esmaspäev, 5. juuli 2010

Bruxelles: 137.-140.päev

Käesoleva aasta esimesel juulikuu hommikul (01.07.2010) jätkasin oma edukaks kujunenud vara-üles-programmi. Kell 8.40 leidsin end juba rõõmsalt ja rõõsalt kabinetiõhku hingamas. Kell 10.02 võtsin suuna 2 korrust allpool asuvasse juhendaja kabinetti, kus algas üksuse koosolek. Olgugi, et hilinesin meelega, olin ikkagi esimene ning pidin naeratades muudkui ootama ja ootama ja ootama. Juhendaja mängis mäkra nagu alati ning eelistas inglise keele asemel prantsuse keeles rääkida. Vaid majast väljast tulnud kiilaspea rääkis inglise keeles. Istusin poolteist tundi ning tundsin, kuidas mu keeleoskus muudkui "areneb". Ajunüristavale koosolekule järgnes lõuna. Lõunale järgnes juhendaja assistendi poolt välja mõeldud riisöörtšitöö. Guugeldasin veidi, saatsin leiud e-kirjaga assistendile ning tehtud see oligi. Ülejäänud päeva veetsin kojulennuni jäänud tunde ja minuteid kokku arvutades. Nii lähedal! Nii lähedal! Ent siiski mitte piisavalt...

Rasked kalkulatsioonid kümneid kordi üle kalkuleeritud, liikusin kohviringiga elamisse, riietusin lahti ning üritasin ülejäänud õhtugi mööda higistada. Vaatasin lõpuni "Ratsapolitseiniku" viimase hooaja ja ohkasin suurest kurvastusest, et nii üürikeseks ajaks seda (silma)rõõmu jätkuski. Õnneks jäävad mulle alati unenäod - ratsapolitseinik on (vähemalt viimasel ajal) olnud nendes sage külaline. Ööl vastu reedet hüppas mu unedest läbi ka küllaltki ootamatu üllatuskülaline - Jaak Allik. Siiski - poliitikuid ka varem unes nähtud. Ükskord nägin unes Edgar Savisaart.
______________________________________

Reede (02.07.2010) hommik oli endiselt edukas. Tundus ka, et olin suutnud nädal varem kaduma läinud pusletükid üles leida või vähemalt millegagi (ajutiselt) asendada - koukisin kapi põhja visatud lühikesed püksid sealt välja, tõmbasin jalga ning läksin tõredal marsisammul kohviringile. Sain vaevalt 200 meetrit astuda, kui juba 2 eraldi liikunud kukke mind närvi ajada suutis. Õnneks linnaosast välja saades muutus olukord veidi kannatatavamaks. Parlamenti jõudes saatsin juhendajale viimaks kirja, et jou!, ma lähen varsti ära, aga sa jätka samas vaimus! Seejärel rutiinne lõuna ning kaubanduslikud jalutuskäigud. Kuna ka Brüsselis on allahindluste hooaeg, oli hoolimata varajasest kellaajast kaubandustänav inimestest pungil. Pigistasin end ka paari poodi sisse, aga midagi eriti silma ei hakanud, seega lahkusin küllaltki kiiresti. Võtsin suuna hoopis "kodu"poodi, kus tegin oma viimaste nädalate parima ostu - ostsin karbi jääkuubikukotte. Torkasin kohe 2 kotti sügavkülma ning õhtul muudkui järasin kuubikuid.
______________________________________

Laupäeval (03.07.2010) ärkasin varem kui harilikult nädalavahetustel kombeks, toimetasin end rõõmsaks ja rõõsaks ning läksin Brüsseli peale šokolaadijahile. Saak käes, põikasin elamisest läbi ning torkasin kõik vähegi sulamiskartlikud tooted külmikusse. Seejärel läksin uuele jahiretkele - turisti mängima. Võib öelda, et ka see jaht oli edukas. Saak taaskord elamisse veetud, vahtisin mõnda aega teleseriaale, misjärel - kell 20 - parlamendiesisele väljakule europeole suundusin. Kuna Belgia võttis Hispaanialt Euroopa Liidu juhtimise üle, oli selle tähistamiseks Belgia maksumaksja raha eest väike-suur tantsupidu - "Ma armastan Euroopa Liitu" - korraldatud. Näitasime ka praktikantidega oma euroarmastust välja - tantsisime, hüüdsime euroliidu suunas armastusavaldusi ja olime muidu eurokraatlikud. Õhtu kulgedes meie armastus veidi lahtus, nii et me suundusime hoopis vanalinna. Seekord jäid ebameeldivad alžeerlased kohtamata ning õhtu-öö möödus heas mõttes meeldejäävalt.


______________________________________
Pühapäeval (04.07.2010) veetsin enamuse ajast (taas) kojulennule mõeldes. Mingi kahju-on-minna-noot on ka ikkagi kuskil sügaval mu sees tasa-tasa helisemas, aga õige tasa-tasa. Kahju on vaid teatud inimestest lahkuda, teatud parkidest, teatud emotsioonidest, aga üleüldiselt on ikkagi überhea sellest mullist välja lennata. Nende teatud emotsioonide üle rõõmustamist ma pühapäeval nautisingi - käisin uute tuttavatega, sakslanna ning (ehtsa) belglasega, (ideaal)kohvitamas. Belglane on lausa nii ehtne, et ema (või isa) on tal valloon ja isa (või ema) flaam. Brüsselis (mu hinnangul) vägagi haruldane nähtus. Enamik inimesi siin eurokraatia kantsis on ikkagi kuskilt mujalt kui Belgiast. Pärast neljandat kohvi mulle meenus, et ei olnud päeva jooksul suurt midagi söönud. Kofeiinist (tõenäoliselt) tingitud peavalu trotsides kappasin üle 3 kuu jälle McDonaldsisse ning kostitasin end ühe kanawrapi ja juustuburgeriga. Nimmi-nämmi oli! Burgerisüümepiinade üleelamiseks vaatasin südaööni teleseriaale ning närisin jääkuubikuid. Õnneks on ilmapoiss natuke eestlaslikumaks hakanud ning enam mu elamist saunaks ei küta.

Kommentaare ei ole: