laupäev, 26. juuni 2010

Bruxelles: 127.-129.päev

Esmaspäev (21.06.2010) möödus küllaltki tavapärastes raamides - äratus kell 10, kohviring kell 11, kabinetis 11.45, lõunal kell 12.15, tagasi kabinetis kell 13.15. Seda võiks lausa omamoodi rutiiniks nimetada. Ei midagi uut ega huvitavat - sama vana jama, samad marsruudid, sama tüütult palju liigerinevaid inimesi. Paar üllatust siiski päeva jooksul aset leidis - nimelt kirjutas mulle juhendaja assistent, kes ütles, et kommentaarid mu mustandi kohta tulevad varsti, aga seni oleks tarvis väikest "uurimustööd" teha. Uurimustöö seisnes guugeldamises ja copy-paste'imises. Tegin ära! Olin asjalik kapsauss. Kell 18 lõpetasin ussimängimise ning liikusin kohvi- ja poeringiga elamisse. Seal hakkasin veetma toredat õhtut blogi seltsis, aga näed!, rutiin sai jälle lõhutud. Minu google'i konto sattus pahalaste rünnaku alla, eemaldades võrgust blogi, blokeerides ligipääsu mu e-postkasti ning saates kõikidele e-kontaktidele seda nn spämmi. Olin päris kuri kohe tükk aega. Vahetasin salasõnu ja üritasin aru saada, kellele spämm kohale läks ja kellele mitte. Google oli õnneks kiirelt reageerinud ning enamik spämmkirju tuli tagasi, aga üksikud A-tähega algavad isikud siiski toredalt "informatiivse" e-kirja "minult" said. Kriis möödas, üritasin rutiini tagasi saada - kirusin kõike ja kõiki, pesin pesusid, sõin maasikaid, jõin veini ning vaatasin teleseriaale.
_____________________________________

Teisipäeva (22.06.2010) hommikul ärkasin äratuskellata - olin selle eelmisel õhtul lihtsalt unustanud helisema sättida. Mingi rütm mul siiski sees on, sest ärkasin 9.45 ehk umbes ajal, mil igal (teisel) hommikulgi. Panin selga kollase seeliku ning tiksusin kohvi järele, kohvikust parlamenti. Pärast kiiret lõunasööki siirdusime sakslannaga parlamendihoone teise serva, kus toimus pianist Jean Dubé' kontsert. Kontsert ise oli väga hea, aga kuna see toimus lihtsalt ühes parlamendihoone avaramas paigakeses, häirisid (mind) möödakõndijate sammud, uksepaugud, köhimine. Lisaks istus meie taga üks prantsuse proua, kes iga loo ajal midagi kommenteerima pidi - oo!, nüüd tuleb see lugu või uu!, see on see lugu. Ka ei pidanud ta paljuks mõne loo ajal kaasa ümiseda. Olin päris mitu korda sunnitud oma silmad selja taha pöörama ning oma tapjapilgu ja kehakeelega prouale selgeks tegema, et olgem nüüd viisakalt tasa.



Pärast kontserti oli väike veinine vastuvõtt - jäime sakslannaga ka üheks pokaaliks - , seejärel siirdusime tagasi kabinettidesse euroasju ajama. Umbes kell 17.30 tundus minu töö tolleks päevaks tehtud olevat, nii et võtsin suuna ideaalkohvikusse. Enne parlamendihoonest lahkumist läksin pangaautomaadist raha võtma. Mille ma leidsin? Jah, järjekordse pangakaardi. Kas mul on mingi eriline külgetõmme pangakaartide suhtes või milles asi? Neli pangakaarti 6 kuu jooksul leida on ikkagi palju ju? Ulatasin leitud kaardi läbi suletud pangakontori ukseprao pangaametnikule ning üritasin mõista, miks just mina neid kogu aeg leidma pean. Käin liiga tihti pangaautomaate näppimas? Kes mõistab? Mina mitte. Igatahes, kohvi- ja poering läbitud, tegin arvutile põhjaliku viiruseskänni, midagi ohtlikku leidmata, vaatasin seriaale, sõin ja olin muidu veider. Rutiinne värk...
______________________________________

Kolmapäeva (23.06.2010) hommikul otsustasin uue rutiini kasuks - ärkasin vabatahtlikult kell 7, et juulis kodumaal tööle siirdudes jälle kenasti vormis olla. Selgus, et kell 7 ärgata on tunduvalt lihtsam kui nt kell 8 või 9 - kui telefon helises, olin plaks püsti ning tegudeks valmis. Fantastiline! Tõmbasin jalga lühikesed elektrisinised püksid ning läksin maitsva kohvi järele. Suurim kättesaadav tops käes, jõudsin juba kell 8.45 parlamenti ning - üle pika-pika aja - olin kabinetis esimene praktikant. Järgemööda saabunud teised praktikandid ei suutnud ära imestada, et mis mul nüüd hakkas, kas tunnen end ikka hästi. Selgitasin oma uue treeningprogrammi sisu.

Hiljem ilmnes üha uusi ja uusi vara ärkamise plusse - sain kenasti ETV kodulehe vahendusel võidupüha paraadi jälgida, päike paistis, ilm oli ilus, söök maitses paremini ja elu oli lill. Ümisesin terve päev lugu "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" ning astusin piki koridore veidi tantsisklevamal sammul. Nokitsesin päeva jooksul ka veidi tööd teha. Kommentaare juhendajalt ega assistendilt mu senise töö kohta saabunud ei olnud, seega ei hakanud suurt vaeva ka nägema. Küll jõuab! Kell 16.30 suundusin bulgaarlase ja iirlasega hoopis pubisse jalgpalli vaatama. Pooleldi ameeriklasest iirlane toetas USA-d, nii me siis kõik Ameerikamaale kaasa elasimegi. Kell 18 siirdusin tagasi parlamenti, kohtudes koridoris kojusuunduva juhendajaga. Ütlesin suurelt naeratades ja heledal häälel: "Hello!" ning kõndisin peatumata edasi. Polnud jututuju, noh. Läksime poola ja briti neiuga hoopis 3.korrusel toimunud vastuvõtule. Seal oli avatud piraatkaupade-vastane näitus "Fakes cost more!", eksponaatide kõrvale pakuti vahuveini, valget ja punast veini, mahla, vett, saia, oliive, soolapähkleid ja kartulikrõpse. Kui veinid otsa lõppesid, siirdusime taas parlamendiesisesse pubisse jalgpallile. Lahkusin küll juba pärast esimest poolaega - jaanilaupäev ratsapolitseiniku seltsis tundus ahvatlevam kui jaanilaupäev õhku täis nahkpalli taga ajavate higiste meeste seltsis.

Kommentaare ei ole: