esmaspäev, 12. juuli 2010

Bruxelles: 144.-145.päev

Neljapäeva (08.07.2010) hommikul ärkasin taas küllaltki vara - kell 8 - ning jätkasin eelmisel õhtul pooleli jäänud koristamist ja pakkimist. Umbes kell 10 võtsin jalad selga, haarasin "kodu"poest kaasa hommikusöögi ning marssisin viimast korda parlamenti. Veidralt õnnis tunne oli... Viimast korda lülitasin tööle arvuti, viimast korda sisenesin parlamendi e-postkasti, viimast korda käisin parlamendisööklas söömas, viimast korda ei suutnud ära imestada, millist "töörutiini" ikka mõned eurokraadid järgivad... Juhendaja polnud endiselt mu kirjale vastanud. Praktikantide tugiisik oli mu kirja vist üle kahe rea lugenud, sest ühelegi mu küsimusele ta ei vastanud. (Sugugi mitte) viimast korda saatsin tugiisikule uue e-kirja, sest ma vaja(si)n vastuseid.

Kell 16 võtsin ette viimase teekonna parlamendist elamisse. Elamises jätkasin koristamist ja pakkimist - umbes kella 20 paiku oli külla oodata üürileandjat, kes siis (minu nägemist mööda) kiidaks mu koristustööde tulemuse suurepäraseks ja annaks mulle mõnedsajad eurod deposiiti tagasi. Kell 20 ja mõned minutid peale koputatigi mu uksele. Üürileandja käis muudkui näpuga pindu silitades kõik nurgad ja nurgatagused üle ning ütles, et siin veel vaja 3 tundi koristada. Naine lahutas seejärel mu deposiidist kolme tunni koristustasu, andis ülejäänud deposiidi tagasi ning hõljus minema. Olin rõõmus, et üks formaalne protseduur jälle läbi elatud, kuigi mitte päris minu nägemist mööda.

Pea kõik asjad pakitud, elamine üleandmiskõlbulikuks tunnistatud, võtsin kell 21 viimast korda suuna parlamendiesisele platsile, kus kohtusin teiste praktikantidega - poola neiu, inglanna, luksemburglase, iirlase, sakslanna, bulgaarlase, hollandlanna ja slovakiga. Väiksed vahuveinid, krõpsud, pähklid, õlled, pitsad - nõnda see õhtu ööks saigi. Aegamisi praktikandid ükshaaval lahkusid, kuni kella 3-ks olimegi järgi jäänud vaid mina ja luksemburglane. Tegin viimase tiiru parlamendi ees, kallistasin ka luksemburglast hüvastijätuks ning sammusin tagasi elamisse. Otsustasin, et magamaminekul ei ole mingisugust mõtet ning vaatasin paar jagu seriaale, pakkisin kokku viimasedki vidinad ja juba kell 5.30 võtsin ette ristiretke Brüsseli lennujaama.

Käsipagas ühel õlal rippumas, raske ratastega kohver taga loksumas, venisin ja venisin ja venisin vajalikku bussipeatusesse. Kui siht - kodu - polnuks nõnda eredalt silme ees sähvimas, oleksin vist pea iga 100 meetri järel nukralt ohates kohvritele istunud ja küsinud, et miks mind sedasi piinatakse?! Ise olin muidugi olnud jäärapäine ning taksosõidu asemel bussisõidu kasuks otsustanud. Pärast pikka piinlemist jõudsin viimaks siiski bussipeatusesse, kus pärast mõningast ootamist ka bussile sain. Magamata öö hakkas vaikselt juba tunda andma - silm vajus muudkui kinni.. vajus kinni.. vajus...

Lennujaamas haarasin kohvimüügipunktist kaasa pool liitrit kohvi ning võtsin suuna vajalike lettide äärde. Algas siniseks vihastamine. Tundus, et AirBaltic alles hakkas lennumasinat leiutama ning üritas kliente piinates endale leiutamiseks rohkem aega võita. Check-ini kassade avamine võttis aega miljon aastat, järjekord liikus edasi aeglasemalt kui teotempos. Kui ma viimaks leti äärde jõudsin, selgus, miks järjekord üldse liikuda ei tahtnud - nimelt täitsid kõik kliendid usinalt mingisugust ankeeti, et mitte 5 eurot check-ini-tasu maksta. Mul oli selleks ajaks juba kergelt helesinine vihavarjund küljes ja ma keeldusin ankeedi täitmisest ning sõbraklubiga liitumisest, öeldes, et maksan, pole probleemi, saab kiiremini liikuma. Sain ma jee! Pagas oli ülekaaluline, siis anti mingi lipik - palun, neiu, minge nüüd teise lennujaama otsa kolmandasse kassasse, makske too summa ära, ega te ankeeti ikkagi täita ei taha, ei?, siis see check-ini-tasu makske ka sinna ära ja tulge pärast siia tagasi, võite järjekorras vahele trügida. Kogu see protseduur võttis aega liiga kaua. Taarusin siis lennujaama teise otsa, kus oli samuti pikk järjekord ning läks hüperkaua aega. Hiljem tagasi check-ini, kus kaaslendajate kurjadest pilkudest mitte välja teha üritades järjekorras ette trügisin, et check-ini-onu saaks jälle mingisuguseid protseduure pikalt-pikalt teha. Pardakaardid viimaks käes, olin valmis kõik oma raha ükskõik kellele andma - võtke kõik, mis mul on, aga palun viige mind lihtsalt koju!

Probleemivabalt turvaväravaist läbi, algas ristiretk õige lennuvärava juurde. Veidi ootamist ning viimaks hakati rahvast lennukile laskma. Olin selleks ajaks juba tumesinine. Iga väike asi ajas närvi - stjuuardesside ja stjuuardite arusaamatu möla, väljumisaja pikk edasilükkumine, kõva häälega jutustanud flaamidest kaasreisijad. Õnneks niitis uni mind küllaltki kiiresti jalust ning enamik lennuajast möödus magades. Riias maandudes kepsutasin uimaselt torisedes esimeste seas lennukist maha, et siis kiirelt-kiirelt järgmisele lennule jõuda. Lennujaama valjuhäälditest juba hõigati, et jou!, kes te nüüd Brüsselist tulite ja Tallinnasse lendate, tehke siva! Meid oli kokku 4 ning - nagu selgus - meid ja meie pagasit vaid oodatigi. Inimesed ja pagas lennukil, õhkutõus ja - pärast järjekordset sügavasse unne vajumist - maandumine. Küllaltki räsitud välimusega pagas käes, kõndisin ärevalt-ärevalt lennujaama uksest välja - olin üle pika aja jälle kodus.

Kommentaare ei ole: