neljapäev, 8. juuli 2010

Bruxelles: 141.-143.päev

Esmaspäeva (05.07.2010) hommikul oli algselt plaanis endise übertublidusega jätkata ning kell 7 voodist välja viskuda. Reaalsuses viskusin voodist aga alles kell 10. Uni oli, noh. Öö läbi huilgasid vilkuritega autod linna peal ringi sõita - magamisest ei tulnud sedasi suurt miskit välja. Hõljusin niisama kogu öö kuskil kahe maailma vahel, kuni ära väsisin. Kell 10 ronisingi viimaks linade vahelt välja, turgutasin end piisavalt soliidseks eurokraadiks ning silkasin julgelt üle Tour de France'i teise etapi tõttu autodele suletud tänavate parlamenti. Kabinetist leidsin vaikselt istuva luksemburglase - ülejäänud 6.korruse praktikandid olid kõik Strasbourgis. Päeva kulgedes selgus, et luksemburglane ei olnud päris tema ise - tedagi oli viimaks puudutanud selle kurikuulsa "Brüsseli suhteneeduse" hingus. Kuidas muudmoodi seletada olukorda, kus mees- ja naisluksemburglane, kes koos olnud 4 aastat, ühtäkki naisluksemburglase sünnipäeva tähistades lahkuminekuni jõuavad? Brüsseli suhteneedus, mis muu see olla saab? Lohutasin luksemburglast veidi ning hoidsin ülejäänud päeva madalat profiili.

Hollandlanna ning bulgaarlane avastasid mõlemad, et laupäeva õhtul olid meie kamba poolt külastatud õllepubis vägagi aktiivsed pikanäpumehed olnud - hollandlanna oli ilma jäänud rahakotist ning noodikäimarist (libauudissõna mp3-mängija tarbeks), bulgaarlane rahakotist. Hollandlannal üldse siin Brüsselis oma vara(de)ga kehvasti läinud - umbes poolteist kuud tagasi jäi ta (taas ühes siinses õllepubis) ilma oma mobiiltelefonist. Mul on selles mõttes päris hästi läinud - kõik, mis Brüsselisse kaasa vedasin, on alles ning rohkemgi veel.

Lugesin muudkui uudiseid ning olin muidu muhe. Tööpäeva lõppedes võtsin suuna parlamendiesisele platsile, kus kohtusin taas tolle ehtsa belglasega. Arutasime paar tundi globaalseid ning vähemglobaalseid asju, misjärel kumbki oma isiklikku minimaailma tagasi sukeldus. Ülejäänud õhtu möödus jääkuubikuid süües ning end mentaalselt selleks lõputuna näinud koristamiseks ja pakkimiseks ette valmistades. Mis? Kuhu? Kuidas? Mis järjekorras? Millega koos? Miks? Miks mitte? Kas mul oleks sellest või tollest asjast kahju, kui see või too juhuslikult katki peaks minema? Appi!?!
______________________________________

Teisipäeva (06.07.2010) hommikul peksin end juba varem eurokraadiks - kell 7.30 voodist välja, "kodu"poest paar käntsakat juustu kaasa, kohvikust suur tops kohvi ning juba kell 9 kabinetis. Varsti saabus ka veinipudelit kaasas kandnud luksemburglane. Samal ajal kui luksemburglane pudelilt korki maha venitas, lõikasin mina juustusid lahti - ning nõnda see raske tööpäev alguse saigi. Kui me kell 12.30 sööklasse jõudsime, olid me mõlema kõhud juustu nii täis, et meil oli raskusi oma tavapäraste lõunaportsude söömisega. Pool või enam portsu jäi mõlemal nooreurokraadil taldrikule isukamaid sööjaid ootama.

Edasine päev möödus küllaltki uniselt - hoolimata küllaltki aukartust äratavast kohvikogusest, mis ma hommikul ning lõunal kurgust alla kallasin, haigutasin ma lakkamatult sama suure suuga kui lõõskava savannipäikese käes lesiv laisemast laisem isalõvi. Kell 16 otsustasime luksemburglasega kummituslikult tühjast parlamendihoonest lahkuda - võtsime suuna parlamendiesisele platsile, kus istutasime end päris pikaks ajaks ühte pubisse eurodiplomaatilisi asju arutama. Umbes kell 23 suutsin juba vigurkõndi tegema hakanud luksemburglase taksosse istutada, misjärel ise elamist küürima venisin. Pärast köögi läikivamaks nühkimist tirisin kapipõhjast välja ka kohvrid, kuhu valikuliselt ka esimesi ebavajalikumaid esemeid paigutasin. Alles kell 1 viskusin voodisse hommikut ootama.
_______________________________________

Oodatud kolmapäevahommik (07.07.2010) saabus kell 7.30. Hakkasin sekundipealt asjalikuks - hommikusele dušile järgnes pesude masinasse viskamine ning poeskäik. Seejärel pakkisin ja koristasin, koristasin ja pakkisin. Enne parlamenti minekut viskasin pesumasinast välja võetavad produktid kuivatisse. Kell 10 maandusin kabinetis ning mängisin veidi aega eurokraati. Juhendaja ei olnud veel minu lahkumiskirjale reageerinud, samuti ei olnud mu e-postkastis vastust praktikantide "tugi"isikult. Kirjutasin viimasele uue e-kirja.

Päiksepaistelise ilma puhul sõime lõunat parlamendiesisel platsil asuvas restoranilaadses asutuses. Kanasalat oli nii vürtsikas, et silmad võttis märjaks. Hiljem magustoitusime kabinetis viinamarjade, šokolaadi ning järjekordse pudeli punase veiniga. Osalt ma saan aru, et luksemburglasel rasked ajad, aga minu tervisele võiks ka ikka mõelda. Kutsusin appi Strasbourgi-nädala puhul 5.korrusel üksinda praktiseerinud poola neiu, keskendudes ise rohkem viinamarjadele kui veinile.

Kell 17.30 venisin tagasi elamisse, kus võtsin taas ette koristustalgud. Seekord sai puhtamaks duši- ja tualettruum. Pakkisin. Kell 20 võtsin luksemburglase anumisel jälle suuna parlamendiesisele platsile - seekord oli kavas jalgpalli vaatamine kahe luksemburglase seltsis. Luksemburglased toetasid Saksamaad, mina toetasin oma pead, mis viimastel päevadel eriti raske on tundunud - kogu aeg on uni! Mäng oli nii igav, et silm vajuski vahepeal lausa kinni. Mitte ühtegi kaarti, kogu mängu jooksul ainult 1 värav - enamiku ajast jooksid punased ja valged mehikesed lihtsalt mööda platsi ringi; ei saanud üks ega teine pallile pihta. Kui mäng lõppes, oli mul tükk tegemist, et end piisavalt ärkvele peksta, et elamisse tagasi kõndida. Jätsin luksemburglased kaotusvalu kannatama, ise venisin poolvidukil silmadega elamisse, kus küllaltki kärmelt linade vahele magama ronisin. Uni tuli pea otsekohe.

Kommentaare ei ole: