pühapäev, 26. juuni 2011

See, millest ei räägita ehk tegelik maksukoormus

Valitsuserakonnad Ansipiga eesotsas on ikka hõisanud, et meil on madalad ühetaolised maksud, mida kogu maailm tegelikult salaja endale eeskujuks võtnud on. Reaalsus on aga see, et Eestis on üks Euroopa suurimaid tegelikke maksukoormuseid – tulumaks on küll võrdselt madal kõigile (sealjuures on võit suurim just eliitklassi jaoks), tõepoolest, aga siia juurde panna kõrge sotsiaalmaks (mida - olgu - n.ö maksab tööandja) ning üüratu käibemaks, pluss mitmed kõrged aktsiisid. Teisisõnu – populistliku tulumaksulangetamisega ning hea samariitlase mängimisega on Ansip tuima näoga vaesemat ning keskklassi nöörinud. Tänasel päeval on sellele tähelepanu juhtimas ka euroliidu juhtkonda ühendav Euroopa Ülemkogu.

See on tuntud tõde, et kaudsete maksude (nt mh käibemaks ning aktsiisid) tõstmisega tehakse liiga just vaesematele inimestele. Meie valitsus seda oma retoorikas aga välja ei too – sest just madal tulumaks on see, mille abiga kogu ühiskond õitsiline saab. Aspekt, et miinimumpalka saav inimene on tänasel päeval sunnitud kogu oma palga esmavajaduste rahuldamiseks ära tarbima ning selle tarbimise eest riigile lõivu maksma (käibemaks + kütuseaktsiis, mis lisaks bensiinihinnatõusule kajastub ka kaupade ja teenuste hindades jne), ent kõrgemat palka saav isik saab mh raha säästudeks kõrvale panna (selle pealt makse ei koguta), sõita Soome ostlema (jah, seal on hinnad odav
amad kui Eestis) ning maksta sealne madal toiduainetekäibemaks hoopis Põhjanaabrite riigieelarvesse jne. Protsentuaalselt maksab vaene eestlane riigile oma tuludest rohkem tagasi kui rikas - "aga tulumaks on meil madal!" See, et ühiskond üha enam kihistub, vaesed jäävad vaesemaks ning rikkad saavad rikkamaks, pole probleem. Kui eeltoodud artiklist on võimalik lugeda, et EL-i liidrid meie „mitteeliiti“ nöörivat maksusüsteemi kohendada soovitavad, siis Ansip oma põgusas ülevaates sellest isegi ei piuksata. Ja siis me küsime, miks lähevad inimesed Soome koristajateks, ehitajateks jm lihttöölisteks. Sest kokkuvõttes jääb Soome „jubekõrgeid makse“ tasudes ikkagi proportsionaalselt rohkem raha kätte kui Eestis ja sealjuures saab edasi elada Soome standardi järgi...

Kas valitsus reageerib Euroopa soovitustele? Kas tõstetakse nt tulumaksuvaba miinimumi? Kas muudetakse tulumaks astmeliseks? Kas viiakse toiduainete käibemaks 5%-le või vähemalt 9%-legi? Või vaikitakse, jätkatakse tulumaksu langetamist, kaudsete maksude tõstmist, jõuka eliidi poputamist ning madalapalgaliste ja keskklassi tegeliku maksukoormuse kasvatamist?

neljapäev, 23. juuni 2011

Riik versus pealinn: kes on suurem vabastaja?

Mu postkasti on paari päevase vahega potsatanud 2 värvilis-informatiivset (reklaam)lehte - üks Tallinna linnalt ning teine IRL-ilt. Mõlemad maamaksuteemalised, mõlemad - üks vähem (Tallinn), teine rohkem (IRL) - hõiskav-kiitlevad, kuidas ikka koduomanikke päästetakse suurest, suurest ikkest.


















Tänasel päeval toetan mina pigem Talli
nna linna lähenemist maamaksuvabastusele ehk teisisõnu - vaesed võidavad, rikkad võidavad vähem, omavalitsuse eelarve jääb enam-vähem tasakaalu. Riik, kes läbi tulumaksu langetamise, nüüd ka läbi maamaksu üldvabastuse seab omavalitsused ning nende eelarved väga raskesse seisu, toob oma uue seadusega võidu kätte rikastele. Kui ka mingisugune kompensatsioonimehhanism tulevikus puudu jääva 17 miljoni euro katmiseks linnadele-valdadele välja pakutakse, saab see suure tõenäosusega kogutama just kaudsetest maksudest ehk teisisõnu maksavad riigi korraldatud eelarveaugud lõppkokkuvõttes kinni vaesemad inimesed. Võrdsus ja õiglus Eesti moodi.

Ilmselge on see, et koalitsiooni poolt vastu võetud teerulliseadus oli vihane rusikahoop just Tallinna linnavalitsuse suunas - koduomanikke väljaspool pealinna maamaksuvabastus suurt ei kõiguta. Korteriomanik
e maamaks väljaspool Tallinna on olnud pea minimaalne, mõistliku maalapiga majaomanikud on aastas tasuma pidanud vast u. 20 eurot.

Ühtlasi - kas keegi oskab kommenteerida, millisele seadusemuudatusele Sven Sester oma kirja lõpus vihjab? Vt pilti allpool (käib klõpsuga suuremaks). Kes tegelikult ikkagi Tallinna koduomanikke maamaksust vabastab?


laupäev, 18. juuni 2011

Mida sööta siilile?

Hiliskevadel, suvel, varasügisel toimetavad aedades, parkides siilid - üksinda, peredega. Armsad ning küllaltki julged ringivudijad nagu nad on - ikka tekib tahtmine siilidele süüa pakkuda. Paljud pakuvadki, teadmata samas, mis on siilile ohutu, mis siilile hea toit. Mida siil sööb? Põhimõtteliselt kõike. Mida siilile anda tohiks? Kindlasti mitte piima! Millegi pärast on väga levinud väärarvamus - mida ka ise kunagi ammu arvasin tõsi olevat - et siilidele tuleks tingimata piima anda. Kuna siilid on suured õgardid (kuidagi peab ju talveks hädavajalikku rasvakihti koguma) ning sealjuures väga maiad, limpsivad nad muidugi nina ette torgatud piimakausi tilgatumaks. Tegelikult siilide seedimine ei talu piima - üldjuhul toob piimaga maiustamine neile kaasa kõhulahtisuse ja -valu, nõrgemad siilid võivad aga sootuks hinge heita.

Siilid on putuktoidulised, samuti armastavad nad roiskunud liha. Oma igapäevaelus toituvad nad vihmaussidest, tigudest, lülijalgsetest, aga söövad ka konnasid ja hiiri. Isilik kogemus on mh isuka siiliga, kes jättis kasside poolt püütud, ent unustatud linnuraipest järele vaid suled ja kondid.

Parim söök, mida inimene siilile pakkuda võiks, on kalasisalduseta ning -maitseta kassi- või koeratoit - nii krõbuskid kui konservid. Sinna kõrvale tuleks siilidele asetada veel kauss puhta veega. Ideaalne! Putukaid, hiiri ja konnasid püüdma pole vaja minna - aga kui juhuslikult mõni üle on, võib muidugi ka need loomale kandikul ette kanda.

Rohkem teavet, kuidas siili poputada, vaata nt siit.

reede, 10. juuni 2011

Kuidas kirjutada lõpukõnet?

Suve lähenedes saab üha populaarsemaks otsisõnaks, millega mu kajamisse jõutakse, 'lõpukõne'. Ilmselgelt on lähenemas lõpuaktuste aeg ning nii mõnigi peab lõpetajate nimel kõnepulti astuma. Otsijad jõuavad peamiselt selle postituseni – esialgse inspiratsiooni hankimiseks ehk hea, aga konkreetseid juhiseid kõne kirjutamiseks sealt ei leia. Kuna mulle meeldib kõnesid kirjutada ja pidada ning juhiste otsijaid on aasta aastalt üha rohkem, pakungi siinkohal mõningaid nõuandeid, kuidas selle kõne(pidamise)ga siis ikkagi ühele poole saada.

1. Istu maha – kas paberi ja pliiatsiga või arvutiga – kuhugi, kus sul on hea olla, ja mõtle. Kogu inspiratsiooni, ideid, millest tahaksid rääkida, mis saab olema sinu kõne sõnum. Võimalik, et (piisavalt) häid mõtteid ei tulegi kohe esimesel korral, vaid pead nii mõnelgi päeval uuesti ühe mõtete kogumise ette võtma, aga sõnum on oluline – sellele kesksele ideele või mõnel juhul seotud ideedekogumile hakkad sa oma kõnet üles ehitama.

2. Kirjuta – alustamine on raske, aga kui esialgne idee on juba olemas, proovi midagi juba kirja saada. Mustandeid võib lõpuks kokku saada mitu, aga see ongi kõne lihvimiseks elementaarne ning oluline. Kirjutades hüppab sageli pähe nii mõnigi uus ja parem mõte, seega kui su ideed kohe algul ei tundu ideaalsed, selged, ladusad, siis see kõik tuleb töö käigus.

3. Pea meeles – sa kirjutad lõpetajatele, oma klassi- või kursusekaaslastele, sõpradele, kellega teil on selja taga ühised raskused, pingutused, läbielamised – võid neid kõiki (mitte küll korraga: loe järgmist punkti) meenutada. Mõtle, mis oleks see kõige olulisem sündmus, väärtus, mõte, mida meenutada või teele kaasa anda või mõlemat või hoopis midagi muud. NB! Ära räägi iseendast ega konkreetsetest lemmikutest, vaid räägi kogu klassist, kaaslaskonnast – ja kindlasti ära halvusta, vaid ole positiivne, positiivne, positiivne!

4. Kirjuta (ja kõnele) lühidalt – paki oma sõnum konkreetseks. Üle viie minuti ei taha keegi umbses saalis heietusi kuulata. Sulle olulisena tunduvad mälestused muutuvad kõigi silmis just heietusteks, kui sa õigel ajal lõpetada ei oska. Pea kõnet kirjutades ja lihvides seda silmas – loe kõne mitu korda valju häälega ette, mõõda stopperi või kellaga aega – korrigeeri ja lühenda.

5. Kasuta tsitaate, nalju (aga mitte kitsa siseringi nalju!), võimalusel ja soovi korral kooli deviisi või motot, ent – NB! – väldi klišeesid! Pigem ära maini järjekordset „uut elupeatükki“ või „tiibade sirutamist“. Ole tsitaatide ja naljade kasutamisel mõõdukas ning viisakas – nt kui pead vaid 5-minutilise kõne, siis juba 2 tsitaati on üldjuhul liiga palju. Veel – kui sa pole mõne nalja või tsitaadi kasutamises kindel, jäta see ära. Need ei ole kohustuslikud elemendid, vaid võimalused kõne elavdamiseks.

6. Täna lühidalt direktorit, õpetajaid, vanemaid ning teisi, kes on olnud sellel teekonnal teile toeks. Võid paluda neile nt eraldi aplausi, aga siinkohal mõtle ka eestlaste tundeleigusele – võimalik, et lillede närtsimise ning märja otsaesise pärast närveldav saal ei ole väga plaksutamisaldis.

7. Harjuta kõnepidamist peegli ees ja kõva häälega – eriti kui tegemist on su esimese kõnega. Nii sa harjud oma häälega, välja nägemisega ning enesetundega kõnepidamisel. Sa kuuled kõrvalt, kuidas kõne kõlab ning kas seda on võimalik veel kuidagi kohendada. Lisaks – nii jääb kõne sulle ka paremini meelde – sedasi sa ei veeri aktusel kõnet paberilt maha, vaid vaatad teksti vaid möödaminnes ja meeldetuletuseks ning saad keskenduda publikule.

Veel mõningaid nippe:
* Riietust (sh jalanõusid) valides mõtle, kui mugav on sul sellega kõnepulti, lavale vm kõndida, sinna ronida ja sealt maha saada – välista võimalus enne kõnepulti jõudmist ninali käia.
* Kõne jaoks võta kaasa mapp vm kaaned, millele teksti toetada – see jätab sinust hea mulje. Väldi olukorda, kus sul on kaasas rebitud servadega kortsus ruuduline paber.
* Kõnetekst olgu kas prinditud või kirjutatud käsitsi, ent hoolsalt – nii ei teki puldis probleeme oma varesejalgadest arusaamisega, kui sul kõne harjutamiseks tõesti aega nappis.
* Uuri enne aktust, kus sa täpselt olema pead ning millal kuhugi kõndima. Küsi ka, kas saad rääkida mikrofoni (küsi seda proovida) või pead kõnelema ilma (proovi, kuidas su hääl kandub).
* Ole enesekindelnaerata, suhtle publikuga, ole avatud ning demonstreeri seda ka läbi oma kehakeele: ära pane käsi risti rinnale, ära näpi detaile kleidi või ülikonna küljes, ära süga kõrvu ega mängi juustega.
* Samas – ole sina ise! Ära mängi kedagi suuremat, targemat, ülevamat!
* Kõnele!

kolmapäev, 8. juuni 2011

Päeva idu: TTÜ (taand)arengukonverents

Järgnev võib tunduda pisidetailides norimisena, ent just pisidetailidest moodustub suur pilt ning igapäev, mistõttu mulle silma jäänu siiski välja toon: n.ö meesteülikoolis TTÜ-s otsiti tänasele arengu- konverentsile töösipelgateks just toimekaid 'neiusid' (vt e-kirja all). Samal ajal, kui laval arutab hulk lipsudes ja ülikondades tähtsaid mehi (pilt vasakul, autor Andres Putting), kuhu edasi ja kui suurelt, siblivad naised olla harilik taustajõud - registraator, mikrofonineiu, niisama silmarõõm. Miks välistati juba eos potentsiaalsete noormeeste osalus nendes ülesannetes? Mingisugused soolised omadused, võimekus või võimetus siin takistuseks olla ju ei tohiks? Ehk teisisõnu - muidu nii edumeelses tipptegijate ülikoolis oli võitja ikkagi see "vana hea" soostereotüüp. Areng või asi...


Ühiskonna küpsus kui vildakas mõõdupuu

Justiitsminister Kristen Michal leiab, et Eesti ühiskond ei ole samasooliste inimeste peresuhete seaduslikuks reguleerimiseks küps (vt nt siit). Ühiskonna küpsus ei ole aga oluliste õigusaktide, regulatsioonide vastu võtmisel või mitte vastu võtmisel (eriti inimõigusi ja -vabadusi puudutavates küsimustes) kandev argument. Tähtsaimat rolli mängib regulatsiooni vajava inimrühma olemasolu, probleemi terav teadvustumine antud rühma igapäevaelus. Kui küpsusargumendiga mängida - kas meie ühiskond oli ikka euroks küps või oleks rahva madalat valmidusastet arvestades veel paar aastat eurole üleminekuga viivitama pidanud? Kas ühiskond on seni olnud perevägivalla või inimkaubanduse reguleerimiseks nii ebaküps, et need teravad valuvaldkonnad alles nüüd üle kivide ja kändude seadusandluses sätestatud saavad? Samasooliste kooselu reguleerimiseks on tänasel päeval reaalne vajadus - ei maksa silmi kinni pigistada ja öelda, et seda ei ole - ning koos ühiskonna teadlikkuse ning ka LGBT-kogukonna teadlikkusega oma õigustest see vajadus kasvab. Kooselu reguleerimisega ei sunniks me kedagi rohkem sallima, vaid annaksime ühele osale inimkonnast elementaarsed, 21. sajandi igapäevaelus olulised õigused. LGBT-kogukond ning nende toetajad ei soovigi traditsioonilise abielu-mõiste laiendamist, mida paljud pelgavad, vaid lihtsalt võimalust oma kooselu ametlikult registreerida ning kõigi kooselust johtuvate varaliste õiguste ja kohustuste reguleerimist seadusandja poolt. Lihtne!

Kui lihtne see kõik on ja kuidas avardada oma ning ka teiste maailma, võib täna kuulata-vaadata konverentsilt "Erinevus rikastab": otsepilt siin, programmi uuri siit.

pühapäev, 5. juuni 2011

Aeg avardada oma maailma: toimub OMA Festival

Järgmisel nädalal, 6.-11. juunini, toimub Tallinnas Oma Maailma Avardamise Festival ehk OMA Festival, mis seisab salliva ja kaasava ühiskonna eest, kus väärtustatakse kõiki inimesi olenemata nende seksuaalsusest ja sooidentideedist. Festivali sõnum on lihtne: inimene on inimene. Meie kõrval elab ja hingab iga päev lesbi-, gei-, bi- ja transseksuaalseid Inimesi, kellel on meiega sarnased ideed, unistused, soovid ja mõtted – esmapilgul me sageli ei märkagi, et need inimesed on Erinevad – erinevad sellest, mida ühiskond on harjunud Tavaliseks pidama. Tähtis on see, et nad on Inimesed ning me ei tohiks viha ja jõuga neid endist eemale lükata ning Võõraks tembeldada lihtsalt seetõttu, et nad on Tavalisest Erinevad.

OMA Festivali raames leiab aset palju erinevaid üritusi - filmilinastusi, kontserte, spordiüritusi, näituseid, töötubasid ning pidusid. Festivali täielik kava asub aadressil www.omafestival.ee. Eraldi toon välja kolmapäeval, 8. juunil toimuva LGBT-teemasid käsitleva konverentsi, mida minu andmetel kantakse üle ka internetis (vt lisa siit: http://www.erinevusrikastab.ee/programm-2011). Oma maailma avardamise nädala lõpetab laupäeval, 11. juunil Rotermanni kvartalis toimuv vabaõhukontsert, kus astuvad üles nii Eesti kui ka välismaa artistid. Avardagem koos oma maailma! Nähkem inimest!


Fantoomhambaravikindlustus ehk maksa või valuta

Riiklik hambaravikindlustus Eestis on nähtus, mille olemasolust saavad aimu vaid alla 19-aastased ravikindlustatud isikud ning läbi naeruväärselt pisikeste hüvitiste veel üksikud priviligeeritud a la pensionärid, rasedad, alla 1-aastase lapse emad (mitte isad!) ja suurenenud hambaraviteenust vajavad isikud. Lühidalt - enamik ühiskonnast (seda siis alates 2009. aastast) riigilt mingisugust hambaravihüvitist ei saa. Kui aga raha pole, ei maksa mu meelest üldse hambaarsti juurde minna: milleks kuulda, mida kõike vaja ravida ja lappida oleks, kui vahendeid ravi kinnimaksmiseks ei ole? Kui raha siiski natuke on, võid aeg-ajalt endale lubada ühe või teise protseduuri teostamist. Eeldades, et sul on enam-vähem korralikud hambad.

Mina arvasin, et mul on kehvad hambad - olen ikka käinud u. kord aastas korralikult arsti juures, alati on leitud midagi, mille kallal nikerdada. Kui arstilt kord küsisin, miks mul nii kehvad hambad, väitis ta, et mul on väga ilusad hambad - enamikul inimestel on need kõvasti jubedamad. Selle koha peal kukkus mul suu (veel rohkem) lahti - kui juba minu ilusate hammaste peale kulub korralik summa, siis milliseid varandusi veavad arstidele kokku kehvade hammastega inimesed - veel enam, kust leiavad nad need üüratud summad, mida iga väiksemagi liigutuse eest küsitakse? Või on nii, et hambaarsti juurde minnakse alles siis, kui viimane häda käes?

Võib-olla on see viimane kõige targem valik - nimelt Haigekassa toob välja järgmist:
"Täiskasvanutel on õigus saada tasuta hambaravi vaid juhul, kui abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Täiskasvanute tasuta hambaravi vajaduse otsustab arst." Ehk kui hambad juba nii hukas, et "südamele hakkavad", võtab riik - arsti eestv
edamisel ja ettepanekul - vaevaks tavainimese ravikulutused ise kanda.

Mul tekkis siinkohal nii mõnigi küsimus. Esiteks - kas ei ole riigil odavam tasuda üksikute pisikeste aukude lappimist kohe esialgsete probleemide tekkimisel, kui maksta kinni need lõputud protseduurid paari(kümne) aasta möödumisel, mil suure tõenäosusega tuleb patsiendi suus välja vahetada pea kogu kaadervärk? Teiseks - kuidas defineeritakse "püsiv tervisekahjustus"? Kas teisi hambaid viltu lükkav ning nende hammaste juuri ja närve kahjustav tarkusehammas on potentsiaalne püsivate tervisekahjustuste põhjustaja või ei ole? Kui mul patsiendina ei oleks tagataskust haarata 70 eurot, ent hammas põhjustab metsikut valu, mis ei lase magada ega süüa, kas see võib põhjustada - läbi nälja, unetuse ja valuvaigistite üledoosi - minu surma? Mil määral üks hambaarst üldse suudab esmavaatlusel otsustada, kas üks või teine hammas patsiendi tervist püsivalt kahjustab või ei kahjusta?

Kolmapäeva hommikul olin mina igatahes sunnitud talumatut piina põhjustanud tarkusehamba (roosas karbis paremal) väljalõikamise ja -tõmbamise eest maksma 70 eurot - seda kliinikus, mis teoreetiliselt võinuks antud protseduuri teha tasuta, sest on Haigekassa lepingupartner. Teoreetiliselt - kui ma ei omanuks 70 eurot - oleks tol hommikul see hammas jäänud opereerimata ning ma peaks u. kuu-kahe pärast sinna tagasi pöörduma, sest mõned muud hambad eespool surema hakkaksid: pidev vägivaldne surve juurtele ja närvidele ei saa ju ometi midagi head tähendada. Võimalik, et kuu-kahe pärast oleks mu probleem defineeritav kui "püsivat tervisekahjustust" põhjustav häda, aga mu hinnangul oleks selleks ajaks see "püsiv tervisekahjustus" juba tekitatud ning tegeleda tuleks kurbade tagajärgedega. Kui ma üldse selle valu ja valuvaigistuse üle elaksin...

Igasugune talumatu ja pidev valu on minu hinnangul juba "püsiv tervisekahjustus", aga mina pole ilmselgelt arst ega riigimees otsustamaks, kas protseduur on väärt hüvitamist või ei ole. Võimalik, et arstid ja kliinikud lihtsalt püüavad inimestele näkku vaadates mõista(tada), kas antud isikul on raha või mitte, ning langetavad otsused sellest lähtuvalt - et Haigekassa poolt eraldatud napid lepingurahad enne aasta lõppu otsa ei saaks. Millised iganes need põhjused ja põhjusetused erinevate otsuste langetamisel seni on olnud, need alused peab ümber hindama - või lõpuks ongi eestlased reaalselt "hambutu rahvas", kes õhtuti teleka ees kartulipüreed mäludes riigi suunas rusikat vibutab, ent valimispäeval ikka need samad valgete säravate naeratustega libepoliitikud Toompeale tagasi lubab.