neljapäev, 1. juuli 2010

Bruxelles: 134.-136.päev

Esmaspäeva (28.06.2010) hommikul tõstsin oma pea üles mitte just kõige kuivemalt padjalt. Öö läbi lahti olnud aknast hoolimata oli temperatuur mu elamises kui saunas. Enam palavamaks minna ei saa lihtsalt. Tekist loobusin juba ammu, tekikotti kasutan rätikuna, kuhu higi kuivatada. Pole enam riideid, mida seljast ära võtta - hakka või nahka maha koorima. Pakun julgelt, et toatemperatuur on umbes 35 kraadi, kui mitte rohkem. Tuled külma duši alt, toimetad 5 minutit ja siis tahaks juba uuesti duši alla minna. Tahan Lapimaale!

Hommikused toimetused ära piineldud, higistasin end kohviringiga parlamenti. Parlamendiuksest sisenemine oli üleöö(de) eriti keeruliseks tehtud - mingil kummalisel põhjusel püstitati sinna lavalaadset ehitist. Uksest sisenemiseks pidi suuremapoolse ringiga ümber lava kõndima. Sain hakkama! Väike pingutus veel esiuksest kabinetiukseni jõudmiseks ning juba umbes kell 8.45 maandusingi oma toolil, kus istusin paar tundi eurokraatlikus mõttes täiesti asjatult. Mõtlesin elu üle järele... Järeldusteni jõudmata läksin lõunale. Suutsin kõikide pakutud toitude seast endale selle kõige haisvama valida. Tükk aega mõtlesin, et kas ma üldse saan selle söömisega hakkama - nii jube hais oli. Natuke nokkisin siiski...

Pärast lõunat leidsin e-postkastist assistendi kommentaarid oma mustandile. Ta oli peaaegu kõik ümber teinud. Mitte et mul miskit valesti oli, aga talle lihtsalt meeldis teisiti (loe: omamoodi) rohkem. Oleks ju kohe siis võinud ise teha, ma ütlen. Jäin uniseks, jõin kohvi ning jäin veel unisemaks. Kofeiin ei tööta enam vist mu peal. Ei mõika üldse. Või siis ei olegi parlamendikohvis kofeiini. Kohvi pähe müüakse kohvimaigulist vedelikku? Ei imestaks. Ostsin viimaks hoopis kookosemaitselise jäätise, see mõikas paremini. Jälgisin sädelevsilmil Postimehe vahendusel Kaia Kanepi tennisemängu. Hiljem käisin posu praktikantidega terviseburgerit söömas, misjärel uuesti oma saunelamusse suundusin. Koorisin end pesuväele ning üritasin kuidagi õhtut kiiremini mööduma saada.
______________________________________

Teisipäeva (29.06.2010) hommiku kõige esimene mõte, mis silmi avades pähe torkas, oli: "PALAAAAAV ON JU!" Aurasin end voodist välja, duši alla, seejärel kohviringiga parlamenti. Juba kell 8.50 istusin kabinetis ning lakkisin küüsi roheliseks. Lugesin uudiseid, kuulasin välis- ning kodumaist muusikat ja jõin muudkui vett. Parlamendihoones on õnneks mõned kraadid jahedam kui õues/saunelamus, nii et lausa lust on kabinetis aega veeta. Pärast liigsuurt lõunat tuli silma sisse aga unetera. Töömotivatsioon oli ka kuhugi kaugemale ära sõitnud, nii et nii ma siis istusin ja vahtisin poolvidukil uduste silmadega arvutiekraani. Umbes kella 16 paiku tõin 0.korruse kioskist endale doosi poollooduslikku energiajooki - sain silma särama! Jälgisin entusiastlikult Kanepi tennisemängu - umbes 2 tundi pingelist närvidemängu. Pärast oli selline läbipekstud kassipoja tunne - nagu oleks ise need 2 tundi tennist mänginud. Lisaks ajas mind närvi luksemburglane, kes ütles, et ei saa(ks) Kanepit toetada, kuna ta ei näe piisavalt kaubanduslik välja. Tere, head aega!

Kella 19-ks suundusime 2 sakslanna ning poola neiuga taas parlamendihoone teise serva klassikalise muusika kontserdile. Seekord esines 5 Euroopa Kammerorkestri liiget - 2 viiuldajat, altviiuldaja, klarnetist ja tšellist. Kontsert oli mõnusalt pikk, kestes üle tunni. Kohale tulnud publik oli rohkemgi kui lihtsalt rahul - kontsert lõppes püstiseisu-ovatsioonidega. Pärast kontserti kiire kartulikrõps ja veinipokaal, misjärel vihad selga võtsin ja elamisse leili viskama suundusin. Palkaksin endale hea meelega isikliku tuulutaja, kes öösiti mu kohal palmioksakesega lehvitaks.


_______________________________________

Kolmapäeva (30.06.2010) hommikul olin eriti vilgas vihtleja ning juba 7.45 sammusin kohviku poole oma igahommikust doosi nõudlema. Kabinetti jõudsin juba 8.30, olles üle pika aja esimene praktikant. Süstisin ajukäärudesse muusikat, kell 10 aga tohterdasin assistendi poolt "üle vaadatud" mustandit assistendile sobivamaks. Vahepeal põrkus mu juurest läbi ka iirlannast asendusema, kes ütles, et viimast kuud rasedal assistendil on hormoonid ning ta on seetõttu eriti tõre. Ohkasin. Sõin lõunat. Jõin kohvi. Seejärel jätkasin mustandi kallal parandustööde tegemist. Umbes kell 15 saatsin oma "parandatud ja täiendatud" versiooni "trükki" ning sukeldusin kodumaistesse uudisteportaalidesse. Üle pika aja sai sealt jälle lugeda soolist võrdõiguslikkust puudutavaid artikleid ning nendega alati kaasas käivaid udukommentaare, et meil probleemi ei ole ja üleüldse on sooline ebavõrdsus välja mõeldud nähtus ja sedasi, kuidas on, peabki olema. Ohkasin. Ohkasin veel. Vahutasin end vihaseks ning vihastasin vahuseks. Ohkasin taas. Mitu korda järjest. Eestimaistes kommentaariumites ekslemisele lisaks vaidlesin paralleelselt ning samadel teemadel ka luksemburglasega, hiljem bulgaarlasega. Õhtuks oli võhm nii väljas, et ei jõudnud enam piiksugi teha. Läksin enne südaööd sauna magama.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Paar viimast päeva ei ole kodus palavusega asi oluliselt parem olnud. Aga me ei kurda, sest päeval hingamata jäänu saab öösel tagasi teha.

Age