laupäev, 28. mai 2011

Päeva idu: mina, pensionilammas

Reedese Eesti Päevalehe vahel oli veidravormiline reklaamväljaanne Pensionileht. Mõtlesin, et kuna päris mitu aastat on kohustuslikus korras seda teist sammast (ala)toidetud, peaks end äkki kogu süsteemiga sügavamalt kurssi viima. Selle valguses, et nii mõnigi oma sammastega erinevate finantsinstitutsioonide vahel pendeldab, sest kuskil on üle pika aja jälle parem tootlikkus (ahah!), tunnen end päris pensionilambana – aastast 2006 (vist) ma pooljuhuslikult ühe sambafondi valisin ja seal ma siis nüüd olen. Lihtsalt olen. Mingisugust tootlikkust taga ajama pole ma motiveeritud – kogu süsteem tundub seisvat valedel (finants)alustel, mis asja minu jaoks liiga keeruliseks muudavad, et ma sellesse üldse süveneda viitsiksin. Olgugi, et Saksamaal sarnane süsteem ehk riiklik pluss omafinantseering hästi toimib, tundub mulle, et kodumaine sambateostus on natuke vildakas. Fondidest lõikavad meil kasu finantsasutused – pea iga liigutuse eest küsitakse rohkem või vähem ulmelisi teenustasusid. Inimene, kes viimaks seda pensioniraha nautima peaks, on küllaltki tühine lilleke kuskil pimeda protsessi lõpus. Pealegi - selleks ajaks, kui mul pensionipõlv ükskord kätte jõuab, on need sambad suure tõenäosusega mitu korda ümberreformitud ning pool sammast uutmiste käigus üldse haihtunud.

Kommentaare ei ole: