neljapäev, 24. november 2011

Kadrilaupäevaöö

Kõht on täis ja pea on tühi,
keelel vill ja hammas nüri.
Kaugelt kostub mäslev meri,
udupasun, üksik heli.

Istun üksi. Sa ei kuule
ega näe, mis laul'vad huuled.
Öö, mis taas kui iga teine -
jälle mina, mitte meie.

teisipäev, 22. november 2011

Rein Lang, kirjutan teile esimest korda...

Kuna diskussioon „Väärt- versus sopakirjandus“ ei ole tänaseks oma päevakajalisust minetanud, võtan ka nüüd hetke, et kirjutada välja oma mõtted kirjanduse lahterdamise ning selle kättesaadavuse kohta.

Esmalt, härra minister, tahan teid tänada, et juhtisite minu tähelepanu kirjandusele ning autoritele, mis ja kes on mul seni kahe silma vahele jäänud. Kui te ei oleks tõstnud esile mõningaid konkreetseid autoreid, poleks ma ilmselt nende teoste vastu kunagi huvi tundnudki, kuna mind erutavad teosed kuuluvad natuke teistsugustesse valdkondadesse. Ent nüüd ma luban, et võtan esimesel võimalusel kätte mõne Barbara Cartlandi teose, sest tahan viimaks teada, milles seisneb selle kirjaniku fenomenaalne populaarsus. Pealegi leian, et saan ükskõik millist kirjanikku tegelikult arvustada vaid lugejana ehk teisisõnu alles seejärel, kui olen selle kirjaniku teoseid lugenud.

Teiseks, lugupeetud minister, ei saa ma aru, mis asi on see riigi raha, millest te nii rõhutatult räägite. Kui mõelda, et Eesti on demokraatlik vabariik, kus võim on tegelikult rahva võim ehk demos kratos, on see raha, mida te kiivalt nn sopalugejate eest hoida soovite, rahva raha. Kui rahvas ei taha lugeda seda nn väärtkirjandust, ei ole viga rahvas ega rahva kehvades valikutes, vaid pigem kõrgemal süsteemis ning tehtud poliitilistes valikutes – ehk tuleks kultuuri- ja ka haridusministril esitada hoopis endale küsimus, miks ei teki suurel osal inimestest kiindumust nn väärtkirjanduse vastu?

Kolmandaks, härra minister, võib-olla olete olukorra liigkiirelt probleemiks ristinud? Mulle tundub, et inimesed laenutavadki sopakirjandust just nimelt raamatukogust, sest see ei ole väärt püsikohta lugeja isiklikus raamaturiiulis. Inimesed, sh nt mina, muretsevad koju ikkagi eelistatult ostmist (ja korduvat lugemist) väärt kirjandust – raamatukogudest käingi laenutamas raamatuid, mida üldjuhul iial koju ei ostaks, ent mis siiski mingil põhjusel huvi on äratanud. Kumb on parem olukord – kas see, kus raamatukogudes seisavad riiulid täis väärtkirjandust ning inimeste kodudes on hunnikutes Barbara Cartlandi, sest neid lihtsalt raamatukogust laenutada ei saa, või see, kui inimene saab oma kodusest raamatukogust igal hetkel haarata lugemist väärt raamatuid, ent sopakirjanduse järele peaks minema raamatukokku? Muidugi on oluline, et ka raamatukogudes oleks piisavalt väärtkirjandust, ent kas "vähem väärt" kirjanduse olemasolu raamatukogudes on tingimata probleem?

Viimaks, kultuuriminister, on tegelikult kummaline kuulda teie kui liberaalse erakonna esindaja suust, et riik peaks turgu piirama. Raamatuturg on ka turg, mida peaks reguleerima see Reformierakonna poolt palju armastatud nähtamatu käsi, nõudluse ja pakkumise tasakaal, vaba turumajandus. Miks, mis põhjustel on raamatuturg mis tahes muust turu(osa)st erinev, et riigil oleks õigus öelda – seekord nähtamatu käsi eksib, me ise reguleerime?

Ma olen nõus sellega, härra Lang, et raamatukogudes peaks mingisugune kindel baasvalik alati saadaval olema, ent selleks peaks riik raamatukogudele andma eraldi rahastuse. Kui praegune niigi napp raha peaks tulevikus minema aga mingi teatava sundvaliku muretsemiseks, on olukord minu hinnangul nutune. Väärtkirjanduse olemasolu raamatukogudes ei pane inimesi nn sopakirjanduse lugemisest loobuma, suurem väärtkirjanduse pakkumine ei suurenda ilmtingimata nõudlust.
..

_________
Pildid siit ja siit.

esmaspäev, 14. november 2011

Meelelahutus: ütle, milline on su kohvimasin...

Eelmisel nädalal sain maha uussõnaga „Ütle mulle, milline on su kohvimasin, ja ma ütlen, milline oled sa ise“, mis tekitas tutvusringkonnas üsna suurt elevust ning huvi potentsiaalse diagnoosi vastu. Konsulteerisin oma sisemise hingeanalüütikuga ning panin – puhtalt meelelahutuslikel eesmärkidel – kokku alljärgneva kohvi valmistamise harjumustel põhineva iseloomu- ülevaate. Kommenteerige, kas läheb mingil moel täppi ka või on puhas udujutt ja käojaan?

Harilik filtriga kohvimasin
Pealtnäha oled harilik ja ontlik kodanik, ent tegelikult peitub sinus rohkelt potentsiaali. Võib lausa öelda, et sinus on varjatud andeid. Kui sind veidi motiveerida ning õigeid nuppe vajutada, lähed mürinal-lurinal käima ja saavutad selliseid tulemusi, et ise ka imestad. Oled väga vastupidav – vajadusel võid järgemööda väsimatult töötada tunde, samuti ei pelga sa suuremahulisi ülesandeid. Olenemata väsimusastmest, taastud kiiresti, et siis jälle – kas enda või teiste meeleheaks – tegutsema asuda. Kipud mõnikord siiski igapäevarutiini liigselt kinni jääma, mistõttu kannatavad ka tulemused.

Presskann, -tass
Oled isepäine maksimalist, kes naljalt vähese ning kehvaga ei rahuldu. Näed soovitud tulemuste saavutamiseks palju vaeva – seda kõike selleks, et hiljem selle suurepärase töö vilju nautida. Mõnikord kipud ka (pingutustega) liialdama või oled ehk liiga kärsitu ja kannatamatu, ning siis oled oma tegemistes pettunud - on vaja ikka tasa ja targu! Eelistad oma elus pigem pisemate sammude kaupa edasi liikuda ning suuremaid väljakutseid võtad vastu harva, mõneti ehk liialt kaaludes ja kaheldes, ometi ei takista see sul täiel rinnal elamist. Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab...

Kallad kohvipuru tassi ja valad kuuma vett peale
Nagu presskannu kasutajad, oled sinagi isepäine hing, kes tahab nautida parimat, ent sa oled sealjuures mugav - sulle ei meeldi, kui asjad aetakse liiga keeruliseks, sulle meeldivad pigem kiired ja lihtsad lahendused. Oled üldjuhul üsna konkreetne ning sulle ei meeldi ümber nurga keerutamine ega ümber palava pudru tiirutamine. Lisaks - sa väga ei piparda ega löö verest välja, kui elu sulle kohvipuru hammaste vahele kallutab. Algul on võib-olla veidi ebameeldiv, aga siis jood vett peale ning lähed eluga edasi.

Ostad kohvi kuskilt kaasa
Oled üsna impulsiivne. Sulle meeldib - eriti argiste toimingute juures - eelkõige kiirus ning sujuvus, et siis oleks suurte ja tähtsamate asjade jaoks rohkem aega. Eelistad, et keegi teine teeb sinu eest n.ö musta ja igapäevase töö ära, ning üldjuhul ka tasud neile tehtu eest vastavalt. Tihti hõljud ise sel ajal kuskil kõrgel pilvedes, siht kaugel ees, ning argipäev jookseb sinust lihtsalt mööda. Sinul on omad asjad ajada ning omad kohad, kuhu jõuda. Kohati kipud ehk liigagi unistama ning olulised pisidetailid jäävad märkamata, mistõttu aeg-ajalt „keele ära kõrvetad“ või hoopis ninali komistad.

Espressomasin
Oled sihikindel ning tead selgelt, mida tahad ning kuidas seda saada, sealjuures poolpiduste variantidega sa ei lepi. Oled suure tõenäosusega juba tänaseks päevaks jõudnud kuhugi eluplatvormile, kus iga teine oleks saavutatuga väga rahul, ent sina ei kavatse siia pidama jääda ning rühid aina edasi. On oht, et minetad oskuse tunda rõõmu väikestest ja lihtsatest asjadest, millistest tundsid rõõmu varem. Kui su elus peaks juhtuma mingi viperus, mistõttu oled sunnitud naasma espressomasina-eelsesse rutiini, on võimalik, et sul on raskusi taaskohanemisega.

Lahustuv kohv pluss vesi
Oled väga leplik ning vähenõudev. Sa kas ei oska või ei julge midagi enamat, midagi paremat tahta. Mõneti mängib siin rolli ka sinu liigne mugavus – sul on olemas üks kiire ja lihtne lahendus, mida päevast päeva kasutad, ning sa ei ole motiveeritud midagi teistsugust proovima – seda kartuses, et keerad midagi nässu, või kartuses, et pead oma senisest kastist välja tulema ning millelegi uuele ja teistsugusele avatud olema. On oht, et lepid liiga vähesega, ning ei õpigi tundma, et elus on avastada ning tundma õppida nii palju muud head ja huvitavat. Rohkem julgust ja pealehakkamist!

Sa ei joogi kohvi mitte mingis formaadis
Oled iseseisev ning kahe jalaga maa peal. See ei tähenda muidugi, et sa aeg-ajalt ei unistaks - ent sa unistad hoopis erinevatest asjadest kui teised – need kohvijoojad – sinu ümber. Suudad vaadata suuremat, kaugemat pilti ning seda hoopis selgemalt – sa ei naudi ainult oma (piimavahust) ninaotsa. Hõljud aeg-ajalt hoopis teistsuguses paralleelargipäevas ning seetõttu on sul kaaslastest mõnikord ehk raske aru saada – nagu neil sinustki – ent see ei takista sind oma asja ajamast ning elu ja õnne nautimast.

esmaspäev, 7. november 2011

Poliitiline idu: faktide esitamine IRL-i moodi

Pühapäevases Delfis ilmus üllatav uudisnupp, kus IRL-i kuuluv linnavolinik Andres Luus tuututab Tallinna Kultuuriseltside Teabekeskuse tegevuse lõpetamisest, täpsemalt keskuse likvideerimisest ning keskuses tegutsevate seltside taeva alla jäämisest. Kuna kuulun ka ise ühte kõnealuses keskuses toimetavasse seltsi, leian, et IRL on proovinud võita positiivset poliitilist tähelepanu Keskerakonna läbimõtlematu tümitamise ning faktide mittetäieliku esitamise näol.

"Tallinna linnavoliniku Andres Luusi (IRL) sõnul annab neljapäeval volikogus vastu võetud Kultuuri- seltside Teabekeskuse tegevuse lõpetamine suure hoobi seal tegutsevale 14 seltsile ja ühingule liikmeskonnaga üle poole tuhande inimese. „Linnavalitsuse poolt on eriti küüniline kultuuripealinna aastal kaotada ainus kindel tugi, millele need seltsid toetuvad. Otsus võeti vastu kiirustades ning ilma seltsidega konsulteerimata,“ ütles Luus IRL fraktsiooni teatel.

Luusi sõnul on ka häbematu abilinnapea Mihhail Kõlvarti poolne põhjendus, et tegemist on kulude kokkuhoiuga. „Linn hoiab antud juhul nelja inimese koondamisest kokku ligi 20 000 eurot aastas. Samal ajal on sihtasutuse Tallinn 2011 kahe nõukogu liikme palk 75 000 eurot aastas. Kui abilinnapea tahab kulusid kokku hoida, siis alustagu viimasest,“ sõnas Luus. "Suure tõenäosusega on Kultuuriseltside Teabekeskuse likvideerimise järgmiseks etapiks neile mõeldud Sakala 14 hoone müük, mis tähendab seltside tõstmist tänavale," tõdes Luus."

Minuni kui ühe TKT-s tegutseva kultuuriseltsi liikmeni on jõudnud aga muret üldse mitte tekitav kiri, mis selgitas kõikidele seltsidele, et - lühidalt refereerides - TKT tegevus korraldatakse lihtsalt ümber koondnimetuse 'likvideerimine' all ning selle ülesanded antakse edaspidi kanda Tallinna Kultuuriväärtuste Ametile (vastava otsuse eelnõu teksti ning selgitust saab lugeda nt siin). Teisisõnu – halvemaks ei muutu tegelikult midagi ning mitte ükski selts taeva alla ei jää!

"Mõistan rahutust ja ebakindlust, [...], kuid võin kinnitada, et Teie tegevusele ei avalda muutus vähimatki negatiivset mõju ning tahan samas kummutada kuulujutud, mis liiguvad teabekeskuse sulgemise kohta. Hallatava asutuse töö ümberkorraldamisest ei muutu seal tegutsevate seltside töö ebamugavamaks ega halvemaks.

Tallinna Kultuuriseltside Teabekeskuse juures tegutsevad seltsid jätkavad nagu seni; ka Sakala tänava ruumide kasutamisvõimalus säilib täies mahus. Pigem toob teabekeskuse töö kultuuriväärtuste ameti poolne juhendamine seltsidele kaasa võimaluse kasutada ameti potentsiaali projektide nõustamisel ning finantsvahendite leidmisel, samuti paraneb seltside võimalus osaleda erinevates ülelinnalistes programmides. Pealegi saab teabekeskuse majandamiskuludeks mõeldud vahendid suunata kultuuriseltsidele tegevuse toetamiseks.

Otsust teabekeskuse töö ümberkorraldamiseks ei tulnud uisapäisa. Sellele eelnesid arutelud ning uue toimimismudeli kaardistamine, mille käigus vaeti erinevaist aspektidest lähtudes keskuse kohustuste ülevõtmisega seotud riske ning tuvastati ameti kui innovaatilise ja hästi toimiva struktuuri eelised teabekeskuse piiratud võimaluste ees.

Tallinna Kultuuriväärtuste Amet tunnustab juhataja [...] kauaaegset tööd, kuid täna on aeg küps muutusteks. Usun, et koostöö Teie vahva seltsiga kujuneb vastastikku rikastavaks. Kultuuriväärtuste amet toetab igati Teie edasist tegevust, pakkudes omalt poolt ruume, kompetentsi, asjalikku nõu ning senisest paremaid materiaalseid võimalusi."

Nõustun – ning usun, et koos minuga ka paljud TKT teiste seltside liikmed – et tõepoolest on senine TKT juhataja olnud tubli ning tema töö äärmiselt tänuväärne, ent eesootav muudatus vajalik ning aeg selleks küps. Kahju, et Tallinna linnas on olukord jõudnud sinna, kus poliitikud püüavad iga sammu peal konkurentidele tuima näoga ära panna, soovimata publikule avada, mis on muudatuste tegelikud tagamaad ning mida arvavad muudatustega kokku puutuvad asjaosalised sellest ise.

pühapäev, 6. november 2011

Elamus: „Oo, kallis, oo, kallis, kas kuuled...“

„...kuis mürgeldab veri?“

Ma ei ole kunagi oma n.ö kiindumust Dagö tuumikusse eitanud – siinses blogis on juba 2 erutushõiset minevikus toimunud kontserdite kohta (esimene siin ja teine siin). Kuidas saaks need kaks siis ilma kolmandata jääda? Ega ei saagi – ja siit see jälle tuleb...

Laupäeva õhtul (05.11) andsid "meie küla eitedele" Raudoja kõrtsitalus üsna intiimse kontsert-etenduse Lauri Saatpalu ja Peeter Rebane ning kõrvalosatäitjad Liblikas ja Koer. Kirju Liblikas, kes suurema osa kontserdist püüdis end Lauri erinevate kehaosade peal hästi tunda - ei tea, kas Lauri oli kevadiselt sirelilõhnaline? - tuues kõrtsituppa kaasa omamoodi lõdvestava huumorivärvingu, ning Koer, kes end väga koduselt tundis - sest see talu ongi koera kodu - ning saalis ringi sebis ja paar korda sobiva koha peal rütmi haugatas - auh!


Koeral oli ka üks Suur Puuk, aga tema lavaline roll jäi sel korral üsna märkamatuks.

Kontsert oli hea, emotsioon veel parem – kõik elemendid, alustades eelmainitud Liblika ja Koeraga, lõpetades esinejate pisikeste vusserdamiste, omavahel vahetatud pilkude ning mu tagumikualuse diivaniga, sulasid ja sobitusid väga hästi kokku. Isegi Saatpalu uue soenguga harjusin lõpuks ära...

Meeldis see, et esitusele ei tulnud ainult Dagö lood, vaid vahele põimiti ka muud loomingut. Võib-olla võinuks olla rohkem just seda muud loomingut, aga siis poleks see olnud enam see kontsert. Võib-olla võinuks olla rohkem loopi [lu:pi] ja kitarrisoolosid, aga ka siis poleks see olnud enam see kontsert.

Kellel tulevikus sarnane võimalus – soovitan.

Postituse nn nimilugu „Hakkaja“ kogu orkester "Dagö" esitatud versioonis kuulatav allpool, aga ütlen kohe, et eilsel kontserdil oli see oluliselt siiram, intiimsem ja (heas mõttes) läbilõikavam. Täna hommikulgi veel kummitab...


kolmapäev, 2. november 2011

Värviline idu: roosad ja sinised ehk lasteaed, ma ütlen!

Kõndisin eile mööda ühest Tallinna lasteaiast ning ei suuda nüüd jätta märkimata tähele pandud nähtust, kus õue peal jooksid ringi kahte värvi (riietatud) lapsed – roosad ja sinised. Võite juba arvata, kes olid roosad ja kes olid sinised – tüdrukud olid roosad ja poisid sinised loomulikult, variatsioone vähe, peamiselt beebiroosast punaseni ning helesinisest tumesiniseni. Justkui rohkem värve (laste) maailmas ei eksisteeri – on roosade naiskond ja siniste meeskond, roosad omavahel, sinised omavahel trobikonnas. Tuttavatelt noortelt lapsevanematelt on kuulda nurinat, et ega lasteosakonnast ei olegi suurt muud värvi riideid saada, mistõttu on siniroosa maailm kivi peamiselt rõivatootjate kapsaaeda. Edu lapsevanematele oma lapse teiste hulgast üles leidmisel – kui murul jookseb korraga ringi 10 roosat Hello Kitty't ja 9 sinist McQueen'i, siis mina oleksin küll nt kasvatajana hädas.















Suurem probleem seoses sinise-roosaga on aga nende kahe värvi soostereotüüpseks muut(u)mine – juba lastel on selgelt poiste asjad, värvid, riided ja tüdrukute asjad, värvid ja riided. Läbi roosa ja sinise soolise eristamise, et mitte lausa öelda kastistamise, juurutatakse juba lastesse teatav alge, idu, et poisid on ühtmoodi ning teevad ühtesid asju, tüdrukud aga teistmoodi ja teevad teistsuguseid asju. Reaalselt ei tohiks ju olla mingisugust piirangut poistele, kes tahaks kanda roosat Hello Kitty särki, või tüdrukutele, kes tahaks panna jalga McQueen'i pildiga kummikuid, nii nagu ei tohiks olla ühiskondlikku viltuvaatamist naiste peale, kes pürgivad peaministriks või autoremondilukksepaks, ega meeste peale, kes valivad õpetaja või hoopis poemüüja ameti. Ometi on liigagi levinud olukord, kus vastavat sorti särgita tüdruk või poiss on lasteaias teiste narrida ja norida, ning "sobimatus" ametis naine või mees kaaskodanike pilgata ja näpuga näidata.


Nii nagu "suurte inimeste" maailm ei ole must-valge, ei tohiks laste maailm olla pelgalt roosa-sinine!
___________________
Pildid siit.

reede, 30. september 2011

Rohkem riideid! Ei, vähem riideid!

Kui Eestis võitleb Fideelia-Signe Roots palja ülakeha kohta käivate sooliste topeltstandardite vastu (vt nt artiklit siit ning minu varasemat blogipostitust siit), siis Prantsusmaal võitleb hulk naisi õiguse eest kogu oma keha, sh ka nägu varjata (vt nt artiklit siit). Lühidalt - naised saavad ühiskonnalt riielda siis, kui riideid on liiga vähe, ning siis, kui riideid on liiga palju. Tegelikult ongi mõlema juhtumi puhul tegu väga keeruliste ning mitmetahuliste probleemidega, kus ühiskonna, sh religiooni ettekirjutused naiste riietusele üht või teistpidi rahulolematust põhjustavad.


Ühelt poolt võiks modernne ühiskond mehe keha ning naise keha näha (õiguslikelt) võrdsetel alustel. Lihtsustatult – mille poolest siis ikkagi erinevad üldse omavahel rinnad ja minnad (vabatõlge inglise keelest, kus boobs on teadupoolest rinnad ning moobs’ideks kutsutakse meeste rindu), et ühed, olenemata suurusest ning silmariive- või ihaldusastmest, vabalt ringi lehvida võivad, aga teised ei või? Kui nt naine ise tahab käia palja ülakehaga, siis kas seda võiks talle lubada või tulekski ta politseiautos minema eskortida?

Teiselt poolt – nii nagu on inimesi, kes tahavad käia võimalikult vähestes riietes, on ka inimesi, kes soovivad oma keha riietusega võimalikult palju varjata. Sellised inimesed on nt musliminaised, kes soovivad lisaks kehale ära katta ka oma näo. Levinud uskumus on, et mehed sunnivad naisi neid näokatteid kandma ning sageli on see ka tõsi, aga eelkõige autoritaarse(ma)tes islamiriikides. Tänasel päeval väga paljud nt Läänes elavad musliminaised kannavad näokatteid aga vabatahtlikult, peamiselt seetõttu, et see on nende identiteedi osa.

Kujutage ette, et eestlastel keelatakse tantsida kaerajaani, koguneda isamaalistele laulupidudele või nt lehvitada avalikult sini-must-valget lippu – need elemendid on meie, eestlaste, identiteedi osa. Siinkohal võib tagasi mõelda nt eestluse olukorrale nõukogude perioodil: kui midagi identiteedihõngulist ühe rahva jaoks keelatakse, kui piiratakse identiteedile omaste elementide igapäevast kasutamist, demonstreerimist, siis kipub see identiteedi-armastus salaja ning vaikselt podisedes hoopis jõudu koguma ning omamoodi revolutsioonideni viima.

Tegelikult on neid tahkusid ning tasandeid veel ja veel ja veel, aga juba eelnevat arvesse võttes ei toeta ma nn burkakeeldu, seda ka mitte n.ö turvakaalutlustele mõeldes – alati saab inimese isikut kontrollida või potentsiaalseid kardetavaid kuritegusid ennetada ka muud moodi, piiramata kellegi (religioosset) identiteedivabadust. Lisaks - mis puudutab kohalikku omamoodi "burkaskandaali" - leian, et kui meestel on täna õigus politsei sekkumata särgita ringi käia, peaks see vabadus olema ka naistel.
________________
Pilt siit.

reede, 23. september 2011

Hooaja idu: tappev tervisesport Tallinna kesklinnas

Igal suvel imestan ja hoian mingisuguse psühholoogilise refleksi tõttu hinge kinni, kui näen inimesi Liivalaia tänaval või muul tiheda liiklusega kesklinna teel tervisejooksu harrastamas. Kuidas te hingata saate? Mul on küllaltki ebameeldiv neil tänavatel niisamagi kõndides hingata, arvestades, et ma ei ole eriline jalutaja, vaid punktist A punkti B liigun umbes 6 km/h, ent joostes hingatakse ju tahes-tahtmata sügavamalt ja intensiivsemalt ning tõmmatakse kogu sõidukite poolt väljutatav heitgaas ja muu heljuv peentolm endale kopsu. Tahaks alati neile järele hõigata ja küsida, kas jooksja teab, mida endaga neil tänavatel tegelikult teeb. Ja joostakse ka tipptundidel! Liivalaia tänaval, mis on Eesti kõige saastunum tänav üldse.

Sama lugu on tegelikult jalgrattaga sõitmisegagi. Ise olen suur rattasõidu fänn ning kui veel Mustamäel elasin, sõitsin suvel sageli elamisest rattaga Kesklinna tööle – ikka tubli sportliku tempoga, sest aeglaselt ma lihtsalt "ei oska". Sõpruse puiestee – kuigi ka üsna tiheda autoliiklusega – oli veel kuidagi sõidetav, ent iga kord kui juba Kristiine ristmikuni jõudma hakkasin, tundsin, et tahaks respiraatorit – õhk muutus tihedamaks, sellele tuli juurde iseloomulik lõhn, koguni maitse ja olemine muutus tööle jõudmise hetkeks isegi uimaseks.

Tallinna kesklinna autorohkete tänavate näol ei ole tegemist keskkonnaga, kus tahaks või oleks üldse soovitatav mingisugust sporti harrastada. Piisab, kui toksida Google’isse "tallinna õhusaaste", et leida fakte, uudiseid ja uurimusi õhus hõljuvate peenosakeste mõjust tallinlaste tervisele ning elueale, seda mistahes sportimisest sealjuures rääkimata. Kahjuks hetkel ei pingutata Tallinnas piisavalt aktiivselt selle nimel, et pealinna rohelisemaks, eelkõige autovabamaks muuta. Pigem leiab aset üha suurem autostumine, mida kajastas ka eilne (22.09) "Kapital" ETV-s, ning üks autovaba päev aastas (mis sel aastal toimus 18. septembril) ei paranda suuremas plaanis midagi, kuigi iseenesest on tegemist toreda algatusega. Vaja on suunatud ja strateegilist tööd linnas liikuvate autode arvu vähendamise nimel! Tänasel päeval läheb nii mõnigi linlane endast välja aga juba siis, kui ratta- või jooksuvõistluse tõttu paar tänavat mõneks tunniks kinni pannakse.

Kesklinnas on äärmiselt saastunud õhk, mistõttu küsingi, kas maksab end iga hinna eest sõna otseses mõttes haigeks joosta? Tänasel päeval on kesklinlasel igatahes oluliselt tervislikum (vabaõhu)sporti harrastada mõnes teises rohelisemas linnaosas või – loobudes "värskest õhust" – siseruumides.

Ja ärge sõitke nii palju autoga!













__________________
Pildid siit, siit.

esmaspäev, 19. september 2011

Mõned mõtted Eesti parteide kasvuvaludest

Viimasel aastal kibelevad Eesti erakonnad oma liikmete arvu hoogsalt kasvatama: eelkõige pean silmas Reformierakonda ning Sotsiaaldemokraatlikku erakonda, kes liikmete värbamiseks lausa kampaania on korraldanud – esimene siis pikemaajalise, teine lühemaajalise (vt ka artiklit siit). Mõneti on parteide pingutused mõistetavad – aktiivsete liikmete juurde värbamine on oluline, läbi selle suureneb veidi ka partei eelarve, liikmemaksude laekumine, kasvab juba eelnevalt mingisugust eliitpositsiooni või muud võimuallikat omavate isikute toetusvõrgustik jne. Lühidalt kokkuvõttes - kasvavad erakondade võimalused võimu juurde saada.

Samas olen pisut skeptiline – seda eriti Reformierakonna eesmärgi suhtes saada Eesti suurimaks parteiks. SDE on Eesti parlamendiparteidest täna kõige väiksema liikmete arvuga ning nende motivatsioon oma liikmeskonda nii kvantiteedilt kui kvaliteedilt olulisel määral kasvatada on teatava määrani mõistetav. Ent olukorras, kus paljas kvantiteet ning tiitel „Eesti suurim partei“ demokraatlikus riigis enam ammu erakondadele mingisugust arvestatavat lisandväärtust juurde ei too, on Reformierakonna poolt välja kuulutatud eesmärk liikmete arvu kasvatamisel veidi õõnes, et mitte öelda lausa lapsik. Mida need täiendavad 3000 liiget Eesti mastaabis juba niigi suurele parteile veel juurde tuua võiksid? Peale mõnetise uhkusetunde ja veidi (tühjalt) kõmiseva tiitli?

Kui vaadata nt naaberriikide Soome ja Rootsi parteisid ning nende liikmearvude suhet rahvaarvuga, võib näha, et pigem on parteid väikesed, ent see-eest on parteisid palju.

Soome rahvaarv on umbkaudu 5,3 miljonit inimest, suurim partei on nn Keskerakond Suomen Keskusta, kellel liikmeid tõesti palju, umbes 163 000 ehk veidi üle 3% kogurahvastikust. Ülejäänud parteide (millest siinkohal toon välja vaid neli liikmete poolest kogukamat parlamendierakonda) liikmeskond on aga oluliselt väiksem – sotsiaaldemokraate umbes 50 000 (0.94%), Kokoomusel liikmeid u. 41 000 (0.77%), kristlikke demokraate on u. 13 000 (0.25%) ning Vasemmistoliitol liikmeid u. 10 500 (0.2%).

Rootsi rahvaarv on umbkaudu 9,3 miljonit inimest ning suurim partei on sotsiaaldemokraadid, kelle suurus küll peamiselt „vana rasv“ ehk suure tõenäosusega „surnud“ liikmed massiparteide hiilge- aegadest. Eelmainitud sotsiaal- demokraate on u. 103 000 ehk 1.11% rahvaarvust, ülejäänud „suuremad“ parteid on märksa väiksema liikmeskonnaga. Moderaatidel 55 000 liiget (0.59%), Keskparteil 37 000 liiget (0.4%), kristlikel demokraatidel 22 000 liiget (0.24%) ning liberaalidel u. 18 000 liiget (0.19%). Ülejäänud parteid, mis samuti parlamenti kuuluvad, on veel väiksema liikmeskonnaga.

Eesti rahvaarv on ümmarguselt 1,3 miljonit, suurim partei tänasel päeval on (veel) Keskerakond oma umbkaudu 13 000 liikmega (1%), neile järgneb Reformierakond 10 000 liikmega (0.77%), seejärel tuleb IRL 9 500 liikmega (0.73%) ning siis sotsiaaldemokraadid umbes 8 000 liikmega (0.62%). Suhtarvuliselt on Eesti erakonnad tegelikult juba tänasel päeval üsna suured ning liikmetearvu kvantitatiivsel kasvatamisel mina mingisugust sügavamat põhjust ei näe. Pigem kasvatavad parteid sedasi nn surnud liikmeskonda, keda on lihtsalt hea dokumentidel ära näidata – vot!, meie olemegi Liivimaa suurim ratsabaas! Kas keegi ka reaalselt ratsutada oskab, on omaette küsimus.

Parteide liikmete arv võiks olla pigem väiksem, ent sisukam, ning parteimaastik värvilisem – praegune (järgneb üldistus) 2 parempoolset, 2 vasakpoolset parteid on ausalt öeldes väga igav ning kipub üha enam kalduma kaheparteisüsteemi tekkimise suunas. Seda enam, et uute parteidega on Eestis väga keeruline turule tulla - erakonna registreerimiseks on vaja 1000 liiget ning nt parlamendivalimistel on tarvis ületada üpris kopsakas valimiskünnis.

Liikmete värbamine on tegelikult ühe partei loomulik igapäevategevus, ent arusaamatuks jääb just see soov pürgida Eesti suurimaks parteiks, seda enam - nagu võib näha nt ka naaberriikide parteide ning nende valimisedukuse põhjal - et suur liikmetearv ei määra enam ammu mitte midagi. Oluline on omada erakonna toetajate hulgas, parteituumikule lähedal õigeid, mitte palju inimesi, sealjuures ei pea need toetajad sugugi ise erakonda kuuluma – ärimehed, ametnikud, nõunikud, PR-spetsialistid, kes iganes. Modernne nn postdemokraatlik partei on suures osas üks eliidist moodustuv ning eliidi ümber koonduv professionaalne ringkond – poliitiline, kultuuriline, äriline ja muu kõikvõimalik eliit, kes on koondunud lihtsalt ühe maailmavaate, ideoloogia ümber ning selle elluviimiseks. Reformierakond ilmselt muidugi „jagab matsu“ – professionaalsemat parteid annab Eestist täna otsida – ning nende ümber on seda eliiti küll ja rohkemgi veel, samuti on võimalik, et pikemaajalisem värbamiskampaania võrreldes sotsiaaldemokraatidega toob ka rohkem sisukamaid liikmeid juurde, ent välja kuulutatud soov saada suurimaks parteiks kodumaal kõlab lihtsalt meeletult õõnsalt.

Omaette küsimus on, kas neil seatud eesmärk ka täitub - järgmised aastad tulevad majanduslikult ning rahanduslikult riigile ja inimestele keerulised ning sellistes tingimustes oma toetajaskonda stabiilsena hoida, rääkimata liikmeskonna olulisest kasvatamisest, saab olema raske. Üha enam hakkab tunduma, et Reformierakond komistab peagi omaenda edusammude ning seniste võitude taha... Uhkus kipub teadupoolest upakile ajama.

reede, 2. september 2011

Kelle nägu on haridusmaastik tegelikult ning teistest soolistest aspektidest

Statistikaameti andmetele tuginedes on keskmine haridustöötaja u. 50-aastane naine. Kolmapäeval Eesti Rahvusringhäälingu poolt saates Foorum loodud kuvandist lähtudes on haridusküsimused aga ainult (keskealiste) meeste pärusmaa. Haridusvaldkonnas töötab 47 000 naissoost ning 9 100 meessoost töötajat, ent nimetatud saates olid haridusreformi ning õpetajate palkade üle arutlevad spetsialistid kõik vaid meessoost. Miks?

Naiste nähtamatus haridusspetsialistide hulgas ei ole aga ainus probleem. Kuna naissoo ebasoodne olukord (ükskõik, millises valdkonnas) tihti (eriti meeslugejaile) pseudoprobleem tundub, toon esmalt siinkohal välja veidi teistpidise soolise küsimuse, mis on samuti üks paljudest üha põletavamatest ehk teisisõnu – mis toimub poistega, noormeestega ning nende õpihimuga ja -võimekusega ning seda tegelikult üle maailma? Miks on üha enam poisse problemaatilised õppurid juba algkooliastmest alates, sealjuures süveneb nähtus põhikooliastmes veelgi ning kandub edasi ka kõrgematesse haridusastmetesse, kutse- ja kõrgkoolidesse, kus üha enam on domineerimas neiud, naised. Ka see on soolise võrdõiguslikkuse küsimus, millega – vastavalt seadusele – meie riigiasutused, Haridus- ja Teadusministeeriumiga eesotsas, tegelema peaks, ent selles küsimuses potentsiaalsete lahenduste pakkumist tänasel päeval ei kosta. Kas on probleem reaalset soolist õpivõimekuse erinevust mitte arvestavates õppekavades (ning ma ei pea silmas kodundus-versus-puutöö-küsimust)? Kas on probleem pedagoogide väljaõppes (mitte pedagoogide enda soos)? Või on probleem milleski kolmandas? Palju küsimusi, vähe vastuseid. Kui muidu sookvootide vastu varmalt võideldakse, siis siin on koht, kus nii mõnigi mees (mõnikord lausa spetsialistiks tituleeritud) on välja pakkunud sookvootide kasutamise, pidurdamaks poiste ja noormeeste väljalangevust ja toetamaks nende pääsemist erinevatesse kooliastmetesse jne. Pigem tuleks siin aga analüüsida, milles tegelikult probleem on - kui siis endiselt tundub kvoot ainuõige lahendus, võiks sellest edasi rääkida.

Teiseks valukohaks on minu hinnangul aspekt, et enamik (madalapalgalisi) haridustöötajaid on naised, alustades päris algusest, alusharidusest, kus meeskasvatajaid saab ilmselt ühe käe sõrmedel üles lugeda, lõpetades õpetajatega alg- ja põhikoolis ning gümnaasiumites. Miks on õpetajaelukutse midagi, mis noormehi ei kutsu? Või – liikudes edasi järgmise probleemi juurde – miks jäävad naised pidama haridushierarhia madalamatele astmetele, samas kui mehed üpris kiiresti liidripositsioonidele jõuavad või sinna lausa lükatakse. Nimelt mida kõrgemale haridushierarhias, seda väiksemaks jääb naiste osakaal. Koolide, eriti aga nn eliitkoolide direktorid on ebavõrdselt sageli – arvestades jällegi nende üleüldist väikest osakaalu haridustöötajate hulgas – meessoost. Kas seetõttu, et nad on juba eos ja geneetiliselt „paremad liidrid“? Pigem tuleb mängu nähtus nimega „klaaseskalaator“ (ingl k glass escalator või mõneti ka glass elevator, kes soovib guugeldada), mida põhjustab ühiskondlik arvamus, mis on sügavalt juurdunud ka end alaväärtustavate keskealiste naiste peadesse ja enesehinnangutesse, et mees on parem juht ning sobivaim isik „kanakarja ohjeldamiseks“ – las tema olla liider! Teisisõnu tõugatakse esialgu ehk lihtsalt õpetajaks tulnud mees sageli mingisuguse liidripositsioonini. Mis on tegelikult käsitletav omamoodi soolise diskrimineerimisena, sest mehel ei lasta (nn naiselik) õpetaja olla, vaid surutakse nn mehelikku liidrirolli, kuhu ta algselt ei püüelnudki. 

Ka kõrgkooliõppejõudude seas jääb naiste osakaal meestega võrreldes väiksemaks, seda ka n.ö naiselikemate erialade puhul. Siinkohal tuleb mh mängu naiste „sotsiaalne kohustus“ vahepeal lapsi saada ning perekonnale pühenduda, mistõttu, pärast esmaste haridusetappide läbimist (bakalaureus, harvem ka magister) jäävad paljud algselt ambitsioonikad naised pikaks ajaks haridusteelt ja ka töömaastikult kõrvale ning ei olegi edaspidi enam motiveeritud kõrgeimat akadeemilist kraadi püüdma ja akadeemilisele elule pühenduma. Suurt rolli mängib ka perekonnasisene rollijaotus, kus naine - ema - peab olema lastele kogu aeg kättesaadav, aga mees - isa - saab karjääriga tegeleda ning toob tegeliku leiva lauale, naise töö on vaid naise hobi. Noori naislektoreid tänasel päeval küll leiab, aga naisdoktoreid, -professoreid on ääretult vähe. Siinkohal tuleb lisaks eelmainitud aspektidele mängu veel ka akadeemilise maailma meessoost sisering, kus naisi tihti ei võeta mänguväljakule, järgmistele teadusastmetele kaasa – nii nagu poliitikaski. Mõned kutsuvad seda nähtust lekkivaks torujuhtmeks (ingl k leaking pipeline), kus üha enam naisi lekib (või õigemini lekitatakse) akadeemilisest maailmast välja, lubades kõrgematele astmetele proportsionaalselt enam mehi. Nii nagu nafta- või gaasilekke korralgi – ressurss, seekord siis inimressurss, mis selle tõttu kaduma läheb, on üüratu. 


Kokkuvõttes on haridusmaastik üks soolise ebavõrdsuse musternäidiseid, kus on väga, väga palju probleeme, mis vajaksid teadvustamist ning lahendamist – alustades noorte poiste sooliselt ebavõrdsemast situatsioonist, lõpetades naiste läbivalt alaväärtustatud positsiooniga tänases süsteemis. Mõneti on tegu globaalse probleemiga, mille lahendamisega, muuseas, enamik Lääne riike rohkem või vähem igapäevaselt tegeleb, suurel määral on tegemist aga Eesti juhtpoliitikute valitud pimedusega selle valdkonna suhtes, rääkimata mingisuguste probleemide lahendamisest. 


2004. aastal võeti meil vastu Soolise võrdõiguslikkuse seadus, milles on eraldi peatükk soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohta, mis mh näeb ette (§9), et riigiasutused on kohustatud soolist võrdõiguslikkust süstemaatiliselt ja eesmärgistatult edendama? Kuidas seda tänasel päeval tehakse nt
meie kohalikul haridusmaastikul? Kuidas teeb seda Eesti Rahvusringhääling? 

