reede, 10. juuni 2011

Kuidas kirjutada lõpukõnet?

Suve lähenedes saab üha populaarsemaks otsisõnaks, millega mu kajamisse jõutakse, 'lõpukõne'. Ilmselgelt on lähenemas lõpuaktuste aeg ning nii mõnigi peab lõpetajate nimel kõnepulti astuma. Otsijad jõuavad peamiselt selle postituseni – esialgse inspiratsiooni hankimiseks ehk hea, aga konkreetseid juhiseid kõne kirjutamiseks sealt ei leia. Kuna mulle meeldib kõnesid kirjutada ja pidada ning juhiste otsijaid on aasta aastalt üha rohkem, pakungi siinkohal mõningaid nõuandeid, kuidas selle kõne(pidamise)ga siis ikkagi ühele poole saada.

1. Istu maha – kas paberi ja pliiatsiga või arvutiga – kuhugi, kus sul on hea olla, ja mõtle. Kogu inspiratsiooni, ideid, millest tahaksid rääkida, mis saab olema sinu kõne sõnum. Võimalik, et (piisavalt) häid mõtteid ei tulegi kohe esimesel korral, vaid pead nii mõnelgi päeval uuesti ühe mõtete kogumise ette võtma, aga sõnum on oluline – sellele kesksele ideele või mõnel juhul seotud ideedekogumile hakkad sa oma kõnet üles ehitama.

2. Kirjuta – alustamine on raske, aga kui esialgne idee on juba olemas, proovi midagi juba kirja saada. Mustandeid võib lõpuks kokku saada mitu, aga see ongi kõne lihvimiseks elementaarne ning oluline. Kirjutades hüppab sageli pähe nii mõnigi uus ja parem mõte, seega kui su ideed kohe algul ei tundu ideaalsed, selged, ladusad, siis see kõik tuleb töö käigus.

3. Pea meeles – sa kirjutad lõpetajatele, oma klassi- või kursusekaaslastele, sõpradele, kellega teil on selja taga ühised raskused, pingutused, läbielamised – võid neid kõiki (mitte küll korraga: loe järgmist punkti) meenutada. Mõtle, mis oleks see kõige olulisem sündmus, väärtus, mõte, mida meenutada või teele kaasa anda või mõlemat või hoopis midagi muud. NB! Ära räägi iseendast ega konkreetsetest lemmikutest, vaid räägi kogu klassist, kaaslaskonnast – ja kindlasti ära halvusta, vaid ole positiivne, positiivne, positiivne!

4. Kirjuta (ja kõnele) lühidalt – paki oma sõnum konkreetseks. Üle viie minuti ei taha keegi umbses saalis heietusi kuulata. Sulle olulisena tunduvad mälestused muutuvad kõigi silmis just heietusteks, kui sa õigel ajal lõpetada ei oska. Pea kõnet kirjutades ja lihvides seda silmas – loe kõne mitu korda valju häälega ette, mõõda stopperi või kellaga aega – korrigeeri ja lühenda.

5. Kasuta tsitaate, nalju (aga mitte kitsa siseringi nalju!), võimalusel ja soovi korral kooli deviisi või motot, ent – NB! – väldi klišeesid! Pigem ära maini järjekordset „uut elupeatükki“ või „tiibade sirutamist“. Ole tsitaatide ja naljade kasutamisel mõõdukas ning viisakas – nt kui pead vaid 5-minutilise kõne, siis juba 2 tsitaati on üldjuhul liiga palju. Veel – kui sa pole mõne nalja või tsitaadi kasutamises kindel, jäta see ära. Need ei ole kohustuslikud elemendid, vaid võimalused kõne elavdamiseks.

6. Täna lühidalt direktorit, õpetajaid, vanemaid ning teisi, kes on olnud sellel teekonnal teile toeks. Võid paluda neile nt eraldi aplausi, aga siinkohal mõtle ka eestlaste tundeleigusele – võimalik, et lillede närtsimise ning märja otsaesise pärast närveldav saal ei ole väga plaksutamisaldis.

7. Harjuta kõnepidamist peegli ees ja kõva häälega – eriti kui tegemist on su esimese kõnega. Nii sa harjud oma häälega, välja nägemisega ning enesetundega kõnepidamisel. Sa kuuled kõrvalt, kuidas kõne kõlab ning kas seda on võimalik veel kuidagi kohendada. Lisaks – nii jääb kõne sulle ka paremini meelde – sedasi sa ei veeri aktusel kõnet paberilt maha, vaid vaatad teksti vaid möödaminnes ja meeldetuletuseks ning saad keskenduda publikule.

Veel mõningaid nippe:
* Riietust (sh jalanõusid) valides mõtle, kui mugav on sul sellega kõnepulti, lavale vm kõndida, sinna ronida ja sealt maha saada – välista võimalus enne kõnepulti jõudmist ninali käia.
* Kõne jaoks võta kaasa mapp vm kaaned, millele teksti toetada – see jätab sinust hea mulje. Väldi olukorda, kus sul on kaasas rebitud servadega kortsus ruuduline paber.
* Kõnetekst olgu kas prinditud või kirjutatud käsitsi, ent hoolsalt – nii ei teki puldis probleeme oma varesejalgadest arusaamisega, kui sul kõne harjutamiseks tõesti aega nappis.
* Uuri enne aktust, kus sa täpselt olema pead ning millal kuhugi kõndima. Küsi ka, kas saad rääkida mikrofoni (küsi seda proovida) või pead kõnelema ilma (proovi, kuidas su hääl kandub).
* Ole enesekindelnaerata, suhtle publikuga, ole avatud ning demonstreeri seda ka läbi oma kehakeele: ära pane käsi risti rinnale, ära näpi detaile kleidi või ülikonna küljes, ära süga kõrvu ega mängi juustega.
* Samas – ole sina ise! Ära mängi kedagi suuremat, targemat, ülevamat!
* Kõnele!

Kommentaare ei ole: