neljapäev, 28. aprill 2011

Mittenaismentoreid - et oleks tasakaalus!

Mainisin oma laupäevases kajamipostituses, et otsin eelistatult naismentorit, kuna tahes-tahtmata (ning minu hinnangul õnnetuseks) on tänases ühiskonnas naiste-meeste elu- ja karjääriteekonnad erinevad. Ometi poetati kommentaariumis korduvalt, et ka mees võib olla naisele hea mentor. Olin nõus siis ja olen nõus veel praegugi. Tasakaalustamise mõttes toon lühidalt välja kaks meest, kes mind ühel või teisel moel inspireerinud ja motiveerinud on (ja taaskord tegemist tuntud inimestega):

Michael Jackson - lugedes tema elulugu(sid), aga eriti seda "Moonwalki"-nimelist, millise ta ise kirja pani, saab üsna hea ettekujutuse sellest, mida läheb vaja, kui palju pühendumist ja eneseusku on tarvis, et oma erialal maailmaklassini välja jõuda.





David Vseviov - muhe ja arvestatav arvamusliider Eestis. Kuulan juba pikemat aega Vikerraadio arhiivist "Müstilise Venemaa" saateid, mis - lisaks teadmistele naaberriigi tegemistest, ajaloost - annavad vihjeid selle kohta, kuidas saada Eksperdiks suure algustähega.






Kolmas mittenaismentor, aga ka mittemeesmentor on
minu jaoks muusika. Muusikal on omadus mind endaga täielikult kaasa haarata, anda vihjeid elamiseks, olemiseks, tegutsemiseks. Sellega on ainult see häda, et kuulan sageli muusikat, mis ei ole nii positiivne, optimistlik, lilleline ja tiivustav, vaid pigem ühiskonna- ja enesekriitiline - see küll inspireerib, ent ei motiveeri. Muusikaga koos on mul kergem langeda kui tõusta, mistõttu kipun meeliskollektiive kuulates musta auku vajuma.























Võib-olla käesolev ning eelnevgi postitus aitavad mõista, millist mentorit ma endale otsin? Võib-olla lähenen aga mentorlusele vale nurga alt? Ma ei otsigi nii väga erialamentorit, vaid pigem mõtteviisimentorit ja/või positiivse-muutuse-mentorit ja/või elu(stiili)mentorit - mis lükkab neid inimesi tagant ehk millest nad igapäevaselt vaimselt toituvad/on toitunud, kuidas ja kust on nad leidnud motivatsiooni ja inspiratsiooni, jõudmaks sinna, kus nad on, olemaks sellised, nagu nad on. Selle pärast oligi mu võimalike mentorite nimekirjas ka nt minust noorem Iiris Vesik. Võib-olla teen endale lähedal seisvatele eluekspertidele tõesti liiga, ent paratamatult kipub nt nii olema, et lähedalseisjaid näeb, neist ja nende tegemistest kuuleb vähem ja harvem. Siiski korjan oma ivasid ka nendelt - häid mõtteid ja motivatsiooni ei ole kunagi liiga palju!

laupäev, 23. aprill 2011

Naine otsib mentorit - mission impossible?

Otsin - noor teotahteline naine nagu ma olen - kedagi endale eeskujuks. Inimest, naist (kuigi ka mees võiks ju olla naisele mentor, jah, aga mehed sageli ei tunneta neid kastikesi ja piire, millesse ühiskond n.ö õrnemat sugupoolt pressida üritab, mistõttu ei pruugi see mentorlus hästi välja kukkuda), kes kasvõi kaudselt oma elu(loo), tegemistega juhendaks, julgustaks, suunaks, motiveeriks, liigutaks. Kust leida eeskujuks arukat, tõsiseltvõetavat, edukat naist, kes ei pea oma kehavõlude eksponeerimist elumissiooniks? Kus on need huvitavad, kaugele jõudnud, harilikud ehk "pelgalt" hoolitsetud töökad naiseeskujud, kellele alt üles vaadata ja öelda, et ma tahan ka selliseks saada?

Kui meie meediapilti vaadata (nt ülalt-alla postimees.ee või delfi.ee lehekülgi kerides), siis naisi ei ole meie riigis, meie ühiskonnas olemas. Kui naine üldjuhul mingisugustki kajastust leiab, siis seetõttu, et ta on kas seksikas või ei ole üldse seksikas (sest friike peab ju ka näitama!). Lisaks pakutakse naistele ja naistest uudisnuppe sellest, kuidas ikka veel seksikam ja ilusam ja pandavam välja näha, sest see ju ongi kõige olulisem! Rinnad ja tagumikud (ka spordirubriigis!), pereelu, lapsed ja söögitegemine. Räägitakse sellest, kas tõstmine on ikka naiselik spordiala, ja sellest, et palgalõhe on karvaste jalgadega feministide väljamõeldis ning naised on tegelikult ise oma kehvas positsioonis süüdi ja väiksema töötasu hoopis ära teeninud.



Kuidas sellises keskkonnas motiveeruda? Kuidas üleüldse leida oma identiteeti?
M i l l i s t identiteeti?!
Kuidas – tulles Lääne-Euroopast tagasi meie kitsarinnalisse ühiskonda – ma peaksin üldse veel tahtma siin areneda, kuhugi jõuda? Mis peaks mind siin kinni hoidma, kui mind ei väärtustata, kui minu roll ühiskonna hinnangul on ainult seksikas olla, lapsi sünnitada ja mitte kobiseda, kui mulle midagi ei meeldi? Kus on naised, kes oleks heaks näiteks muudestki valdkondadest – edukas karjäär, positiivsed elumuutused, võiduni viinud teotahe ja sihikindlus? Miks ei räägita tõsistest naistest, saavutanud naistest? Miks on vaja üha uusi ja uusi uudiseid 50 maailma seksikaima
st naisest, 100 maailma napimast bikiinist, 1000 maailma ilusaimast rinnapaarist, aga mitte uudiseid intelligentsetest, edukatest naistest? "Sest seksikus müüb ja intelligentsus mitte" ei ole õige vastus.

Eesti meedia, ka ühiskond laiemalt, tundub mõtlevat vaid reproduktiivorganitele, justkui varateismeeas poisiklutt, kes alles oma esimesi märgasid unenägusid näeb ning selle valguses unistab, kuidas saaks panna kõike, mis liigub. Milleks muidu uudised ja fotoreportaažid üle 60-aastastest naistest, kes endiselt nii, nii seksikad, nii seksikad? Kes ma olen teile? Mingisugune lihatoode, kes värvilises pakendis kannatlikult selvehalli letil ostuvõimelist isast ootab? Suvaline konserv, mis ei ole ise mõtlemisvõimeline? Pihv, mille ülim eesmärk on näha välja nii isuäratav kui võimalik? Ei taha. Keeldun. Kategooriliselt.

Kes on need vähesed naised, kes mingisugustki (meedia)kajastust saavad, keda eeskujuks võtta? Pakun järgnevalt mõningaid nimesid, kohati ka selgitusi.

Kadri Liik, välispoliitika ekspert - valdkond, kus pigem domineerivad mehed, aga kus Kadri Liiki võetakse tõsiselt, tema arvamus loeb, keegi ei tee selja taga nägusid, et oodake, naine räägib ära, siis vestleme tõsistest asjadest edasi.






Marianne Mikko - ja palun nüüd tormi veeklaasis, sest "see naine ju on täiesti segi omadega". Siiski seisab ta minu jaoks paljude õigete asjade eest, ka on ta poliitikas jõudnud kaugele. Edukaid ja sõnakaid naisi ikka nüpeldatakse, eriti kui mõni mees tunneb, et tema konnasilmale on valusasti astutud.








Evelin Ilves, teatud piirini. Pigem on Evelin Ilves läinud pehmemate ja naiselikemate väärtuste peegeldamise teed, mis mind nii väga ei köida. Evelin teeb süüa, püüab ideaalne välja näha, hoolitseb (pere) tervise eest, laste eest, proovib olla maailma parim ema oma lastele, eeskuju kõigile emadele Eestis - see jääb minust veidi kaugele. Küll aga on Evelin Ilves näide positiivsest muutusest, näide sellest, kuidas tahtejõuga on võimalik teha võimas kannapööre oma elus.



Siiri Oviir, Hillary Clinton, Tina Turner, Alanis Morissette, Iiris Vesik (tõtt-öelda, mentoriks on teda keeruline nimetada, küll aga lõi neiu mind TEDx konverentsil oma julguse ja positiivsete mõtetega nii jalust, et siiamaani imestan ja kadestan), Iivi-Anna Masso, Anna-Maria Penu, Maimu Berg, Liia Hänni, Liina Tõnisson - täiendav nimekiri naistest, kellele mina (teatud tingimustel) alt üles vaatan, naistest, kes ei tee ilma seksikuse ja "blondide mõtetega", kes tunduvat seisvat õigete asjade eest ühel või teisel moel, kelle tegemisi ma võimalusel jälgin.


Kui nüüd saaks ka selle meediapildi natuke seksivabamaks ja sooneutraalsemaks, oleks hea.

laupäev, 16. aprill 2011

Kajamiuutmine ehk blogireform

Veidike värskust visalt saabuvasse kevadesse ehk käes on kajamiuutmiskuu - vähemalt mulle personaalselt. Juba pikemat aega on olnud tunne, et mu ajaveeb - aga eelkõige mina koos sellega - on kasvanud, arenenud kuhugi "uude kohta", võrreldes päevaga, mil oma esimese postituse tegin. Muutunud on kajastatavad teemad, muutunud olen mina, nüüd on viimaks muutunud ka minu Minale jalgu jäänud blogikujundus.

Kuidas parandada maailma? Kõigepealt alusta iseendast - ja siis vaatame, mis edasi teha annab!