laupäev, 23. aprill 2011

Naine otsib mentorit - mission impossible?

Otsin - noor teotahteline naine nagu ma olen - kedagi endale eeskujuks. Inimest, naist (kuigi ka mees võiks ju olla naisele mentor, jah, aga mehed sageli ei tunneta neid kastikesi ja piire, millesse ühiskond n.ö õrnemat sugupoolt pressida üritab, mistõttu ei pruugi see mentorlus hästi välja kukkuda), kes kasvõi kaudselt oma elu(loo), tegemistega juhendaks, julgustaks, suunaks, motiveeriks, liigutaks. Kust leida eeskujuks arukat, tõsiseltvõetavat, edukat naist, kes ei pea oma kehavõlude eksponeerimist elumissiooniks? Kus on need huvitavad, kaugele jõudnud, harilikud ehk "pelgalt" hoolitsetud töökad naiseeskujud, kellele alt üles vaadata ja öelda, et ma tahan ka selliseks saada?

Kui meie meediapilti vaadata (nt ülalt-alla postimees.ee või delfi.ee lehekülgi kerides), siis naisi ei ole meie riigis, meie ühiskonnas olemas. Kui naine üldjuhul mingisugustki kajastust leiab, siis seetõttu, et ta on kas seksikas või ei ole üldse seksikas (sest friike peab ju ka näitama!). Lisaks pakutakse naistele ja naistest uudisnuppe sellest, kuidas ikka veel seksikam ja ilusam ja pandavam välja näha, sest see ju ongi kõige olulisem! Rinnad ja tagumikud (ka spordirubriigis!), pereelu, lapsed ja söögitegemine. Räägitakse sellest, kas tõstmine on ikka naiselik spordiala, ja sellest, et palgalõhe on karvaste jalgadega feministide väljamõeldis ning naised on tegelikult ise oma kehvas positsioonis süüdi ja väiksema töötasu hoopis ära teeninud.



Kuidas sellises keskkonnas motiveeruda? Kuidas üleüldse leida oma identiteeti?
M i l l i s t identiteeti?!
Kuidas – tulles Lääne-Euroopast tagasi meie kitsarinnalisse ühiskonda – ma peaksin üldse veel tahtma siin areneda, kuhugi jõuda? Mis peaks mind siin kinni hoidma, kui mind ei väärtustata, kui minu roll ühiskonna hinnangul on ainult seksikas olla, lapsi sünnitada ja mitte kobiseda, kui mulle midagi ei meeldi? Kus on naised, kes oleks heaks näiteks muudestki valdkondadest – edukas karjäär, positiivsed elumuutused, võiduni viinud teotahe ja sihikindlus? Miks ei räägita tõsistest naistest, saavutanud naistest? Miks on vaja üha uusi ja uusi uudiseid 50 maailma seksikaima
st naisest, 100 maailma napimast bikiinist, 1000 maailma ilusaimast rinnapaarist, aga mitte uudiseid intelligentsetest, edukatest naistest? "Sest seksikus müüb ja intelligentsus mitte" ei ole õige vastus.

Eesti meedia, ka ühiskond laiemalt, tundub mõtlevat vaid reproduktiivorganitele, justkui varateismeeas poisiklutt, kes alles oma esimesi märgasid unenägusid näeb ning selle valguses unistab, kuidas saaks panna kõike, mis liigub. Milleks muidu uudised ja fotoreportaažid üle 60-aastastest naistest, kes endiselt nii, nii seksikad, nii seksikad? Kes ma olen teile? Mingisugune lihatoode, kes värvilises pakendis kannatlikult selvehalli letil ostuvõimelist isast ootab? Suvaline konserv, mis ei ole ise mõtlemisvõimeline? Pihv, mille ülim eesmärk on näha välja nii isuäratav kui võimalik? Ei taha. Keeldun. Kategooriliselt.

Kes on need vähesed naised, kes mingisugustki (meedia)kajastust saavad, keda eeskujuks võtta? Pakun järgnevalt mõningaid nimesid, kohati ka selgitusi.

Kadri Liik, välispoliitika ekspert - valdkond, kus pigem domineerivad mehed, aga kus Kadri Liiki võetakse tõsiselt, tema arvamus loeb, keegi ei tee selja taga nägusid, et oodake, naine räägib ära, siis vestleme tõsistest asjadest edasi.






Marianne Mikko - ja palun nüüd tormi veeklaasis, sest "see naine ju on täiesti segi omadega". Siiski seisab ta minu jaoks paljude õigete asjade eest, ka on ta poliitikas jõudnud kaugele. Edukaid ja sõnakaid naisi ikka nüpeldatakse, eriti kui mõni mees tunneb, et tema konnasilmale on valusasti astutud.








Evelin Ilves, teatud piirini. Pigem on Evelin Ilves läinud pehmemate ja naiselikemate väärtuste peegeldamise teed, mis mind nii väga ei köida. Evelin teeb süüa, püüab ideaalne välja näha, hoolitseb (pere) tervise eest, laste eest, proovib olla maailma parim ema oma lastele, eeskuju kõigile emadele Eestis - see jääb minust veidi kaugele. Küll aga on Evelin Ilves näide positiivsest muutusest, näide sellest, kuidas tahtejõuga on võimalik teha võimas kannapööre oma elus.



Siiri Oviir, Hillary Clinton, Tina Turner, Alanis Morissette, Iiris Vesik (tõtt-öelda, mentoriks on teda keeruline nimetada, küll aga lõi neiu mind TEDx konverentsil oma julguse ja positiivsete mõtetega nii jalust, et siiamaani imestan ja kadestan), Iivi-Anna Masso, Anna-Maria Penu, Maimu Berg, Liia Hänni, Liina Tõnisson - täiendav nimekiri naistest, kellele mina (teatud tingimustel) alt üles vaatan, naistest, kes ei tee ilma seksikuse ja "blondide mõtetega", kes tunduvat seisvat õigete asjade eest ühel või teisel moel, kelle tegemisi ma võimalusel jälgin.


Kui nüüd saaks ka selle meediapildi natuke seksivabamaks ja sooneutraalsemaks, oleks hea.

13 kommentaari:

Hundioru Nirti ütles ...

Postimehele pilku visates... On praegu üleval artiklid Tuuli Odrast, Getter Jaanist, Epp Petronest, Kaie Kõrbist ja kahjuks ka Rebecca Blackist, kes küll on laps alles.

Ükski artikkel ei sisalda bikiine, paljaid tisse ega tungivat soovitust Tuuli Odrale, et olgu seksikam või Kõrbile, et tantsigu erootilisemalt.

Morgie ütles ...

Mentor ei pea tingimata kuulus olema ja postimehe esilehel figureerima. Mentori võib leida näiteks ülikooli õppejõudude hulgast, kui soovid.
Kuulsaks saavad tõepoolest tihti ka inimesed, kes mentoriks otse ei sobi... soost sõltumata.
Tegelikult oleks kuulsast inimesestendale mentorit raskem tekitada - sa tead temast peamiselt meedia moonutatud kajastuste põhjal, tema isiklikud arvamused ja ideed jõuavad sinuni läbi raske müra. Vähem kuulus inimene, kellega su suhe on isiklikum, kui meediavahendus, ntks õppejõud - tema seisukohti kuuled sa paremini.

Triin Toomesaar ütles ...

Jah, tõepoolest Kaie Kõrbist on artikkel, Epp Petrone on ka sõna saanud. Getter Jaani ja Rebecca Black pole minu jaoks kumbki naised. Bikiine siiski leiab - kui vaadata paremas servas toodavaid "uudiseid". Soovitusi seksikam olla leiab ka. Kui mitte praegusel momendil, siis eile-homme neid artikleid on olnud ja tuleb veel, küll allpool postimees online'i, aga siiski - sageli jõuavad nad ka n.ö suurekastiuudiseks.

Mis puutub õppejõudude hulgast mentorite leidmisesse, siis jah, selline huvi mul oli möödunud sügisel - leida endale õppejõudude hulgast mentor. Palju meil on naisõppejõudusid? Loengut pole mulle veel ükski andnud. Bakalaureuseõppes oli naisõppejõudusid rohkem, olgugi, et ikka vähe, aga kõigil oli nii kiire-kiire, et kellegagi korraks maha istuda, et rääkidagi, oli pea võimatu.

Ja tõsi, mentor ei pea olema kuulus. Absoluutselt ei pea. Aga ju siis ainuisikuliselt minu huvidest lähtuvalt kipun otsima just teatud valdkondade inimesi endale eeskujuks ja need valdkonnad eeldavad edukuse kriteeriumina mingil määral ka tuntust. Siinkohal ongi valupunkt minumeelest see, et meedia filtreerib tihti palju selliseid naisi lihtsalt välja.. Minu kõige suurem elumentor on mõistagi minu ema, aga karjäärialaselt me ehk nii väga mentoriks-mentiiks ei sobi, kuna huvid ja valikud on olnud lihtsalt erinevad. Mis ei tähenda, et ma ema käest nõu ei küsiks..

Rents ütles ...

Kus ülikoolis sa õpid? Sest meil Tartu Ülikoolis on küll filosoofiateaduskonnas julgelt üle pooled õppejõududest naised. Naisõppejõudusid on ka füüsika ja matemaatikateaduskonnas jne.

Triin Toomesaar ütles ...

Hetkel TLÜ-s, kus minu instituudis on õppejõudude nimekirjas 16 meest ja 10 naist, kusjuures mulle on loengut seni andnud 5 meest ja üks naine, kes ühe loengu asendas meesõppejõudu. Bakalaureuseõppes tundub naisõppejõudude panus suurem olevat, mis tegelikult ongi see kurb tõde, et mida kõrgemale akadeemilisel redelil, seda vähemaks naisi jääb.

TTÜ-s bakalaureuseõppes oli naisi rohkem, aga ka pigem erialakõrvaliste ainete puhul. Hiljem, BA viimasel aastal tuli Tartu Ülikoolist sinna üks naisõppejõud, kes mulle sügavama mulje jättis, aga ta tuli ka nii hilja, et ma jõudsin enne lõpetada, kui mats kohale jõudis. Lõputöö juhendaja oli ka kusjuures naine, aga suuresti seetõttu, et keegi teine seda teemat juhendada ei tahtnud ja päris sidet või mentori-mentii suhte tekkimist seal näha ei saanud.

Anonüümne ütles ...

kui sulle ei meeldi kuidas ühiskond kasti surub siis peaks just mees mentori võtma praegu sa ise jätkad kastitamist

Anonüümne ütles ...

Esiteks - miks peaks mentor naissoost olema? Sugustambid on ikka vägevalt sees, kui mentoriotsingut peab kitsendama samasoolisuse nõude järgi.

Teiseks - läänes kultiveeritud mõttetut feminismi niriseb ka siit blogikirje ridade vahel. Eesti on lääne mõistes täiesti unikaalne riik - sugu tegelikult ei takista siin ametiredelil edasi jõuda. Seksistlikud stambid puuduvad ning on teada vaid paar tööstusharu (ehitus sealhulgas), kus naistel on edasijõudmine tegelikult raske. Aga seda mitte nende soo tõttu, vaid tava pärast koos meestega otsusi teha ... ja sünnib see enamasti saunas või viinaklaasi taga.

Kolmandaks - kogu see elustiiliajakirjade virvarr pole Eestis välja mõeldud. See on Läänes tekkinud ja sealt üle võetud. Seega - keda kirud? Läänt? Eestit?

Lõpuks aga - moraali asemel -- mida vähem sa räägid "ahistamisest" ja lihtsalt lihtsalt teed oma asja hästi, seda rohkem on sul eeldusi kusagile väljajõudmiseks. Soost sõltumata.

Triin Toomesaar ütles ...

Miks peaks mentor meessoost olema? Ei peagi - ütlesin kohe algul. Ütlesin ka seda, et selline mentorlus lihtsalt ei pruugi kõige paremini välja kukkuda. Miks poisid eelistaksid habemeajamisnõkse kuulda isalt, mitte emalt? Sest emal pole habemeajamisega suurt kogemust. Kui aga isa pole, siis muidugi - ema võib ja saab ja peakski õpetama. Naistele on tahes-tahtmata teistsugused nõudmised, suuremad nõudmised, ja hea oleks näha mõnda naist, kes need nõudmised on täitnud ja redelilpürgimisega hakkama saanud. Mul pole meesmentorite vastu midagi.

Teiseks, "mõttetu feminism" jm sõnakasutus muidugi näitab sinu suhtumist sellesse teemavaldkonda, nii et ma ei tea, kas mul on üldse mõtet püüda sind ümber veenda. Millistele uuringutele sina toetud, väites, et naistele pole takistusi redelilpürgimises? Ka vertikaalne segregatsioon on meil vohav nähtus (Praxis, Eurostat, Statistikaamet), mistõttu ma näen, et takistusi siiski on.

Kolmandaks - ei kiru kedagi. Kas kõik halva, mõttetu ja pealiskaudse peab ilmtingimata üle võtma, sest see tuleb Läänest? Elustiiliajakirjandus võib ka sisukam olla. Seda aga ei mõista, miks peab tegema spordiuudiseid sellest, kui nappe püksikuid naisrannavõrkpallurid kannavad.

Lõpetuseks - teen oma asja hästi, selles võid kindel olla. Mh aga pean õigeks sellest teemast ka edaspidi rääkida.

Tiiu ütles ...

Mul on elus väga palju eeskujusid olnud ja on ka jätkuvalt.Igalt inimeselt on midagi õppida, kes me eluteele satuvad. Nüüd professor Laitmani loengute põhjal olen aru saama hakanud, et mentorist üksi ei piisa. Positiivne kadedus on edasiviiv jõud ja selle tõttu on eeskujud ääretult vajalikud. Juba Gunnar Aarmagi kirjutas, et guru peab olema, muidu areng pole täielik. Kabalistid õpivadki ainult grupis, kus tekib teatud väli, mis siis kõiki mõjutama hakkab. Ise olen kaua oma karja otsinud ja lõpuks leidnud. See ei koosne vaid ühest inimesest. Kui liigud Tartus, võid võtta ühendust Arkadi Kirsi või Diana Kirsiga.Nad küll pole enam abielus, ent on ikka head sõbrad ja mõttekaaslased, käisid koos mullu sügisel oma mentorite juures Ameerikas. Tallinnast kuulub nende gruppi Tatjana Toomsoo http://www.google.ee/search?q=tatjana+toomsoo&ie=UTF-8&hl=et
Nad keegi pole kuulsad lihtsalt sel põhjusel, et on kaugelt oma ajast ees, ka meediast ja enamusest ülikooli õppejõuduudest. Nende põhimõte on see, et õpilane peab olema valmis. Seega nad misjonitööd ei tee. Aga kui ise tunned huvi sügavuste vastu, siis nad on oivalised õpetajad. Sellist süsteemsust ja anlüüsivõimet mõtlemises ma pole kusagil mujal kohanud. Kui oled valmis, siis küllap leiad tee nende juurde.
Edu oma mentorite leidmisel!

Morgie ütles ...

Need paar naissoost õppejõudu, keda ma, kui just peaksin, oma mentoriks valiksin, ei anna ka mulle enam sel semestril ühtegi tundi, meelde on nad mulle aga eredalt jäänud. Kusjuures Tartu Ülikooli pedagoogikateadustes on naisi rohkem kui mehi - lihtsalt iga naissoost õppejõud veel mentorina ei skoori.
On ka meessoost õppejõude, kes on mingitel eluperioodidel mulle mentorlikult mõjunud. Ka neid umbestäpselt kaks tükki. Ja on olnud neid, kes ei mõju nii.

Mentorlus... mentorlus ei ole mu meelest nii nõudlik suhe, et see peaks olema igal juhul ajas kestev ja monoteistlik. Mentori võib leida ka minevikust. Või tulevikust. Mentoreid võib olla mitu.
Mida ma tahan öelda - ei ole võimatu missioon. Ei maksa nii pessimistlik olla. Võiks aga leppida teadmisega, et maailm ei ole täiuslik, sest: "Kui sa nõuad täiuslikku juhti või täiuslikku ühiskonda, loobud sa sellega hea ja halvema vahel valimisest; kui mittetäiuslikku defineeritakse kui kurja, siis muutub kõik kurjaks, sest kõik on mittetäiuslik"
Abraham Maslow, "Motivation and personality", eessõna.

Triin Toomesaar ütles ...

Ka minul on olnud mees- ja naisõppejõudusid, kes ühel või teisel moel on olnud hästi vahvad, kelle loenguid olen kuulanud suurima huviga, aga mingisugust sügavamat jälge ei ole nad minusse suutnud jätta - küll aga meenutan neid tänini hea sõna ja mõttega.

Aga - ma ei olegi sugugi pessimistlik. Pealkiri saigi esitatud ju küsimuse vormis - kas on võimatu missioon? Hea, et kommentaariumis võttis sõna hulk naisi, kellel on praegu või on olnud minevikus mentor. Tõin ka ise välja päris mitu naist, kes võiks vast olla minugi mentorid teatud mõttes. Otsingud aga jätkuvad, alla ma ei anna. Täiuslikku juhti ei otsi, küll aga kedagi, kes mind ühel või teisel moel liigutaks, kes lööks mul ka lambipirni põlema, et ah-haa!, nii tahan mina ka.. ent omakorda omamoodi!

Anonüümne ütles ...

Olen naine. Edukas. Oma eluga rahul. Võib öelda et kõrgel kohal, pealegi valdkonnas mis 'peaks' 'läänelike' ringkondade järgi pigem meestele kuuluma.

Olgem ausad, Eesti EI tehta soo põhjal järeldusi ja ei ole laiemas plaanis sissejuurdunud stereotüüpe, erinevalt mõnest, khm, (statistiliselt) võrdõiguslikumast riigist. -Olen piisavalt palju ringi rännanud, et mulle osaks langenud kohtlemist siinsega võrrelda osata.

Morgie ütles ...

Ma arvan, et õige mentor ilmub ise lagedale, otsida nii väga pole vajagi. Kui sa vähegi elad, teed, liigutad, lood, õpid - kohtud inimestega, jätad nende nimed ka meelde. Ja saad võibolla alles hiljem aru, et ohhoo, see ju mentor!