laupäev, 23. oktoober 2010

Raske mõista? Öiseid mõtteid imikutapust.

Verdtarretavaim uudis viimaste päevade meediaveergudel on noorest Virumaa neiust, keda ühiskond nüüd beebitapu kahtluse tõttu virtuaalsete kividega (loe: kommentaaridega) surnuks üritab loopida. Minul käis uudist esmakordselt kuuldes peast vilksamisi läbi küsimus, kuidas mina sellises olukorras oleks käitunud? Seejärel hakkas tüdruku reaktsioon tunduma üha arusaadavam. Kommentaarium (üksikute eranditega) neiule aga ei halastanud.

"Miks ta ennast rasedana arvele ei võtnud!?"
"Kuidas ta võis oma lapsele nii teha?!"
"Need on need tänapäeva virtuaalmaailmast rikutud noored!"
"Kui oskad lapsi teha, siis kanna ka vastutust!"

Jah, selliste juhtumite korral on kõik eestlased jube suured moraalijüngrid ikka küll. Ajakirjanikel ka ila tilgub, et kus nüüd saab alles palju klikke, verd, pisaraid - kui vinge! Kooli juhtkond jagab vabalt ajakirjandusele kommentaare - jah, selline tüdruk, selline perekond, meie ei teadnud, ei näinud midagi, aga, näete - vot! - juhtus, paha-paha! Kurat, kas keegi mõtleb selle tüdruku peale ka või on see neiu kõigi peakestes juba lihtsalt mingisuguseks kaugeks fiktiivseks roimafilmi karakteriks muutunud.

Sa oled 18-aastane depressiivse Eesti väikelinna noor neiu. Ilmselgelt sa ei saa oma emaga kõige paremini läbi, sa ei ole just kõige populaarsem tüdruk klassis/koolis/linnas. Oled küllaltki hiljuti naiseks kasvanud. Sa otsid lähedust, võimalik (ning vägagi tõenäoline), et leiad otsitud lähedust mitte just kõige õigemast kohast. Jääd ootamatult rasedaks. Kellegi käest abi küsida sa ei oska, ei julge. Tuletan meelde, et tegemist on väikese Eesti asulaga, kus kõik teavad kõiki. Emale rääkida ei julge, mehele võib-olla rääkisid, aga tema saatis su selle jutu peale kohe pikalt. Mida sa teed? Mõtled ja mõtled. Aeg tiksub. Kõht kasvab. Inimesed hakkavad küsimusi esitama, sina valetad, et oled lihtsalt paksuks läinud. Samal ajal kasvab paanika su sees üha suuremaks. Rasedusele selline pidev üüratu vaimne ärevus positiivselt ei mõju. Ühel päeval hakkab sul kohutavalt halb. Tuletan meelde, sa ei ole kunagi varem rase olnud - sa võib-olla ei seostagi oma enesetunnet mingilgi viisil rasedusega. Lähed tualettruumi. Istud, ootad, vaevled, tõenäoliselt teadmatagi, mis sulle täpsemalt haiget teeb, kuni selgub tõde.

Nurisünnitus... Nurisünnitus, inimesed - saate üldse aru, mida see võib tähendada selle noore inimese jaoks? Sa võib-olla lebad poolteadvusetult tualettruumi põrandal, vaatad mingisugust inimeselooma meenutavat verist tompu, mis vaevaliselt liigutab, üritab ehk hingata. Sul on valus. Sa oled paanikas - mida lapsega teha? Mida emale öelda? Mida teistele öelda? Valus nii vaimselt kui füüsiliselt. Kas sina mõtleksid sel hetkel selgelt? Kas sa mõtleksid, et oi, nüüd helistan kiirabisse ja siis räägin emale kõik ära ja ülehomme lähen kooli, ütlen, et ma rohkem ei saa tulla, mul on nüüd laps - nii vahva! - ja siis lähen ostan poest paki mähkmeid ja rinnapumba ning elan õnnelikult elu lõpuni.

Reede pärastlõunal ilmus uudisteportaalidesse kogu juhtumit veidi tasakaalustavamaid artikleid psühholoogide-nõustajate kommentaaridega. Mulle tundub, et siinkohal ei ole tegemist külmaverelise mõrtsukaga, kes täiesti läbikaalutult oma lapse ära tappis.

"Kui noor naine pole emakssaamiseks valmis, võib rasedus temas valla päästa
hävituslikke tundeid," ütles psühhoterapeut Tiiu Arro. Emakssaamine on Arro sõnul väga sügavaid tundeid äratav kogemus, milles on oma osa kehalistel aistingutel, omaenda sünnikogemuse mälujälgedel, suhetel oma emaga, lapse isaga, lähedaste ja eakaaslastega ning kõigel, mis annab tähenduse nii suurele elumuutusele. "Vastu tahtmist rasedaks jäämisel pole raskete tunnete esilekerkimine sugugi haruldane," märkis Arro. Hävituslikuks muutuvad tunded Arro sõnul siis, kui inimene ei jaksa neid kanda ja soovib neist iga hinna eest vabaneda. "See on äärmiselt kriitiline moment. Tekib väga palju vastakaid tundeid: hirm, vastutus, kohustus, pettumus, häbitunded," loetles Tallinna Raseduskriisikeskuse juhataja Küllike Lillestik. "Olukorraga kohanemine võib olla niivõrd valulik, et inimene võib hakata täiesti eitama seda, mis temaga toimub."

Kurjam, kui mina, peaaegu 23 aastat vana, ei ole valmis - tõesti ei ole! - last saama, siis miks oodatakse, et 18-aastane seda kõike nii lihtsalt peaks võtma? Ma arvan, et kui mulle peaks "sülle sadama" ootamatu rasedus, sõidaks mul ka katus - vähemalt lühiajaliselt kindlasti - ära. Edasi mängiks minu puhul rolli juba see, kas probleemist on kellegagi rääkida, kas ja kuidas mind sel ajal toetatakse jne. Lisaks - ning mida märkis ka Tiiu Arro - ei saa öelda, et meie ühiskond igat last avasüli ootab. (Sooliselt) nõnda ebavõrdsesse Eestisse oleks küllaltki lapsevihkajalik kedagi ilmale üleüldse tuua. (Liialdan veidi, aga mõte jääb sarnaseks..)

Soolisele temaatikale üle minnes - miks keegi selle lapse eostanud spermatosoidi autorit ei peedista? Ega see neiu üksinda rasedaks ei jäänud. Kus on see mees? Mida tema teadis või ei teadnud, arvas või ei arvanud? Ajakirjanikud-kommenteerijad, palun, tundke huvi ka tema vastu! Ei, rasedus, sünnitamine ning laps on Eestis muidugi ainult naise mure.

Meedia nüsib praegu poolnüri noaga selle tüdruku küljest tükke lahti ning serveerib tükid lugejaile-vaatajaile sobiva kollase skandaalimaigulise garneeringuga läikival hõbekandikul. Piinleva tüdruku suunas loobitakse hammas verel muudkui uusi ja suuremaid kive. Valus on..

14 kommentaari:

ieska ütles ...

Meite kohustusliku põhiharidusega riigikeses ei ole 18-aastasena võimalik kogemata rasedaks jääda muul viisil kui vägistamise tagajärjel. Kõik muud juhtumid näitavad ükskõiksust ja hoolimatust enese ja teiste elu ning tervise suhtes.
Kui 18 või ka 23 aastane noor (soost sõltumata) ei ole valmis lapsevanemaks saama, siis ta kasutab vastavaid abivahendeid!

kaamos rules! ütles ...

Kohustuslik põhiharidus ei ole kindlasti midagi sellist, mis planeerimatute raseduste olemasolu välistaks.
Ma olen loo kirjutajaga paraku nõus. Kollane ajakirjandus on saanud hambu erakordselt suurt klikiarvu tagava teema, millele on kombekas reageerida vaid hävitava hukkamõistuga ja nii siis muudkui mõistetaksegi hukka, kordagi püüdmata mõista. Nõutakse tolle tüdruku moraalset ristilöömist, vaimset hukkamist, sest see, MIDA ta tegi on jube. Aga MIKS ta seda tegi ei huvita kedagi.
Ta elab selle koormaga eluaeg.

zeeta ütles ...

vabatahtlikult omandatud kõrgharidusega emased teavad tarkade tohtrite ja proviisorite väidete ja koguni rasestumisvastasre vahendite infolehtede põhjal, et 100% kindel ei ole mitte ykski vahend v meetod.
rääkimata siis komplitseerit juhtumitest.
Selle loo avaldamine ja kommentaarid näitavad eestlaste ylimadalat haritust ning samas ylikõrget neurootilisust.

Anonüümne ütles ...

Olen nõus, kogemata ta siiski rasedaks ei jäänud, vastasel juhul oleks ju algatatud kriminaalasi.
Kui see tädi käis normaalset intellekti eeldavas gümnaasiumis, siis on alust arvata, et ta teadis, milliseid tagajärgi ükskõik, mis põhjusel tehtud väike kepp põhjustab.
Järgmiseks mõistmise ja kaastunde objektiks võiks olla mõni teine mõrtsukas, kelle puhul võiks ka mõista näiteks seda, et ta sai 10-aastasena teada, et jõuluvana pole olemas ja tal on seega täielik õigus(!) siiani pahane olla ja keegi ilmsüüta inimene seetõttu teise ilma saata.

w ütles ...

Noo jaa... kõige raskemini mõistetav selle loo juures on meie ajakirjanduse tase pooltoore materjali käsitlemisel, ma ei teagi, miks see mind veel aeg-ajalt üllatab, eetikal ei ole teatavasti ette nähtud ruumi mõiste "business as usual" kõrval.
Samas ma ütleks, et kommentaarid olid eee... no mitte 100% ega mitte ka 90% ega vist mitte isegi 80% ei tormanud avaliku hüsteeria ja ajujahiga kaasa, positiivne märk seegi.

Eelmisele anonüümsele - sa tundukse ka olevat leidnud õiguse ja õigustuse kive pilduda, sest said teada midagi õudset. Aga see on ju hoopis midagi muud, jah?

Anonüümne ütles ...

Olen nõus, kogemata ta siiski rasedaks ei jäänud, vastasel juhul oleks ju algatatud kriminaalasi.

oh püha naiivsust! sa arvad, et 100% mitte-vabatahtlike seksuaalaktide tagajärjel algatatakse kriminaalasi või? hea, kui seda viiendikugagi tehakse...

kui tegu on pool- (või täis-) pubekaga, kes ei ole olnud eriti populaarne ja kui mees on olnud selline, kes muidu ehk isegi meeldis, lihtsalt piiga ei tahtnud seksi, mitte siis, mitte nii, mitte... võib too noor naine hiljem piibli peal vanduda, et a) midagi ei olnud, pole iial olnudki (isegi, kui rase on... see oli... ee... pühast vaimust... neitsi maarja lugu ju teate?) või b) no korraks otsa ehk natuke pani sisse, aga, ausalt, ma ise tahtsin.

... sest seda häbi...

... ja seda, kuidas tegelikult oli, ei saa keegi peale anonüümse interneti iial teada, kindlasti mitte vanemad.

ma loodan, et ei sina, su õed ega tütred ei pea seda iial läbi elama.

ma loodan, et sa jäädki sama mõistmatuks.

sinu pärast.

T. Turner ütles ...

Ieska, kas elame tõesti nii roosas-valges ratsionaalses maailmas, kus kõik mõtlevad, et kui on A, siis teen kindlasti B, mitte C. Kui keegi õnnetu valib variandi C, lüüakse ta risti ning visatakse ühiskonnast välja, sest mustad plekid meie roosa-valgele pildile ei sobi..

Rasestumisvastased vahendid ei ole 100% kindlad. Isegi steriliseerimine mitte. Väide, et kogemata rasedaks jääda on võimalik ainult läbi vägistamise, näitab teadmatust.

Noorte neidude kogemata rasestumine, muuseas, ei ole sugugi midagi uut Eesti päikese all. Lisaks - sarnaseid asju juhtub ka vanemate neiude-naistega. Küllaltki tihti, muuseas. Sageli otsustatakse vooluga kaasa minna, laps sünnitada ning see oma ellu vastu võtta, ent mitte alati - osa otsustab abordi kasuks, osa annab lapse ära, osa kaotab pea ning satub sellisesse olukorda, nagu kõnealune neiu.

Siinkohal on ka küsimus, miks hurjutatakse tüdrukut üksinda, et näe!, ei kasutanud vastavaid vahendeid. Jällegi - tüdruk üksi seda last ei tootnud! Hurjutagem ka noormeest, et ta ei näidanud üles initsiatiivi kondoomi kasutamisel. Noored võivad vaevelda mitmesuguste komplekside ja häbitunnete all - võib-olla tüdruk häbenes küsida, et jou!, kas me vahendeid ka kasutame w? Rumal? Jah. Juhtub aga sageli ning mitte ainult noortega.

Pealegi - fookuses ei ole see, ET see, et tüdruk rasedaks jäi. Fookuses on see, MIS põhjustas tüdruku sel moel käitumise? Ühiskond materdab neiut õudsete tagajärgede pärast, aga kedagi ei huvita, kuidas saaksime ära hoida sarnaste juhtumite kordumise tulevikus, kuidas konkreetset neiut päästa eluaegsetest hingetraumadest jne.

Ei - vaja on verd! Tooge rohkem ning suuremaid kive!! Tooge rist, naelad ja haamer - paneme risti Vabaduse väljakule püsti, lööme neiu risti kõigile hoiatuseks! Mõnna, kas pole?!

ieska ütles ...

No tõesti, ma ei usu, et see mammu EI TEADNUD, et ta võib rasedaks jääda, tehke või tina, ma ei usu!
Ja aususe mõttes olgu öeldud, et ma ei usu ka seda, et see töllmokk, kes siis vbla ei saanud hästi aru, et ei tähendab ei, aga mitte võib-olla või natukene ikka jah, et ta ei teadnud, et väiksest suksutamisest algab kellegi elu.
Minu arvates on koer just siia maetud - nii pohl on kõigest/kõigist lihtsalt ja "minuga ju nii ei juhtu" ükskõik kui vastutustundetult ma siis ka käitun.

T. Turner ütles ...

Ieska, ma ei olegi väitnud, et see noor neiu ei teadnud, et ta võib rasedaks jääda. Ma pigem üritasin siia kõrvale tuua muid võimalikke olukordi - hirm kondoomi nõudmise ees, kondoomi purunemine, kasutatud vahendi mitte-100%-line töötamine jne.

Nagu ma ennist kirjutasin - fookuses ei ole see, ET tüdruk rasedaks jäi - noorte tüdrukute poolkogemata rasedaks jäämine ei ole harv ning ebatavaline juhus -, vaid see, MIKS ta nurisünnituse järel käitus nii nagu ta käitus, ning kas see käitumine tõesti on nii üheselt hukka mõistetav või on tema käitumist kuidagi võimalik ka teisiti näha ehk teisisõnu mitte hukka mõista, vaid mõista.

ieska ütles ...

TT,
mitu last/täiskasvanut/perekonda/kogukonda sel tädil ära tappa lasta tuleb enne kui talle võiks juba natukene mokaotsast öelda, et kle, see pole ikka väga ilus tegu?

Mõistame ja saame aru ja tolereerime ja sallime kui ema tapab/jätab tühermaale lapse, kes ei suuda end kuidagigi kaitsta, kuid mille kuradi pärast siis me mõrtsukaid vangis hoiame?
Tappis teine ära kellegi või koguni nottis piinarikkalt maha terve perekonna, ärme mõista teda üheselt hukka, ärme pane vangi, võtame parem oma katuse alla elama, tõstame ette paremad palad, kolime ise esikusse mati peale ja hakkame mõistma, aru saama, tolereerima, sallima ja püüame tema käitumist teises valguses näha?

Kuhu sallivusrindel siis edasi?
Kui keegi suitsu küsimisele julgeb ei vastata, siis on täiesti õigustatud lisaks suitsule, kellale, jopele ja jalanõudele võtta keeldujalt ka elu ning lisaks eeldada, et kui suitsunäljas inimene keelduja silmas nuga keerab nagu mõni teine lusikat moosi sees, siis ühiskond PEAB seda mõistma.
Suitsu OLI ju vaja!
Kui selle käigus kellegi teise elu ära rikutakse ja mitte ainult rikutakse, siis oli teine ise süüdi. MINUL oli suitsu vaja!
Kas nii?


P.S. Mitte üks mokakobin poleks mul kui see mammu oleks lapse ära andnud. Sallivust ja mõistmist ja mida kõike oleks jätkunud kauemakski :)

Anonüümne ütles ...

Kulla Ieska,

Milleks selline liialdamine? Esiteks on juhtunud ääretult kahetsusväärne juhtum 1 lapsega ning sellega ju tegeletakse! Võimalik, et tänaseks on tütarlaps aru saanud teo koledusest ning võimalik, et ta on ka ise šokis. Seega, ei ole mõtet jagada hinnanguid, et kui "mitu last" ja mokaotsast, et pole justkui "väga ilus tegu". Sellest, et polnud ilus tegu, on tänaseks kõik ajalehed palju kirjutanud.
Asi ei ole tolereerimises, vaid eelkõige arusaamises ja mõistmises. Tegu peab olema vähemalt keskmiselt intelligentse tütarlapsega. Seda enam peaks mõtlema, et miks ta tegi sellise valiku, nagu tegi. Jah, võib-olla on tõesti empaatiavõimetu ja südametu inimene. Aga võib-olla ei ole? Võib-olla ta kartis midagi? Seda kõike on vaja teada, et inimesed saaks aru ning suudaks ära hoida tulevikus sarnaseid juhtumeid. Et ENAM nii ei juhtuks.
Ieska, ma ei tea, kas sul endal on lapsi. Ma ei tea, kuidas on läinud sinu rasedused ja sünnitused. Iseenda ja oma tuttavate kogemustest tean, et lood on kõik erinevad. Paljud ei tea tükk aega, et nad rasedad on. Teised teavad esimesest päevast. Mõnel takistavad hormoonid raseduse ajal normaalselt mõtlemast, teine on täiesti adekvaatne. Mõni saab emaks lapse sünnihetkega, teine on pärast mitu aastat depressioonis.
Minu jaoks on küsimus ikkagi, et miks see tütarlaps nii valis. Kartis hukkamõistu? Ema, sugulaste, naabrite ja ühiskonna oma? Et näe lolli, jäi puberteedikust rasedaks? Palju kurjad kommentaatorid, kes täna selle tüdruku rattale paneks, parastaks tõenäoliselt ka siis, kui ta selle lapse otsustaks sünnitada ning emapalga lõppemisel peaks välja kolima üürikorterist, oleks ilma raha ja töökohata (sest haridustee lõpetamine lapse kõrvalt on keeruline): jälle kuulutataks tütarlaps lolliks. Seega: äkki tema ei näinudki iseenda jaoks head lahendust? Ja äkki selles oleme süüdi meie - teda ümbritsev ühiskond? Et me ei oska hädasolijat märgata, ei oska aidata. Et abikäe asemel parastama kipume...
Ma olen ise väikese tüdruku ema. Ja mind paneb väga tõsiselt mõtlema, et kuidas teha nii, et minu lapsel kunagi nii kohutavat valikut teha ei tuleks ja et vajadusel ikka kolmanda väljapääsu leiaks. Et ta julgeks ja tahaks minu juurde tulla oma murega.
Muuseas: püüd mõista ei tähenda ilmtingimata mingi nähtuse sallimist-tolereerimist.

Rents ütles ...

Kuulge, mida te ajate. See, et ema oma lapse tappis, on ainult üks variant. Kuna nüüdseks on juba mitu korda käinud läbi väide, et rasedus oli alles kuus kuud kestnud, siis sel juhul on kodusünnituse puhul lapse ellujäämistõenäosus väga väike. Selles vanuses on loode ka veel õrn ning võib ka lihtsalt sünnituse käigus viga saada, eriti kuna ema on kogenematu. Ema võiks ka lihtsalt surnud last nähes paanikasse minna ja esimese hetke ajel ta ära peita.

ieska ütles ...

Kõige rohkem häiribki tegelikult ju see, et krt, see sünnitaja ei elanud üksikul saarel. Ta ümber olid reaalsed inimesed.
Ema - ise sünnitanud naine.
Oli n+1 kooliõpetajat, kellest tõenäoliselt oli keegi ka kunagi sünnitanud.
Väike koht - kõik tunnevad kõiki nagunii, teavad sust rohkem kui sa ise üldse kunagi teada saaksidki.
Ja mitte keegi, kohe mitte ükski ei pidanud vajalikuks pakkuda abi!
"Ah pole minu asi" suhtumine, küll keegi teine märkab ja teeb.
Sõi palju, no las ta siis sõi, mis see minu asi on.
Kogu sellest tsunftist ei taibanud mitte keegi, võtta see lollivõitu pubekas käekõrvale ja panna olemasoleva koolipsühholoogi, sotsiaaltöötaja ning arstiga tuppa kinni seni kui asi on sirge!

Nüüd on hiljavõitu mõista ja aru saada.
Kui tüdruk oleks ise abi otsinud, oleks võinud tõesti mõista ja aru saada, et juhtub.

T. Turner ütles ...

Ieska, kõik ei oskaGI ise abi küsida. Või lihtsalt ei julge. Kui sa ei saa oma emaga läbi, kas sa istud talle põlve peale ja puistad südant, et oled rase? Kas sa läheksid teismelisena klassijuhatajalt abi küsima? Kõik ei ole nõnda avameelsed oma muredest rääkima. See, et tegemist oli väikese linnaga, teeb ju asja veelgi hullemaks - usaldadki võib-olla klassijuhatajat, aga järgmise sammuna teab sellest juba kogu väikelinn?

See selleks.. Tegemist oli kodus aset leidnud nurisünnitusega (olenevalt uudisteportaali andmetest kas raseduse 6.kuul või 7.kuul). Seda kõike arvesse võttes edasi väita, et neiu lapse tahtlikult ära mõrvas, on ikkagi väga karm süüdistus.