kolmapäev, 26. jaanuar 2011

Võimatu missioon.

Leelo seisis keset tuba, teadmata, kuhu minna või mida teha. Ainus, mida ta teadis, oli see, et miski oli valesti ning ta pidi põgenema nii ruttu kui jalad kannavad. Tuba, milles ta viibis, kahanes – mitte väga kiiresti, ent siiski arusaadavalt. Kass mõistis, et kui ta sealt välja ei saa, lömastab ruum ta lähitulevikus üsna piinarikkalt. Leelo kükitas, püüdes juba ette vormuda nii väikseks kui võimalik, ning mõtles, karjus oma mõtete vahele, sest ta ei suutnud keskenduda vajalikule, s.o põgenemisele.

Toas oli aken, millel puudus link, millega seda avada. Toast viis välja uks, millel – nagu aknalgi – puudus link ning mille servadele oli ka võimatu küüsi taha ajada. Tuba oli täis juhuslikke, ent kasutuid esemeid – maas vedelesid päevi näinud kõrvaklapid, poolik šokolaadi-tahvel, katki rebitud noodiraamat, pastakas, mõned vildikad ja politoloogiakonspekt, pluss lugematu arv laiali loobitud salvrätikunutsakaid. Seinad olid täis numbreid – kaheksaid ja seitsmeid, sinna hulka mõned 5.5-ed, 4.75-ed, hunnik kolmesid ning üks eriti rasvane ja suur KAKS.

Leelo tõusis püsti ning vaatas aknast välja – maja ees seisis kamp inimesi. Inimesed silmitsesid maja, mille kokkutõmbuvas toas Leelo kinni oli. Kehakeele järgi võis Leelo aimata, et osa neist imetles nende ees seisvat hoonet, osa vähemalt tunnustas seda mingi tasemeni. Lisaks sai kass aru, et nad ootavad midagi või kedagi. Leelo olukorrast antud toas polnud neil õrna aimugi või ei huvitunud nad sellest piisavalt. Leelo tagus käppadega vastu akent, et nende tähelepanu püüda, ent üsna varsti sai kassile selgeks, et see on kasutu – aken oli helikindel ning maja ees ootavad ja ka majast mööduvad inimesed keskendusid hoone muudele osadele, mitte kordagi ei sattunud nende pilk sinna, kus Leelo oli hirmu tõttu mõistust kaotamas.

Leelo istus uuesti toa keskele maha, tõmbas saba otsekui kaitsva kilbi enda ümber keerdu, hingas sügavalt sisse ning püüdis mõelda – kass tahtis leida plaani toast pääsemiseks või vähemalt püüda veenda oma mõistust leppima teda ees ootava saatusega. Tulevik paistis kui mitte tume, siis vähemalt värvitu...

Kommentaare ei ole: