neljapäev, 26. mai 2011

Ilves või Ilves ehk presidendimääramised Eesti moodi

Lähenev presidendimääramine kütab meedias kirgi. Hea, et sedagi – nii toimub vähemalt mingisugune arutelu, kes ja kas presidendiks peaks saama. 2006. aastal toetasin kindlalt Toomas Hendrik Ilvese kandidatuuri, 2011. aastal ei ole ma tema presidentuuri jätkumise vastu, küll aga on asjade senine kulgemine mu hinnangul küllaltki kentsakas ja kukalt kratsima panev.

Ilves on olnud tegelikult asjalik president, kes on oma esindusfunktsiooni (eriti välissuhtluses) hästi täitnud – kollast meediat toitvad sümpaatsed ja antipaatsed emotsioonid jätaks siinkohal kõrvale.
Eelkäijatega Ilvest kõrvutama hakata ka ei maksa – iga president on oma nägu ja tegu, igal presidendil omad head ja vead (ka Lennart Merel), iga presidendi suhtes omad ootused ja lootused. Mis minu jaoks aga tänasel päeval punase ohutulukese süütab, on selle presidendimääramise juures aset leidvad kokkuleppemängud. Miks valitsuserakonnad nii varakult nii üksmeelselt ja alternatiive isegi kaalumata, pakkumata hõiskavad, et Ilves jätkaku! IRL-i mängukoosolek ei muutnud situatsiooni kuidagi usutavamaks – koalitsioonipartnerid olid juba varem kokku leppinud, et Ilves valitakse teiseks ametiajaks tagasi. Miks? Millist kasu keegi sellest saab?

Siinkohal võiks ka Ilvesel endal väike ohutuluke põlema minna – äkki on ta valitsusparteide jaoks olnud (liiga) mugav president? Koalitsiooni algatatud seadused on pea kõik presidendi poolt
suurema kärata välja kuulutatud – üks seadus, reform veidram kui teine. Mu hinnangul kõige suurem aps on aga presidendi enda algatusel vastu võetud (põhi)seadusemuudatus, millega täiesti mõtlematult, kõikvõimalikke tagajärgi kaalumata anti kaitseväe juhataja määramine poliitilistele isikutele. On asju, mis peaksid demokraatlikus ühiskonnas olema poliitikast lahus ning üks asi selles nimekirjas võiks olla kaitsevägi, just selle juhtkond. Teatav tsiviilkontroll kaitsejõudude üle peab muidugi olema, aga just tsiviilkontroll, mitte poliitiline kontroll, mille toel on võimalikud kõiksugu skeemid kaitsejõudude kasutamiseks poliitilistel eesmärkidel. Ellu kutsutud muudatused on Eesti kontekstis muret tekitavad ka seetõttu – mis on teada-tuntud avalik saladus – et Kaitseministeerium ning kaitsejõud ei ole omavahel just kõige paremini läbi saanud. Selle asemel, et püüda suhteid parandada läbi kommunikatsiooni, lahendatakse olukord kaheldava väärtusega seadusemuudatusega. Nüüd võib nt Mart Laar koos Vabariigi Valitsusega määrata kaitseväe juhatajaks endale poliitiliselt sobivaima kaitseväelase ning saab seeläbi ka kaitsejõudusid senisest oluliselt enam kontrollida. Ei suuda uskuda, et juhataja määramine saab toimuma poliitikast eraldiseisvalt. Olgu, Mart Laar on suure tõenäosusega hea poiss ja kurjasid plaane ei hau, aga kui kaitseministriks saab teistlaadsete ambitsioonidega isik?

Ilvesel olid oma muudatusettepanekuga kindlasti head kavatsused ja mõnes teises, läänelikumas kontekstis olekski kõik korras. Mulle aga tundub, et president ei oska arvestada meie poliitilise kultuuri nooruse ja toorusega. See on mõistetav - Ilves on siiski pärit teisest kultuuriruumist; mis peaks presidendi aga omakorda ettevaatlikumaks tegema. Peaks... Ilves võib tänaseks olla astunud veel nii mõnegi reha otsa, millest tulenevad tagajärjed meie jaoks nähtavad ei ole. Ja kui palju rehasid ootab veel ees? Kas see teatav "rehapimedus" ei olegi üks aspekte, miks RE-IRL nii entusiastlikult tahavad näha Ilvest presidendina jätkamas?

Valitsus tunneb end Ilvesega mugavalt, Ilves end valitsusega ilmselt samuti, rahvagi jaoks on pilt kogu aeg sama – Ansip ja Ilves, Ilves ja Ansip. Võib kindel olla! Kas see - tõepoolest - „hiiliv diktatuur“ (minu vist esimene kord elus Riisaluga nõustuda), kus poliitikud läbi kokkuleppemängude teineteisele kentsakaid võite kindlustavad, ei ole natuke halvamaiguline ka osalistele endile? Minu meelest küll midagi haiseb päris pahasti...

Kommentaare ei ole: