laupäev, 16. oktoober 2010

Šokiteraapia.

Leelo lebas keset päikselist võilillepõldu ning hingas kerge varasuvise tuulega ühes rütmis. Saba vonkles rahulolevalt kirju liblikaga mängeldes. Midagi polnud puudu, midagi polnud üle. Leelo elas selles idüllilises hetkes, mõtlemata millelegi muule, aeg-ajalt vaid silmadega üle põllu silitades. Varsti jäi Leelo kõrvu aga tuulekohinast ja eemalt kostvast õrnast linnulaulust selgesti eristatav ning üha valjenev müra. Leelo ajas end istukile ja nägi enda suunas kihutavat mäslevat hiidlainet. Kassi silmad läksid ehmatusest pärani, ent juba järgmisel hetkel mattis laine ta enda alla.

Leelo avas silmad ning tõusis hingeldades istukile. Võililledest polnud haisugi. Toanurgas mürises külmkapp, akna taga kolistas jõudu koguv sügistorm. Kapinurgal seisev elektronkell näitas vaid nelja vilkuvat nulli.


Kommentaare ei ole: