laupäev, 21. mai 2011

Päeva idu: naiste versus meeste rinnad

Kõrvaloleval pildil on - üllatus, üllatus - meesmodell Andrej Pejic, kellele on (tõenäoliselt) kunstilistel eesmärkidel tehtud naiselik soeng, naiselik meik ning keda on pildistatud naiselikus poosis. Välismaise ajakirjaga läks aga seekord nii, et väljaannet müüvad ketid lasid ajakirjad spetsiaalsetesse kaanepilti varjavatesse kottidesse panna. Sedasi käitutakse sealmaal, s.o USA-s, pornoajakirjadega - väljaannete pealkirjad jäävad paistma, paljaste (üla)kehadega naised ise mitte. Siinkohal aga tekkis ühe sotsioloogilise kajami autoritel - ning nende postitust lugedes ka minul - küsimus, mis muudab ühe keha siivutuks? Miks muudel ajakirjadel a la kehakultuuri kajastavatel väljaannetel on palja ülakehaga mehed aktsepteeritavad ning neid kaanepilte katvatesse kottidesse ei topita? Kuna antud juhul näeb Andrej oma androgüünse ehk teisisõnu lihtsalt "mehelike muskliteta" torso, naiseliku soengu, meigi ja poosi tõttu liiga ebamehelik välja, tuleb ta kinni katta? Põhiline küsimus ongi Andrej "rinnad" - need on liiga selgelt aimatavalt naiselikud.

Viidatud kajam küsibki - millistel alustel on naiste rinnad just nii selgelt rinnad, et neid peab ilmtingimata ühiskonna ja avalikkuse eest varjama, millistel alustel on meeste rind aga lihtsalt rind või torso, et seda varjama ei pea. Kui antud noormehe rinnad kaetakse kinni, aga nii mõnegi suure mehe pea C-korvi-mõõdulised meesterinnad võivad vabalt avalikus kohas torso-sildi all ringi lehvida, siis kust läheb piir rinna/torso ja rindade vahel? Kui mõne naise rinnad on sama nähtamatud kui Andrej "rinnad", soeng mehelik ja meik olematu, kas siis tema võiks särgita ringi käia? Suure tõenäosusega mitte... Välgutada võib siiski ainult meesterindasid, naistetorsosid mitte.

Ma ei nõua naistele palja ülakehaga käimise õigust, vaid lihtsalt juhin tähelepanu teatavale topeltmoraalile ühiskonnas.

pühapäev, 15. mai 2011

Eurovisioon 2011: kui mina oleks Euroopa

Kui Triin oleks Euroopa, olnuks 2011. aasta Eurovisiooni-võistluse esikümnes (lisaks Eesti pigem heale europopile) kuus järgmist lugu (siin tähestikulises järjekorras):

Bosnia ja Hertsegoviina: Dino Merlin "Love In Rewind", sest see on siiras -



Gruusia: Eldrine "One More Day", sest selles on võimsust -



Prantsusmaa: Amaury Vassili "Sognu", sest selles on puhtust -



Serbia: Nina "Caroban", sest selles on siirust ja rõõmu -



Soome: Paradise Oskar "Da da dam", sest selles on naiivset ausust -



Suurbritannia: Blue "I Can", sest selles on masse liigutavat jõudu -



Veel imponeerisid (mõneti teatud piirini) või kellele olin lihtsalt nõus andeks andma - Belgia, Iirimaa, Island, Itaalia, Taani, Türgi, Ukraina. Kui aga tõesti oleks pidanud võitma Aserbaidžaan, siis seda juba aastal 2008 ning selle lauluga:


laupäev, 14. mai 2011

Palgalõhe on poliitiliste valikute küsimus

Sooline ebavõrdsus tundub meie valitsuse jaoks olevat pseudoteema, mis häda pärast nibin-nabin üldse kõnekski tuleb. Siin on paljuski mängus meie valitsuserakondade poliitilised valikud – valikud teatud teemasid eirata, maha vaikida, et saaks teiste „tähtsamate ja tõsisemate“ teemadega tegeleda. On poliitiline valik diskussioonist eemale hoida – reedesel palgalõhe konverentsil „Räägime palgast!“ ei olnud ühtegi valitsuse liiget, ka sotsiaalministrit mitte, olgugi, et konverentsi korraldas Sotsiaalministeerium. Reformierakonna suhtumist teemasse näitab mh see, et eilsele debatile saadeti Rait Maruste, kes poole diskussiooni pealt lahkus, sest ta pidi lennukile minema – kas oravad kedagi, kes lennukile minema poleks pidanud, ei saanud saata? Kui muidu eestlastele, eriti meie valitsusele meeldib kilgata, et oleme siin-või-seal jälle tabeli tipus ja vaadake, kui tublid me oleme – Euroopa kiidab, USA kiidab, rahvusvahelised organisatsioonid kiidavad, siis millegi pärast Euroopa suurim sooline palgalõhe on midagi, millele pea üldse tähelepanu ei pöörata.


2004. aastal olime sunnitud vastu võtma soolise võrdõiguslikkuse seaduse – kui me seda ei oleks teinud, poleks me ka Euroopa Liitu saanud. Sealjuures oli aga poliitiline valik teemasse absoluutselt mitte süveneda, vaid eelnõud muudkui naeruvääristada, nudida ja pisendada, sest mis me sellest pseudovaldkonnast ikka reguleerime – „varsti ei tohi enam naistele mantlit ka selga aidata?“ See oli poliitiline valik olla ükskõikne, pealiskaudne ning naeruvääristav (lugege vaid neid stenogramme).

Veel täna, 2011. aastal on valitsuserakondade poliitiline valik sellesse valdkonda mitte investeerida – vastu võetud seadus on tegelikult üpris asjalik (meie konteksti arvestades), aga reaalset rakendust pole see seadus oma eluea jooksul veel näinud – aktis kirjeldatud organid, määrused jms on kõik tänaseni ellu kutsumata, sest see ei ole prioriteetne, raha kulub mujalegi ju – mis oleks Eesti ilma vabadussambata, ma küsin? Ühtlasi oli see ka poliitiline valik anda esiti „pelgalt“ soolise võrdõiguslikkuse volinikule veel ülesanne olla ka võrdse kohtlemise volinik ühes isikus – samas täiendavaid ressursse selleks ei eraldatud.

See on olnud poliitiline valik öelda, et turu nähtamatu käsi tuleb ja reguleerib kõike ise. Kas tõesti on turg kõikvõimas ja ühtlasi mõtleb ka inimfaktoritele? See on olnud poliitiline valik riigina jätkuvalt demonstreerida, et nt õpetajad ja õed teevad vähemväärtuslikku tööd kui nt ehitajad – kas laste kasvatamine, haigete põetamine on tõesti vähemväärtuslik kui järjekordse põllupealse pappkasti ehitamine? See on olnud poliitiline valik juurutada mõtlemist, et naise ülesanne ongi lapsi kasvatada. See on olnud poliitiline valik hoida riigi käed eemal perevägivalla reguleerimisest, aga ka nt prostitutsiooni, mis on vägivald naissoo vastu, reguleerimisest. „Turg paneb kõik ise ideaalselt paika – riik ei tohi mingil juhul sekkuda!“

Need on olnud maksupoliitilised valikud, kus tulumaksu langetamisega jäetakse rohkem raha kätte enam teenivatele ja käibe- ning teiste tarbimismaksude tõstmisega võetakse viimnegi sent käest vähem teenivatelt. Ka siin on olnud poliitiline valik eirata nii teravat soolise ebavõrdsuse küsimust meie riigis – teadupoolest on naiste vaesusrisk kordades suurem kui meestel, ühtlasi aga, kuna meil on üksikemasid oluliselt rohkem kui üksikisasid, toob see endaga kaasa ka laste vaesuse, laste ebavõrdse arengu ja ebavõrdsed võimalused elus. On olnud poliitiline valik teenida kitsa ringkonna huvisid, kehitada õlgu ja öelda, et raha ei ole ja raha ei tule, selle asemel, et tulumaksu tõsta, ka astmeliseks muuta, et natukenegi tasakaalustada seda kiirenevat klassilõhede tekkimist meie nii „edumeelses Eestis“.

Lõpetuseks – sooline (eba)võrdsus ei ole pelgalt naiste küsimus, vaid puudutab väga sügavalt ka mehi, kuigi veidi teistel alustel, ent suuremas plaanis on kõik siiski omavahel seotud, mh meeste lühem eluiga, kehvem tervis, lokkav alkoholism jm tappev riskikäitumine, pereelust eemale hoidmine jne. See, et riigil on seni puudunud suurem huvi soolise võrdõiguslikkuse vastu, näitab riigi suhtumist inimestesse, naistesse ja meestesse üleüldiselt – tähtis on süsteem, majandusmasin, kasv, reaalne raha, aga mitte inimene, mitte inimkapital.

neljapäev, 5. mai 2011

Päeva idu: tarbijamängud pigem peletavad

Aeg-ajalt ikka maandub postkastis mõni kutsuva pealkirjaga kiri a la liitu/registreeri/edasta ja võida midagi. Esimene reaktsioon: ohoo – seda tahaks küll! läheb mul aga ruttu üle, kui viskan pilgu reeglitele. Auhinda ennast kirjeldavad punktid saavad ruttu läbi, misjärel algab pikk tiraad sellest, kuidas auhinna väljapanija ikkagi millegi eest ei vastuta, kuidas võitjal on see-ja-too kohustus ning kui ta näpuga reeglites järge ei aja, jääb ta üldse auhinnast ilma, kusjuures üldjuhul on auhinna pakkujal veel lugematu hulk õigusi tingimusi muuta, vabal hetkel kampaania katkestada jne. Mu huvi loosimises osaleda siinkohal tavaliselt ka lõpeb ning pakkumiskiri leiab end üsna ruttu virtuaalsest prügikastist.