse löögi kogu eurotsoon ning EL. Nii mõnigi arvaja on veendunud (vt nt siia), et Kreeka pankrot on kindel – küsimus ei ole enam selles, kas, vaid selles, millal asi toimuma saab. Mullegi hakkab tunduma üha tõenäolisem, et muud ei jää peagi enam üle – tuleb välja kuulutada Kreeka riigi pankrot ning – eurotsooni päästmiseks – leida viis, kuidas Kreeka (soovitavalt enne seda) eurotsoonist välja aidata. Ilmselt saaks Kreekal olema lühikest aega väga raske ja keeruline, aga just siinkohal peakski Euroopa Liit – olgu Kreeka siis liikmesriik või „väljaheidetu“ – oma abikäe ulatama, selle asemel, et praegu, mil Kreeka ei saa ega saa oma võlgasid SKT-ga võrreldes väiksemaks ega riigieelarvet tasakaalu, uusi keeruliste tingimustega laenu(sid) anda. Kui Kreekat päästetakse, tahavad samamahulist päästmist ilmselt ka nt Portugal ja Iirimaa. Kuhu ja kuidas siis ja sedamoodi? Majandusliidu liidrite retoorikat kuulates usutakse aga just abipakettide toimimisse ning Kreeka väljaheitmist või -astumist isegi ei kaaluta. 2010. aastal, mil Kreeka sai kätte oma esimese abipaketi, võis sellist retoorikat veel uskuda, aga kui praegusele teisele abipaketile peaks järgnema kolmas, sinna lisaks abipaketid teistele hädas liikmesriikidele, muutub asi veel kahtlasemaks. Kuhu siis, euroliit?

* Kuhu lähed, Euroopa Liit?

Algselt kirjutasin Quo vadis, Unionem Europaeam?, kus EL oli ebakorrektses käändes - tänan tundmatuks jäänud asjatundjat mu konarlikku ladina keelt parandamast.
______________________________________

Inglisekeelseid artikleid antud teemast on nt siin, siin, siin, siin ja siin.
Pildid - järjekorras - pärit siit, siit.

kolmapäev, 6. juuli 2011

(Eilse) päeva idu: hariduseta mehed

Teisipäevase online-meedia hittuudis (nt siin, siin ja siin) oli, et Eestis on suur hulk noormehi, kes juba põhikoolis süsteemist välja langevad ning läbi selle terve Eesti arengut pidurdavad. Erinevate ekspertide sõnul on süüdi mittetoimiv haridussüsteem, kommenteerijate sõnul eelkõige aga (nais)õpetajad, emad ja ka feministid, kes poisse/mehi ei mõista või koguni vihkavad, sest suur osa naisi on ju ometigi „elus ja meestes pettunud (vanatüdrukud)“ ja tahavad seeläbi kogu vastassugupoolele „käru keerata“. Samas – kas siin ei ole punkt, kus viimaks mõista, et just sooline ebavõrdsus, soolised stereotüübid on need aspektid ühiskonnas, mida tegelikult süüdistada ning mis tegelikult esmatähelepanu vajaks.

Õpetajad on valdavalt naisõpetajad seetõttu, et palgad haridusvaldkonnas on madalad ning „perele leivateenijad mehed“ lihtsalt ei lähe koolidesse tööle. Õpetajad on naisõpetajad ka seetõttu, et eelkooli- kuni keskkoolipedagoogika on traditsiooniliselt naistetöö ning ükski „normaalne mees“ end sellele valdkonnale ei pühenda (kehaline kasvatus ja tööõpetus väljaarvatud). Millised on konkreetsete (nais)õpetajate (kasvatus)meetodid, sõltub aga suuresti sellest, mida neile kõrgkoolides õpetatakse – kui neile ei õpetata oma erinevate käitumistüüpidega töötama, on viga kõrgemas süsteemis, mitte ilmtingimata õpetajate „vales sugupooles“.

Tüdrukud saavad koolis paremini hakkama nt seetõttu, et neid kasvatatakse juba väiksest peale korralikeks ja püüdlikeks, sest selline on pisikeste tüdrukute soostereotüüp – pahandusi ei tohi teha, tubli peab olema! Poistele lubatakse rohkem pahanduste tegemist, keeldude ja käskude eiramist, sest nad on ju poisid – nad peavadki kohati kontrollimatud olema! Suitsetav poiss
on aktsepteeritavam kui suitsetav tüdruk – poisid on poisid ja tüdrukud peavad olema tüdrukud! Poisse kasvatatakse juba varakult ka tüdrukutest oluliselt enam materiaalseid väärtuseid hindama, mistõttu nii mõnigi noormees saab suve jooksul ehitus- või muud lihttööd (muidugi mustalt) tehes „suure raha“ maigu suhu ning ei olegi enam motiveeritud õppima – (Soome) ehitajaks - tööandja pritsib kogu aeg pappi taskusse, milleks haridus?