Kurb on, et seadus võeti 2004. aastal vastu tühja paberina „viimasel minutil“ lihtsalt seetõttu, et see hakkas muutuma takistuseks Euroopa Liiduga liitumisele. Positiivne muidugi, et niigi kaugele jõuti, ent kui seaduse jõustumisest on möödas juba üle 7 aasta, aga situatsioon igapäevaolukordades on endiselt äärmiselt nutune või nutusemgi kui varem ning soolised küsimused karvaste säärtega feministide pseudoprobleem, ei ole siin millegi üle rõõmu tunda. Ühiskonnast 51% on naised, ent otsuseid siin riigis teeb tänasel päeval vaid kesine 20% parlamendis (20 naist 101-st liikmest) ning veel kesisem 7,69% valitsuses (1 naine 13-st ministrist). Haridustöötajate hulgas on naisi oluliselt rohkem kui 51% töötajatest, ent valdkonna (avalikud) suuvoodrid on ikka ja ainult meessoost, seda mh koostöös riikliku televisiooniga. Naisharidustöötajad võiks muidugi ka ise oma positsioonituse teemal lärmi tõsta, aga selle asemel valib Eesti Haridustöötajate Liit, mille liikmete (esindajate) hulgas 5 meest ja 19 naist, endale juhatuse, milles 4 meest, üks neist esimees, ja 3 naist. Proportsioonid igati paigas, kas pole?

teisipäev, 9. august 2011

Eesti ustest - sisse-välja

Eesti – see on justkui väike esivanemate majake kahekümne esimese sajandi globaalküla serval; pisike rehielamu, kus elab ja hingab pigem endasse hoidev kogukond – või kodukond. Koduuks sellel elamul on aga kui maagiline värav, mis käib päevast päeva kinni-lahti, lubades meid maailma avastama, oodates meid võõrsilt tagasi, ükskõik, kui kaua me ära olime olnud. Ent viimasel ajal minnakse rohkem kui tullakse, minnakse kauemaks, mõnikord jäädavaltki. Kas naabertaludes, kaugemates mõisades ja lossides on tõesti parem? Kas seni nii kodune rehielamu on meile kitsaks jäänud? Miks minnakse? Miks ei taheta tulla tagasi?



Juba kakskümmend aastat on meie koduuks olnud (taas) meie endi avada ja sulgeda. Aastaid sama palju on olnud üha avatumad ka teiste elamute uksed meid vastu võtma – käiakse külas, õpipoisiks, sulaseks. Kes ise võõrsile minna ei saa, ahmib aina uuenevate telekommunikatsioonivahendite toel pea ööpäevaringselt teavet, kuidas kodukonnast väljaspool elatakse. Tekivad uutmoodi soovid ja ideaalid, arusaamad õnnelikust elust – õigustatud isu millegi parema järele, isu, mis süües aina kasvab, ent mida kodukonnaliidrid rahuldada ei suuda.


Kui õitseb majandus, hakkab ka inimestel hea – selline on viimastel aastatel olnud kodukonnaliidrite loogika. Suurem osa meist pingutabki ühiselt püksirihma, mõnel on juba päris valus, ning ootab, et heaolu ometi kord saabuks. Investeerime majandusse – kastame ja väetame seda ebamaist imetaime, kohendame pinnase ettevõtluskombainiga piisavalt pehmeks ja sõmeraks. Ootame veel... hingki kinni. Läheb üks, seejärel teine – kolmas kuuleb kahelt esimeselt, et naabertalus võib püksirihma lõdvemaks lasta, ning läheb samuti. Aeg-ajalt uuritakse mahajäänutelt, kas heaolu juba paistab. Ei paista? Jäävad kauemaks võõrsile.

Miks meilt minnakse? Miks ei taheta tulla tagasi?

Liidrid võõrsil on lähtunud teistest põhimõtetest – kui õitseb inimene, hakkab ka majandusel hea. Kollektiivne kokkulepe, et varakamad panustavad rohkem ning vaesemad vähem, on kogukondlikult aktsepteeritud – nii ei pigista kehvematel aegadel koomale tõmmatav püksirihm kedagi poolsurnuks, majandus saab oma väetise ning kriisist väljumine on valutum, sest see ei toimu inimeste arvelt, vaid nendega koostöös. Eesti kodukond tunneb üha enam, et me hoolitseme kombainide, traktorite, labidate ja rehade eest, aga ei hooli inimestest, kes neid riistu käsitlema peaks. Liidrite eesmärk on seni olnud üles ehitada väliselt võimalikult jõukas ja modernne talukompleks; talutööline, kelle nägu pingul püksirihmast sinine, näeb end aga teisejärgulisena. Kellel pealehakkamist, õnne ja võimalust, põgeneb – jah, põgeneb. Plaaniga astuda peagi taas üle koduläve, ent – plaanid tihti muutuvad, eriti nähes, et reaalne heaolu kodutallu ei jõuagi.

Mis on lahendus? Lööme ukse naeltega kinni – kes sees, see sees, tehku tööd ja nähku vaeva, siis tuleb ka armastus? See armastus võib ühel hetkel aga moonduda vimmaks, millel teadupoolest komme plahvatada. Kui põllutöö tehtud ja majandus õitsiline, küll siis investeerime ka inimestesse? Õitsev majandus ei ole imerohi – kellele see õitseb, kui pole enam kedagi, kes õisi imetleks, kes ilust osa saaks? Klassikaline ettevõtlustõde on meie muidu nii majandusele orienteeritud kodukonnas millegi pärast unustatud – motiveeritud kodukonnaliige, kes tunneb, et teda hinnatakse, panustab vabatahtlikult rohkem – nii otseselt kui kaudselt, nii tahtlikult kui tahtmatult – majanduselu edendamisse. Kasta ja väetada, poputada ja läikima nühkida tuleb hoopis praegust kastjat ja poputajat – ükskõik, kui õitsev on meie majandus, ise see oma saaki ei korja; ükskõik, kui putitatud on meie ettevõtluskombain, üksinda – inimeseta – see ei sõida.

Eesti uksed jäägu valla – sisse-välja-käimine on tervendav ning minejaid-tulejaid risti lüüa oleks vale. Tuleb mõelda aga sellele, miks on tagasitulek nii paljudele vastumeelne. Pidevast poputamisest ja läikima nühkimisest hoolimata tihti streikima kippuva majanduse asemel tuleb keskenduda inimestele. Kui kodukond on õnnelik, jääb jäädavalt minejaid vähemaks ning uute ja oluliste teadmiste ning kogemustega tagasi tulejaid saab olema rohkem.

__________________________

Essee on kirjutatud presidendi kirjatalgute "Eesti ustest - sisse-välja" raames. Talgute eesmärk oli koguda kokku erinevate inimeste kogemused ja lood, mis seostuvad välismaale minemise ning sealt tulemisega, eestimaalaste ja muudest riikidest pärit inimeste avatuse ning eneseteostusvõimalustega nii siin kui seal ning (taas)lõimumisega. Sellised olid minu mõtted talgute ajal. Praegu kirjutaksin mõned asjad ehk ümber, aga idee(d) jääksid sisuliselt samaks. See, et inimese asemel hoolitakse rohkem numbritest ja süsteemist, on just see, miks mina tahaksin (mõnikord) ära minna... Mõnikord, sest seni ma veel loodan, et ehk tuleb ka inimeste aeg.
__________________________
Pildid
mu poolt aastate jooksul Setomaal klõpsutatud.

pühapäev, 7. august 2011

Kommentaar: Eesti Päevalehe uus kujundus

Eesti Päevalehel, ainsal argipäevalehel, mida tellin ja regulaarselt paberkujul loen, on juba u. kuu aega uus formaat ja kujundus. Tänaseks olen uuendatud ajalehega juba sina peale saanud ning kommenteerin lühidalt, mis meeldib, mis mitte.

MEELDIB:
* lehe uus ja väiksem formaat – see on lehe üks asjalikumaid uuendusi. Lehe lugemine on mugavam, leht ise tundub ka seetõttu kuidagi kompaktsem. Kui aus olla, siis võiks leht isegi veel väiksem, st kitsam olla.

* personaalsem, konkreetse isikuga kokkuviidav juhtkiri on olnud samuti üks positiivsetest arengutest.

* üks lemmikosadest (uues) EPL-is on neljandal leheküljel olev arvamusrubriik. Uues (kujunduslikus) kuues on see justkui sisulisema tõuke saanud ning isiklikult loen arvamusartikleid tihedamini ja suurema huviga kui varem. Arvamuskülg võiks isegi üle 2 lehekülje laieneda. Viimasel ajal on sagenenud ka erinevate tõlkearvamuste trükkimine, mis on väga hea nüke ning võiks lausa igapäevaseks tavaks saada.



*
lehe ülaservades pakutavad parasjagu käsitletava teemaga seotud või lihtsalt päevakajalised nopped välismaistest meediaväljaannetest jm allikatest. Twitteri-säutsud kipuvad ainult sinna hulka liialt lahustuma ja jäävad tihti märkamatuks.

* lehe keskel olevad pikemad teatud teemavaldkonda detailsemalt kajastavad artiklid, intervjuud vms, reedeses lehes nt majandusvaldkond ning intervjuu Läti oligarhi Andris Šķēlega. Sisuliselt on tegu vist „vana EPL-i“ Topeltkülje-rubriigiga, aga uues kuues „müüb“ kuidagi paremini.

EI MEELDI:
* lehe esikülg, õigemini seda enamasti katvad suured reklaamid – see on midagi, mis mind häirib. Esikülg võiks siiski kajastada rohkem ajalehe peateemasid, mõningaid sisunupukesi, millega end paremini müüa. Suured reklaamilärakad, mis olid EPL-i probleem vist ka enne uuenduskuuri, pigem peletavad – kui ma ei oleks püsitellija, siis ilmselt ei võtaks lehte nii meelsasti poeriiulilt koju kaasa.

* lehe lõpu poole kipub jaks justkui otsa saavat – kui kuni lehe keskpaigani on sisu valdavalt huvitav, tihe ning hästi presenteeritud, siis pärast nn Topeltkülge läheb justkui igavamaks – vähemalt ise kipun küll sageli leheküljed lihtsalt lõpuni lappama, reaalselt süvenemata. Ilmselt oleneb kuust ja tähtedeseisust, kas kultuuri-, spordi- ja muudes rubriikides ka midagi minule hingelähedast või huvipakkuvat kajastatakse. Temaatilised tagumise-külje-artiklid võiks aga hoopis liigutada lehe sisse ning selle asemel võiks viimasel lehel kajastada midagi päevakajalisemat – kas kellegi arvamust, mingisugust analüüsi vms, jätkata muud (samas) lehes juba varem kajastatud olulist uudist, lisada kommentaare vms.

* kohati tunnen ikkagi puudust eraldi säutsuveerust – praegu on säutsud lehes liiga hajusalt laiali. Mul oli tarvis end päris pikalt treenida lehe ülaservas olevaid ribasid lugema, sageli kipun unustama ning kohati on neid ka varasemast kehvem lugeda. Ilmselt mängib siin rolli valge tekst värvilisel taustal.

Kokkuvõttes – mulle meeldib EPL-i uus formaat, kujundus ning sellega kaasa tulnud (?) senisest enam süvitsi minev päevakajalisus, mille juures ei jäeta artikleid ainult kõige aktuaalsemate sündmuste kanda, vaid pakutakse lugejale ka neist teemadest eraldiseisvalt midagi uut ja huvitavat. Leht võiks olla aga natuke veelgi sisukam. Nagu ennist mainisin – mahukam arvamuskülg, aga rohkem ka uurivat ajakirjandust, analüüse – tahaks, et leht oleks sisumahukam, paksem. Ilmselt on selleks Päevalehele tarvis rohkem ajakirjanikke jm tööjõudu, aga unistus jääb, et äkki tulevikus saab...

esmaspäev, 1. august 2011

Kas sina oled juba seto?

Kui enne taasiseseisvumist, nõukogude okupatsiooni ajal oli seto olemine midagi, mida (liiga) tihti häbeneti ning varjati, siis nüüd on seto olemine moeasi. Igal aastal käib Setomaal üha enam inimesi oma juuri otsimas ja (taas)leidmas, erinevad (kiriku)pühad jm tähtpäevad-üritused on aina rahvarohkemad, mh on üritustel märgata üha enam tuntud inimesi. Kõik avastavad järsku, et nende vanavanaonutütreäi oli setu ning tahavad ka seepeale setud olla. Liialdan muidugi – suur hulk end jälle leidnud setosid on tõesti seto juurtega. Samas on suur hulk n.ö mängusetusid, kes on ära tabanud, et setu olla on popp ning nemad tahavad ka..! Rääkimata üha sagenevast setu kultuurielementide kasutamisest reklaamides (Saiö, A. Le Coq); etendustest ja filmidest, mis kajastavad setode (aja)lugusid jne. Nagu ikka pea iga asjaga – seto kultuuri kasvav populaarsus on kahe otsaga. Kohati aitab see kultuuri säilimisele kaasa, toetab mh turismi, Setomaa valdade eluspüsimist, noorte huvi setoks olemise vastu jne. Samas kipub nn uussetondus muutuma pealiskaudseks – vanasid tavasid kohandatakse endi jaoks mugavamaks, edasi kanduvad vaid motiivid ja elemendid, mis rohkem müüvad jne.

Kas, kuidas ja kui palju saaks neid (negatiivseid) protsesse pidurdada ning mil määral oleks see üldse mõistlik? Teadupoolest ei ole miski muutumatu ning seto kultuur – nagu iga kultuur – on varemgi ajas oluliselt täienenud ja ümber kujunenud. Tänaselgi päeval ei tohiks kogukonnana endasse tõmbuda ning võõraid ega ka n.ö välissetosid (valikuliselt) kaikaga minema peksta, nagu sageli kahjuks tehakse, vaid kultuurihuvilisi ja ka alles hiljuti oma seto juuri avastanuid osavalt juhendada, kuidas ikkagi käib see Õige seto värk. Samuti võiks ühtse kogukonnana välismaailmale märku anda, millise piirini, millisel moel me soovi(ta)me oma kultuuri kajastamist ja (ärilistel eesmärkidel) kasutamist ning mis on meile vastuvõetamatu. Tõenäosus, et meie arvamust sel puhul ka arvestatakse, on oluliselt suurem, kui siis, kui me omaette (küla)nurgas toriseme ning väitsa vahedaks ihume. Haarakem kinni positiivsest ning proovigem pisendada negatiivset.

Aga kas Sina oled juba seto?

Allpool: pilte Saatse külast, päätnitsapäevalt (29. juuli 2011. a)












































[Ühel setol oli kunagi ammu kasutada
Ameerikamaalt toodud pesupesemisaparaat
Otsego (eksponaat Saatse muuseumis)]

laupäev, 30. juuli 2011

Päeva idu: parteid või ristirüütlid

Modernne suhe parteide ja valijate vahel kipub sageli taanduma loogikale "mina sulle tõde ja nänni ning sina mulle oma hääle." Selle pinnal, millest parteid tunduvad lähtuvat oma kampaaniaid üles ehitades, võib küll nii öelda - vahetult enne valimisi käib igatahes üks suurem usu- ja tõekuulutamine ning otsatu nännijagamine; rahvas kuulab, rabab prügi ning mõnikord käib hääletamas ka. Reaalset sisulist debatti ja diskussiooni on viimaste valimiste eel olnud üha vähem ning kampaaniad pigem loosungi- ja tavaaripõhised.

Sellele mõeldes võttis muigama näide sarnasest tegutsemisest meie kaugemas ajaloos. Nimelt - kuulasin taas vanemaid saateid Vikerraadio sarjast "Eesti lugu". Kõrvu jäi Ain Mäesalu kirjeldus, kuidas mööda muistset maad ringi tuisanud ristijad-sõdijad üksteise võidu (sest erinevad ordud ju võistlesid omavahel) paganaid õigesse usku tahtsid pöörata ning jagasid end ristida laskvatele (eestlastele) nänni (nt särke). Mõni kavalam "pagan" käis selle peale end lausa mitu korda ristimas - sama ja/või erineva tõekuulutusgrupi poolt.

See näiteseik tõi mu silme ette paralleele tänaselt parteimaastikult, kus erakonnad omavahel valijate pärast kemplevad, kuulutades just seda kõige õigemat tõde ning pakkudes üksteise võidu paremat nänni suuremates kogustes. Paganad-valijad kuulavad üht erakonda, panevad nänni taskusse, lähevad teise poliittõe-kuulutaja juurde või lasevad tõekuulutajal enda juurde tulla, haaravad sealt paremat nänni ning lõpuks lähevad koju, "pesevad ristimisvee maha", löövad käega ning ei lähegi valima või kui ikkagi lähevad, langetavad oma otsuse valimiskabiinis viimasel minutil ning hetkeajendil.

Lühidalt ning lihtsustatult - suurt midagi ei ole muutunud.
__________________
Pilt: siit (Urmas Luik)

kolmapäev, 27. juuli 2011

Elamus: Dagö + Bonzo + Tõun

Kui Dagö 2008. aastal teatas, et läheb laiali, olin kurb, sest selliseid ümber-mitme-nurga-otse-ja-mõnusalt-valusalt-südamesse-jalaga-makku-(kerg)muusikat viljelevaid bände on Eestis väga vähe, rääkimata veel Lauri Saatpalu uimastav-jalust-niitvast tämbrist. Kui Dagö 2011. aastal uues koosseisus uue plaadi üllitas, hõiskasin, ostsin plaadi ning nautisin terviseks. Kui Dagö suvetuuri koos Bonzo ja Tõuniga välja kuulutas, ei saanud ma sedagi vahele jätta ning nüüd ongi järjekordne elamus jälle (sisse) elatud.

Dagö kontserdid teeb heaks mitte nii väga need populaarse(ma)d (raadio)hitid, vaid improvisatsioon. Eesti peavooluesinejad üldjuhul ei improviseeri, Dagö – kui ollakse viimaks kontserdisse, publikusse, muusikasse ning iseendasse sisse elanud – improviseerib ning väga hästi, üksinda ja koos kaastuuritajatega. Ka tänase kontserdi parimad hetked olid improvisatsioon, eelkõige jätsid templi mu mällu nt Kristjan Priksi (Dagö) ja Rein Joasoo (Bonzo + Tõuni bänd) löökpilli duo, samuti Henno Kelpi (Dagö) bassisoolo, ka Saatpalu häälemängud ning teistegi soolod, duod, triod, kokku- ja lahkumängud.

Kui algul kohati tundus, et kontserti ei saada hästi vedama, siis lõpuks leidsid muusika ja emotsioon äkitselt teineteist ja kogu kontsert – nii veidi vaevlev algus, eristuv, ent ometi sulanduv keskosa, raju lõpp ning õigemast õigesti valitud lisalugu – sulandus mu jaoks üheks tervikuks ning kokkuvõttes olen rahul, et see ehitus üles just nii. Ka Bonzo ja Tõun osutusid meeldivaks (kergelt progressiivseks) üllatuseks; mu enda jaoks eelkõige looga, mis rääkis värvidest, mustast ja valgest, ning lugudega "Vilma" ja "Ood pessimismile".

Huvilistel on igatahes veel võimalik kontserdile jõuda: vt siia.

Lõpumärkuseks – lisasin oma ajaveebi veel ühe n.ö vahelehe Elamused, kuhu hakkan koguma märkeid, teateid, kommentaare kultuuri- ja muidusündmustest, kus käinud, mida näinud olen (alates 01.07.2011) ning mis vähegi mainimist väärt. Hoidke silma peal!
_______________
Pilt siit.

laupäev, 23. juuli 2011

Päeva idu: pahupidi terrorism

Oli eilsete Norra-sündmuste korraldaja kes tahes ning mis tahes, terrorismiga - poliitilistel, usulistel vm ideoloogilistel põhjustel korraldatud vägivallaaktiga tsiviilisikute vastu hirmu ja paanika tekitamiseks - oli tegu igal juhul. Utøya saarel aset leidnud tulistamine ning Oslo kesklinnas toimunud pommiplahvatus langevad mõlemad täpselt selle definitsiooni alla, on intsidendid omavahel seotud või mitte. Kõige hirmutavam aspekt selle kõige juures on aga see, et eilne tulistaja-terrorist on pärit norralaste endi hulgast ning tema „põhjused“ terrorismiks hoopis teistsugused kui Lääs nägema on harjunud.

Paljud Läänemaailma liidrid, sh Obama, jõudsid moslemid juba enne tõe selgumist hukka mõista; ka Norra moslemikogukond palus vabandust arvatava moslemipäritolu ründaja eest. Alles hiljem selgus, et tulistaja on hoopis norralane, konservatiiv, kristlane, tugevalt multikultuursuse vastane ning soovis ilmselt - järgneb spekulatsioon - Tööerakonna noortelaagris korraldatud veresaunaga mõista anda, et vasakpoolsete internatsionaalsust toetav ja salliv poliitika ei ole talle vastuvõetav. Seda enam on Lääs šokis – rünnak(ud) ei lange tavapärastesse terrorismi-parameetritesse ning on justkui „pahupidi terrorism“ Lääne territooriumil – kohalik paremäärmuslasest anti-moslem tapab omasid, kes ei olnud isegi moslemid, vaid lihtsalt multikultuursust toetava-salliva vasakpoolse valitsuspartei (Arbeiderpartiet) noored; samast parteist on ka peaminister, kelle ründamiseks oli ilmselt mõeldud kesklinna (auto)pomm.

Maailm muutus just oluliselt ebakindlamaks.
__________
Pilt siit.

kolmapäev, 20. juuli 2011

„Värise, riigiametnik!“ ehk uus avaliku teenistuse seaduse eelnõu

Üha uusi seaduseelnõusid õlakahurist välja tulistav justiitsminister Michal on lauale löönud (järjekordse) avaliku teenistuse seaduse eelnõu. Olen nõus – uus avaliku teenistuse seadus koos tasutamisreformiga on tänasel päeval juba hädavajalik. Siinjuures ei tohiks aga unustada mõningaid põhimõtteid, millistega hetkel kehtivat süsteemi luues (mõneti) arvestati ning millistega tuleks arvestada ka nüüd. Oluline on, et valitsuskoalitsioon ei näeks järjekordset reformi läbi viies vaid üht eesmärki – vähendada, kokku tõmmata, õhukeseks lihvida – mida siis retoorikas efektiivsuse-suurendamise-sildi all serveeritakse. Paljud juba laual olevad ning ajakirjanduse vahendusel tutvustatud ettepanekud on põhjendatud, mõned aga mitte. Esimesse kategooriasse langeb nt idee suurendada ametnike liikumisvabadust asutuste vahel ning mõte muuta palgasüsteem läbipaistvamaks ja arusaadavamaks, teise kategooriasse aga ametnike motivatsioonipakettide vähendamine ehk lisatasude pea täielik elimineerimine, samuti lisapuhkusepäevade vähendamine.

Need neetud lisapräänikud

Riigi ning tema kodanike jaoks on oluline, et rahva teenindamiseks palgatud ametnikud oleksid oma ala spetsialistid – haritud, motiveeritud, arenemisvõimelised jne. Kuidas selliseid spetsialiste enda alluvusse saada? Pakkudes konkurentsivõimelist tasu ning motiveerivat töökeskkonda, võisteldes erasektori poolt pakutavate palkade ning hüvepakettidega. Tõsi, tänane (tasustamis)süs
teem on ajale olulisel määral jalgu jäänud ning ilmnenud on mitmeid vigu, ent samas on lisatasudel olnud omamoodi motiveeriv ülesanne täita – sedamoodi peaks (või vähemalt pidanuks) riik demonstreerima, et hindab ametniku kõrget haridustaset, keelteoskust, staaži jpm. Sellele mõeldes – kas lisatasudesüsteemi pea täielik väljasuretamine on mõistlik?

Hetkel ei ole (mulle) veel selge, kuidas palgasüsteem uue eelnõu kohaselt välja hakkaks nägema ning millised saaksid olema põhipalgad ja (üksikud, harvad) lisatasud. Oluline on, et ametnike „üüratuid palku“ lisatasude likvideerimise näol päris kokku ei kuivatataks ning et säiliks ka teatav motivatsioonielement. Uue seaduseelnõuga soovitakse veel vähendada ka ametnikele ühe „prääniku“ või „porgandina“ – kuidas kellelegi sobib – seni võimaldatud lisapuhkusepäevade arvu. Samal ajal keelatakse jätkuvalt nt ametnike õigus streikida, mis tegelikkuses läheb vastuollu rahvusvahelise tööõiguse tavapraktika ning põhimõtetega. Kas kirjeldatud töökeskkond kõlab sellisena, kus kõrgharitud spetsialist töötada tahaks?

Üks aspekt, millega uut avaliku teenistuse seadust ning palgasüsteemi välja töötades veel peab arvestama, on korruptsioonioht. Miks on parlamendiliikmete palgad nii suured? Ideaalis ning seda suures osas just seetõttu, et vähendada võimalusi, kus riigikogulane tunneks kiusatust kolmandatelt isikutelt saadavate hüvede eest „suunatult“ võimuaparaati tüürida. Ametnikud, kes oma igapäevatöös puutuvad veelgi rohkem kokku kolmandate isikute soovide ning katsetega otsuseid mõjutada, nii suuri hüvesid riigilt ei saa, vaid peavad üldjuhul olema motiveeritud korruptsioonist hoiduma peamiselt hirmu tõttu karistatud saada. Ja siis tulevad „kõrgepalgalised riigijuhid“, kes tavaametniku jaoks niigi napid lisatasud ka veel ära võtta tahavad. Rääkimata teistest, juba varem majandussurutisest innustust saanud kärbetest ja motivatsioonielementide likvideerimisest, nt riigiametnike õppelaenude tagasimaksmiste peatamisest jne. Eesti riigiametnik ei ole Kreeka riigiametnik, et teda liiga kõrge palga eest igapäevaselt noomima peab.

Kui praegu välja pakutud seaduseelnõu peaks eelkirjeldatud aspekte arvestamata ühel hetkel siiski õigusaktina realiseeruma, võib pikemas perspektiivis näha olukorda, kus (1) riigiametnike keskmine vanus tõuseb, sest noored spetsialistid leiavad üha enam rakendust erasektoris kodu- või välismaal; (2) kus töötajatest veelgi suurema osa moodustavad naised, sest mehed teadupoolest on pigem töötud kui töötavad napi palga eest; (3) kus – mis vast kõige olulisem – teenuste kvaliteet üha langeb, sest vähemotiveerivasse töökeskkonda on raske leida uuendustega kaasas käia suutvat ametnikearmeed; (4) kus korruptsioonijuhtumid hakkavad sagenema, sest ametnik kahjuks ei motiveeru ainult suurest isamaa-armastusest, vaid tahab ka juustu leiva peale, porgandit, präänikut jne.

Hästi toimiv väikeriik on kallis lõbu

Meil, eestlastel, kipub tihti meelest minema, et oma riigi ülal pidamine ongi kulukas ettevõtmine. Meil on tarvis mõista, et kui me soovime riigiaparaadi tõhusat (!) toimimist, on vaja selle eest (hästi) maksta, mh maksta isikutele, kes selles suures süsteemis igapäevaselt olulist mutrit või polti mängivad. Väikeriigina peame sageli tegema ka proportsionaalselt rohkem kulutusi kui suuremad riigid – miinimumteenuse kättesaamiseks on tahes-tahtmata lihtsalt kindel ühik miinimumtööjõudu, mis pahatihti
rahvaarvu kahanedes ei pisene.

Meie avalikus teenistuses on kindlasti ainest uutmisteks ning tõhustamiseks, sealjuures ka aspektides, mis puudutab ametnike tasustamist. Tavaametnike ületasustamine, millele nii sageli viidata üritatakse, aga pigem ei kuulu selle ainese hulka, vaid on otsitud asendustegevus teiste probleemide kohal silmade kinni pigistamiseks. Rohkem tuleks esile tõsta, analüüsida ning reformida nt seda, mis ja kuidas toimub riigiasutuste juhtkondades – see on koht, kus sageli kiputakse ületasustatud saama, ülepuhkama, seadusandlusele läbi sõrmede vaatama jne. Õnneks on eelnõu kavand hetkel vaid menetlusprotseduuri alguses, mistõttu on õhkõrna lootust, et ühel hetkel nähakse puude taga ka metsa – või Eesti puhul – et ühel hetkel nähakse ametnikemetsas ka süsteemselt viltu kasvavaid juhtpuid. Oluline on eelnõu menetlemisse kaasata ka ametnikke endid – minevikueelnõude puhul on siinkohal kahjuks ametnikest pigem lihtsalt mööda mindud. Samas – vaadates praeguse valitsuskoalitsiooni senist toimimist „vajalike“ seaduste parlamendist läbisurumisel, ei imestaks, kui ühel hetkel öeldakse „järgmine eelnõu palun!“.
___________________
Pildid siit ja siit.

teisipäev, 12. juuli 2011

Päeva idu: kus on euro kodu?

Ajal, mil eurotsoon on liikumas suurema (võla)kriisi poole, liitub ühisvaluutaga üha enam riike - vähemalt Briti Rahvusringhäälingu hinnangul (British Broadcasting Corporation ehk BBC). Ootamatult on euro käibele tulnud näiteks Lätis, Leedus ning Taanis [vt pilti vasakul: ühest (reklaam)videost siin]. Tegelikult Lätis, Leedus ega Taanis eurot käibel muidugi ei ole [vt kaarti all: kaart Wikipediast].


pühapäev, 10. juuli 2011

Quo vadis, Unio Europaea?*

Eurotsoon on haige. Majanduskriis on euroliidule, eriti eurotsoonile jätmas sügav-armistavat jälge – nii mõnigi riik pole olnud kõige parem (ega ausam) majandaja ega finantsist, mistõttu kogu EL üha ebastabiilsematel jalgadel seisab. Eelkõige on küsimus Kreekas, veidi ka Portugalis, Iirimaas ning Hispaanias. Meediatähelepanu on viimastel nädalatel pälvinud aga just Kreeka ning selle riigi päästmiseks lauale käidud abipaketid. Kreeka on väga haige – antud riik on justkui euroliidu tõbine maks, mis täisväärtuslikku elu üha enam pidurdama kipub. Euroliidrid süstivad „rikaste ja edukate“ valuutatsooniriikide „eestvedamisel“ Kreekasse üha uusi „vitamiine“ (loe: raha), et haiget siseorganit vähemalt mingilgi tasemel funktsioneerimas hoida. Kuivõrd nendel meetmetel pikemas perspektiivis tulevikku ning positiivset mõju Kreeka ülesvuntsimisel ning euro stabiilsuse säilitamisel on, on nii mõnegi arvaja, analüütiku, poliitiku, akadeemiku hinnangul küsitav.

Eurotsoon (mõneti ka EL üldisemalt) on huvitav nähtus – 17 riiki kasutab ametlikult üht valuutat, mis seob riigid omavahel (Euroopa Liidu sees) justkui eraldi organismiks, kus riikide kui siseorganite toimimine on omavahel tihedas lõimumises ning teineteisest sõltuvad. Samas puudub süsteemil reaalselt tsentraliseeritud majandus(poliitika). Süda küll on (euroeelarve), aju on ka, ent piiratud ning suudab juhitavat organismi täitma panna vaid kindlaid tegevusi, sealjuures on maksal, neerudel, põrnal jt organitel üpris suur iseseisvus organismi sees. Iga riik majandabki euroliidu regulatsioonide piires nii, kuidas heaks arvab. Nagu tänasel päeval näha - ühe (või mitme) riigi kehvad majandusvalikud võivad viia kogu valuutatsooni ebakindlale pinnale. Mistõttu oleks siin ehk mõtteainest selleks, kuidas eurotsooni majanduskäike ja -suundasid (veel) rohkem ühtlustada, välistamaks potentsiaalseid lokaalseid ämbreid, mis kogu tsooni endaga mutta veavad.

Tänasel päeval, nagu ennist mainitud, on EL püüdnud Kreekat turgutada lisaraha andmisega või, noh, „andmisega“, sest tegemist on kindlatel karmidel tingimustel eraldatud laenudega, mille kokkuvõttes maksavad kinni eurotsooniriikide kodanikud oma maksudest. Seda kõike selleks, et – ha-ha! – vältida lisalaenude võtmise näol Kreeka riigivõla kasvatamist. Antud rahaandami peab Kreeka aja jooksul siiski tagasi maksma. Abilaenu saamise üks tingimus on eelarve tasakaalustamine läbi ränkade kärbete ning maksutõusude. Ja nii ongi Kreeka muudkui kärpinud, makse tõstnud, kärpinud ja makse tõstnud – seda ka enne esimese abipaketi saamist – ning ilmselt kärbib ja tõstab makse tulevikus veelgi. Nimelt sai esimese abipaketi raha ühel hetkel lihtsalt otsa; Kreeka olukord halvenes vahepeal veelgi. Sealjuures on Kreeka ise numbritega, statistiliste andmetega hämanud, neid ilustanud, ning seda juba enne eurotsooniga liitumist. Minul ega ilmselt ka väga paljudel teistel eurotsooniriikide kodanikel ei ole enam usku Kreeka päästmisesse järjekordsete rahasüstide näol. Üha enam analüütikuid, arvamusliidreid ning kommentaatoreid leiab, et parim lahendus on Kreeka eurotsoonist väljajätmine.

Siin on nii mõnedki aga-d. Nimelt ei ole antud ajahetkel regulatsioone, mis sätestaks riigi väljaheitmist eurotsoonist ega ka Euroopa Liidust. Riigid saavad vaid vabatahtlikult välja astuda, sealjuures – praeguste reeglite järgi – ei saa riik välja astuda eurotsoonist, jäädes samal ajal majandusliidu liikmeks. Riik, kes soovib eurost loobuda, peab astuma välja EL-ist ning sellest tulenevalt pääseb välja ka ühisest valuutatsoonist. Kas Kreeka teeks midagi sellist vabatahtlikult? Kas oleks võimalik Kreekat veenda sellist asja tegema? Või – kas suudaksid liikmesriigid piisavalt operatiivselt võtta vastu kirjeldatud käike reguleerivat seadusandlust?

Kreeka läheks eurost loobudes ilmselt üsna kiiresti pankrotti, ent samas pole pankrot välistatud ka praegu, majandusliidu liikmena. Kui viimane olukord peaks aset leidma, saab negatiivse löögi kogu eurotsoon ning EL. Nii mõnigi arvaja on veendunud (vt nt siia), et Kreeka pankrot on kindel – küsimus ei ole enam selles, kas, vaid selles, millal asi toimuma saab. Mullegi hakkab tunduma üha tõenäolisem, et muud ei jää peagi enam üle – tuleb välja kuulutada Kreeka riigi pankrot ning – eurotsooni päästmiseks – leida viis, kuidas Kreeka (soovitavalt enne seda) eurotsoonist välja aidata. Ilmselt saaks Kreekal olema lühikest aega väga raske ja keeruline, aga just siinkohal peakski Euroopa Liit – olgu Kreeka siis liikmesriik või „väljaheidetu“ – oma abikäe ulatama, selle asemel, et praegu, mil Kreeka ei saa ega saa oma võlgasid SKT-ga võrreldes väiksemaks ega riigieelarvet tasakaalu, uusi keeruliste tingimustega laenu(sid) anda. Kui Kreekat päästetakse, tahavad samamahulist päästmist ilmselt ka nt Portugal ja Iirimaa. Kuhu ja kuidas siis ja sedamoodi? Majandusliidu liidrite retoorikat kuulates usutakse aga just abipakettide toimimisse ning Kreeka väljaheitmist või -astumist isegi ei kaaluta. 2010. aastal, mil Kreeka sai kätte oma esimese abipaketi, võis sellist retoorikat veel uskuda, aga kui praegusele teisele abipaketile peaks järgnema kolmas, sinna lisaks abipaketid teistele hädas liikmesriikidele, muutub asi veel kahtlasemaks. Kuhu siis, euroliit?

* Kuhu lähed, Euroopa Liit?

Algselt kirjutasin Quo vadis, Unionem Europaeam?, kus EL oli ebakorrektses käändes - tänan tundmatuks jäänud asjatundjat mu konarlikku ladina keelt parandamast.
______________________________________

Inglisekeelseid artikleid antud teemast on nt siin, siin, siin, siin ja siin.
Pildid - järjekorras - pärit siit, siit.

kolmapäev, 6. juuli 2011

(Eilse) päeva idu: hariduseta mehed

Teisipäevase online-meedia hittuudis (nt siin, siin ja siin) oli, et Eestis on suur hulk noormehi, kes juba põhikoolis süsteemist välja langevad ning läbi selle terve Eesti arengut pidurdavad. Erinevate ekspertide sõnul on süüdi mittetoimiv haridussüsteem, kommenteerijate sõnul eelkõige aga (nais)õpetajad, emad ja ka feministid, kes poisse/mehi ei mõista või koguni vihkavad, sest suur osa naisi on ju ometigi „elus ja meestes pettunud (vanatüdrukud)“ ja tahavad seeläbi kogu vastassugupoolele „käru keerata“. Samas – kas siin ei ole punkt, kus viimaks mõista, et just sooline ebavõrdsus, soolised stereotüübid on need aspektid ühiskonnas, mida tegelikult süüdistada ning mis tegelikult esmatähelepanu vajaks.

Õpetajad on valdavalt naisõpetajad seetõttu, et palgad haridusvaldkonnas on madalad ning „perele leivateenijad mehed“ lihtsalt ei lähe koolidesse tööle. Õpetajad on naisõpetajad ka seetõttu, et eelkooli- kuni keskkoolipedagoogika on traditsiooniliselt naistetöö ning ükski „normaalne mees“ end sellele valdkonnale ei pühenda (kehaline kasvatus ja tööõpetus väljaarvatud). Millised on konkreetsete (nais)õpetajate (kasvatus)meetodid, sõltub aga suuresti sellest, mida neile kõrgkoolides õpetatakse – kui neile ei õpetata oma erinevate käitumistüüpidega töötama, on viga kõrgemas süsteemis, mitte ilmtingimata õpetajate „vales sugupooles“.

Tüdrukud saavad koolis paremini hakkama nt seetõttu, et neid kasvatatakse juba väiksest peale korralikeks ja püüdlikeks, sest selline on pisikeste tüdrukute soostereotüüp – pahandusi ei tohi teha, tubli peab olema! Poistele lubatakse rohkem pahanduste tegemist, keeldude ja käskude eiramist, sest nad on ju poisid – nad peavadki kohati kontrollimatud olema! Suitsetav poiss
on aktsepteeritavam kui suitsetav tüdruk – poisid on poisid ja tüdrukud peavad olema tüdrukud! Poisse kasvatatakse juba varakult ka tüdrukutest oluliselt enam materiaalseid väärtuseid hindama, mistõttu nii mõnigi noormees saab suve jooksul ehitus- või muud lihttööd (muidugi mustalt) tehes „suure raha“ maigu suhu ning ei olegi enam motiveeritud õppima – (Soome) ehitajaks - tööandja pritsib kogu aeg pappi taskusse, milleks haridus?

Võimalus võrrelda nt (ehitus)buumiaegseid väljalangemisnumbreid kriisiaegsetega:


Oma panuse poiste ebavõrdsesse seisu haridus- ning teatud määral ka edasisel elumaastikul annab see, et liiga sageli puudub poistel (korralik) isaeeskuju – üksikemad on üha enam reegel kui erand, siia lisaks alkohoolikutest isad, Soomes ehitajaks olevad isad, lapsekasvatamisse pea üldse mitte panustavad isad jne. Lapsevanemad, kasvatajad ja õpetajad – olgu nad siis mehed või naised – ei teadvusta igapäevaelu soolist aspekti ning seda, et sageli surutakse lapsed oma stereotüüpse mõtlemise ja käitumisega kindlasse kasti, kus lapsel sugugi hea ei pruugi olla. See teadvustamatus ongi aspekt, mille lahendamisega riik peaks tegelema, aga millegi pärast püütakse väita, et tegelikult on meil soolise võrdsusega kõik väga hästi. Ei ole ju hästi – kannatavad naised ja kannatavad mehed, seda lihtsalt erinevates eluvaldkondades.

Huvitav on veel ka see, et kui mõnest uuringust tuleb välja (noor)meeste ebavõrdne positsioon ühiskonnas ning selle negatiivne mõju riigi arengule, on (mees)poliitikud kohe valmis sadulasse hüppama ning selle ebavõrdsuse likvideerima. Muidu soolise võrdõiguslikkuse suunas negatiivsed kommentaatoridki lausa mainivad, et peaks hariduses kvoote (!) kasutama, et naiste ülekaalu meeste suhtes võrdsemaks muuta. Retoorika on aga hoopis teine, kui uuring kinnitab naiste ebavõrdsust ning vajadust riiklikul tasandil soolisesse võrdõiguslikkusesse investeerida – sellisel juhul meil probleemi ei ole, olukord on pigem normaalne ja räägime, palun, millestki asjalikumast. Millal tuleb taipamine, et sooline võrdõiguslikkus ongi just sooline võrdõiguslikkus? Millal mõistetakse, et soolise võrdsuse arendamisse investeerimine aitab parandada nii naiste kui meeste positsiooni ühiskonnas?

Lühidalt kokkuvõttes - hea, et soolise ebavõrdsuse tahkudest tulenevad probleemid üles tõstatuvad, puudutagu see siis naisi või mehi, ent valikuline lähenemine ning põhjendamatult erinev retoorika nende ebakohtade suhtes võiks olemata olla.