Võimalus võrrelda nt (ehitus)buumiaegseid väljalangemisnumbreid kriisiaegsetega:


Oma panuse poiste ebavõrdsesse seisu haridus- ning teatud määral ka edasisel elumaastikul annab see, et liiga sageli puudub poistel (korralik) isaeeskuju – üksikemad on üha enam reegel kui erand, siia lisaks alkohoolikutest isad, Soomes ehitajaks olevad isad, lapsekasvatamisse pea üldse mitte panustavad isad jne. Lapsevanemad, kasvatajad ja õpetajad – olgu nad siis mehed või naised – ei teadvusta igapäevaelu soolist aspekti ning seda, et sageli surutakse lapsed oma stereotüüpse mõtlemise ja käitumisega kindlasse kasti, kus lapsel sugugi hea ei pruugi olla. See teadvustamatus ongi aspekt, mille lahendamisega riik peaks tegelema, aga millegi pärast püütakse väita, et tegelikult on meil soolise võrdsusega kõik väga hästi. Ei ole ju hästi – kannatavad naised ja kannatavad mehed, seda lihtsalt erinevates eluvaldkondades.

Huvitav on veel ka see, et kui mõnest uuringust tuleb välja (noor)meeste ebavõrdne positsioon ühiskonnas ning selle negatiivne mõju riigi arengule, on (mees)poliitikud kohe valmis sadulasse hüppama ning selle ebavõrdsuse likvideerima. Muidu soolise võrdõiguslikkuse suunas negatiivsed kommentaatoridki lausa mainivad, et peaks hariduses kvoote (!) kasutama, et naiste ülekaalu meeste suhtes võrdsemaks muuta. Retoorika on aga hoopis teine, kui uuring kinnitab naiste ebavõrdsust ning vajadust riiklikul tasandil soolisesse võrdõiguslikkusesse investeerida – sellisel juhul meil probleemi ei ole, olukord on pigem normaalne ja räägime, palun, millestki asjalikumast. Millal tuleb taipamine, et sooline võrdõiguslikkus ongi just sooline võrdõiguslikkus? Millal mõistetakse, et soolise võrdsuse arendamisse investeerimine aitab parandada nii naiste kui meeste positsiooni ühiskonnas?

Lühidalt kokkuvõttes - hea, et soolise ebavõrdsuse tahkudest tulenevad probleemid üles tõstatuvad, puudutagu see siis naisi või mehi, ent valikuline lähenemine ning põhjendamatult erinev retoorika nende ebakohtade suhtes võiks olemata olla.

teisipäev, 5. juuli 2011

Ühine läänemereidentiteet – spunki otsimas?

Läänemeremaad, mis on läbi ajaloo teineteisega tihedalt seotud nii majanduslikult, kultuuriliselt kui keskkondlikult, otsivad - vähemalt mingis formaalses retoorikas - ühist identiteeti ning regioonitunnetust. Samas – kas ikka on midagi, mida otsida? Koostöö ei ole seni olnud stabiilne, järjepidev ega suunatud. Euroopa Liit on selle parendamiseks lauale löönud Läänemere strateegia, mis peaks andma siinse piirkonna riikidele fookuse, tõuke ning motivatsiooni regionaalse koostöö tugevdamiseks. Ühe olulise aluspunktina nähakse just ühist läänemereidentiteeti. Kas ja kuidas seda identiteeti leida, luua, tugevdada, arutas u. 30 noort (mina nende hulgas) möödunud nädavahetusel Gdanskis*, Poolas.

Töögruppe oli 5 – Infrastruktuur ja turism, Haridus ja kultuur, Tööturg ja sotsiaalne turvalisus, Keskkond ja innovatsioon ning Valitsetus ja suhestumine Euroopa Liiduga. Hindasime olukorda riikides ning regioonis üldisemalt, unistasime ideaalmaailmast ja -regioonist ning pakkusime välja tegevuspunkte, kuidas ühise identiteedi, koostöö ning arenguni jõuda. Selgus ilmne - riigid, ühiskonnad ning nende liikmed on liiga erinevad. Siiski ei jäädud selle juurde pidama ning sukelduti kasvõi mõttelist ühisosa otsima. Peamine, millega kõik töögrupid teemavaldkonnast olenemata nõustusid, oli see, et ühist identiteeti ei saa „lambist“ ehk ülalt-alla tekitada – see peab ise kujunema. Teisisõnu – riigid ning Euroopa Liit võivad ülemisel tasandil koordineerida, organiseerida ja planeerida nii palju kui kulub, ent otsitud kogukonnatunnetus ning reaalsed tulemused nähtuvad alles siis, kui regiooni „rohujuur“ selle identiteedi omaks võtab, seda tunnetab ja on motiveeritud seda arendama.

Pakkusin ühe potentsiaalse töövahendina välja Läänemere peavoolustamise või ka lihtsalt läänemerestamise strateegia (ingl k Baltic Mainstreaming), milleks inspiratsiooni sain soolise peavoolustamise või ka süvalaiendamise strateegiast ehk gender mainstreaming'ust. Sealt edasi arendas Valitsetuse ja Euroopa Liiduga suhestumise grupp, kuhu kuulusin, potentsiaalset (katus)organisatsiooni, mis selle peavoolustamise enda koordineerida võtaks. Leidsime, et eraldi riikideülest institutsiooni Euroopa Liidu sees (või sellest väljaski) ei ole tarvis, samas on aga oluline, et oleks siiski mingi koordineeriv-administreeriv organisatsioon – kogukond-võrgustik – mis näeks suuremat pilti kogu regioonist ning euroliidu poolt lauale löödud strateegiast ja tegevuskavast, aitaks suunata siseriiklikke algatusi, monitooriks toimuvat, pakuks lahendusi jne.


Organisatsioonil oleks riikide endi (valitsuste/parlamentide) poolt valitud/nimetatud esindajatest moodustuv nõukogu, mis koostöös riikide juhtorganitega aitaks oma ühiste „tungivate soovituste“ toel integreerida läänemere-dimensiooni erinevatesse poliitikavaldkondadesse – sealtkaudu saaks suurema läänemereregiooni-teadvustatuse viia ka rohujuureni jne. Organisatsioonil oleks igal (pool)aastal oma eesistujamaa, kes nimetaks ka konkreetse eestkõnelejaisiku, kes positsioneeruks oma kontoriga Euroopa Liidu juures Brüsselis, koordineeriks suhtlust ning poliiti(ka)list suhestumist euroliiduga, samas aga suhtleks ka meediaga, avalikkusega, rohujuurtega jne. Kohati meenutab meie poolt arendatud organisatsiooniidee juba eksisteerivat Läänemeremaade Nõukogu (CBSS), ent „jutud räägivad“, et nimetatud organisatsioon on lähiajal hääbumas. Arvestades, et igasuguseid organisatsioonipudinaid on antud regioonis hulganisti, olekski vast targem päris otsast peale alustada.

Mida konkreetselt ühe või teise strateegiavaldkonna all teha või arendada, jäi mul täpsemalt registreerimata; samas – võrreldes meie töögrupiga ei läinudki teised rühmad oma valdkondades nii süvitsi. Ühiselt arendatud teede- ja transpordivõrgustik, energiavõrgustik, rohkem koostööd hariduses, sotsiaalvaldkonnas, suunatud koostöö tööturul ning – mis tänasel päeval vast kõige olulisem – regiooni keskkonnadimensiooni arendamine ehk Läänemere päästmine sõna otseses mõttes. Rõhutatud sai, et Venemaa kaasamine on ääretult oluline, ent ühtlasi ka probleemne, sest riiklikul tasandil on Venemaad ilmselt keeruline antud teemaga tegelema motiveerida, samas kohalike tasandite kaasamisest ei pruugi piisata, kuna teadupoolest on Venemaa väga tsentraliseeritud riik. Lisaks – järgnev aasta, s.o sügis/kevad 2011/2012 on Läänemere strateegia toimimiseks otsustav – praegune EL-i eesistujamaa Poola ning järgmine eesistujamaa Taani on mõlemad Läänemeremaad, mistõttu – kui nemad strateegiat ning koostööd toimima ei saa (või ei ole motiveeritud saama), võib praeguseks väljatöötatud strateegia ilmselt mahakandmisele lugeda.

Kokkuvõttes – noored ja naiivsed nagu me olime – ei näinud me, et läänemereidentiteedi leidmine (või loomine) oleks lootusetu juhtum ehk teisisõnu päris spungiga tegu ei ole. Potentsiaali ning alusmaterjali identiteediks on – nt see üks ja sama Läänemeri, mille füüsiline seisukord meid kõiki otseselt või kaudselt puudutab. Seda identiteeti ning Läänemere-dimensiooni olulisust on tarvis inimestele, sh ka poliitikutele, riigiliidritele teadvustada, mille pinnal – vähemalt ideaalis – hakkaks identiteet end omakorda ise tootma ja juurutama – siit edasi on lühike samm paremaks koostööks, suuremaks huviks ja motiveerituseks ühiselt piirkonna arengusse panustada.

*Gdansk, muuseas, on väga ilus mereäärne linn. Vanalinn jättis minule igatahes kustumatu mulje ning positsioneerus ilusaimate vanalinnade edetabelis Tallinna järel teisele kohale. Samas – ülikoolilinnakus, kus valdavalt viibisime, ning selle ümber oli tunda teatavat suure sõjatrauma üle elanud (kunagise) tööstuslinna rusutust – seda nii hoonetes kui nt inimestes tänaval.