esmaspäev, 21. juuni 2010

Bruxelles: 122.-123.päev (Strasbourgi-eri!)

Kolmapäeva (16.06.2010) hommikul oli taas varajane ärkamine, varajane hommikusöök ning varajane lahkumine. Olin Brüsselist kaasa vedanud suvise kleidi ning kolmapäeva hommikul riietudes otsustasin seda ka kanda, teadmata, et ilm Stasbourgis on oi! kui tuuline. Nii ma siis Marilyn Monroe kombel parlamenti lehvisingi. Seal ootas mind veel üks üllatus - nimelt mu töötõend ei teinud piiksugi. Turvamees piiksutas oma tõendit ning lubas mu väravatest sisse. Kell 9.30 maandusin kabinetis, seelikusaba maha rahunenud, tõrges töötõend laual oma osa ootamas.

Kell 11 kõndisin maja teise otsa luksemburglast ära kasutama. Nimelt soovisin osta kojulennupiletit, aga minu enda KBC-pangakaart - nagu päev varem selgus - ei lähe krediitkaardina arvesse, nii et kasutasin luksemburglase krediiti pileti ostmiseks. Umbes pool tundi hiljem olin õnnelik piletiomanik ning arvutasin usinasti, mitu päeva veel kojusõiduni aega on. Üritasin kohviostuga oma tuju veelgi paremaks teha, ent "prantsuse järjekord" ning "prantsuse kiirteenindus" kohvikus panid mu siseorganid üksteisest üle hüppama ja ma loobusin. Läksin lõunale, pärast mida viimaks ka kohvilöögile sain.

Pärast lõunat nokitsesin kabinetis veidi tööd teha. Kell 14.30 suundusime hollandlanna ja poola neiuga aga parlamendist välja - hollandlanna läks poodlema, mina ja poolakas tahtsime paadisõitu teha. Pärast pikka bussiootamist jõudsime viimaks vanalinna, kus veidi turistikauplustes uitasime, misjärel lunastasime paadipääsme. Kuna meie paadisõiduni oli kõvasti aega, jõime kai lähedal kohvikus kohvi. Selgus, et oskan prantsuse keelt õppivast poolakast kohvikuvestlusi igatahes paremini pidada. "Vabandage! Tere! Mulle suur cappuccino ja talle kummelitee ning üks croissant, palun! Aitäh!" ning veidi aega hiljem "Arve, palun! Aitäh! Palun! Head aega!" Ma olen nii fantastiliselt andekas, ma tean! Kell 16.45 trügisime end jaapani ning saksa turistide vahelt paadile, panime klapid pähe ning õõtsusime sedasi terve Strasbourgi läbi, mh ka parlamendi ümbruse.










Tund ning 15 minutit hiljem sõitsime tagasi parlamenti. Poolakas läks oma kabinetti, mina suundusin oma tõrksa töötõendiga akreditsioonikeskusesse. Inglise ja kehakeeles tegin prantslastest turvatöötajatele probleemi selgeks ning sain uhiuue töötõendi. Piiksutab nagu ponks poiss muiste! Kõmpisin tagasi kabinetti, kus end värskeimate uudistega kurssi viisin. Kell 20 pakkisin oma "töötahte" tolleks õhtuks kokku ning läksime luksemburglasega õhtust sööma. Seekord õnnestus meil üllatuslikul kombel sattuda väga hea teenindusega restorani. Söögi vürtsitamiseks vaidlesime luksemburglasega väga ägedalt venemaa, luksemburgi dialekti ning energiaressursside teemadel. Nimetatud teemasid käsitlesime eraldiseisvalt, muidugi. Kui venemaal elaks grupp luksemburgi dialekti kõnelevaid energiatööstureid, siis võib-olla oleksime neist asjust ka ühendatult rääkida saanud.
___________________________________________

Neljapäeva (17.06.2010) hommikul pakkisime asjad kokku ning valmistusime viimaseks tööpäevaks Strasbourgis. Hotelli fuajees hommikust süües oleksin peaaegu müsli kurku tõmmanud ning kaela ära nikastanud, kui kuulsin meest-naist omavahel eesti keeles rääkimas ning pea järsult nende suunas pöörasin. Igas sadamas/linnas on vähemalt üks eestlane, tõepoolest. Selles väikelinnas oli meid tol momendil lausa neli - mina, mees, naine ning nende laps. Vaikisin eestlaslikul kombel, nagu ikka...




Umbes kell 9.30 jõudsime parlamenti. Leidsin maast tusatuju ning porisesin vaikselt omaette, kui keegi mulle jalgu jääma juhtus või lihtsalt... olemas oli. Lisakohvidoos ei teinud asja paremaks. Peitusin kabinetti vaikust nautima. Kabinetikaaslane lahkus õnneks varakult Brüsseli suunas, nii et sain päris tükk aega erakut mängida. Kell 13 lahkusin turvalisest koopast sööklasse lõunat sööma. Kell 14.15 istusime luksemburglasega autosse ning sõitsime tagasi (")kodu(")linnadesse - luksemburglane Luksemburgi, mina Brüsselisse. See oli vähemalt esialgne plaan. Kuna soovisin võimalikult kiiresti Brüsselisse jõuda, viis luksemburglane mind Arlóni, et sealt rongile istuda saaksin. Rongi väljumiseni oli aega mõni minut, vaatasin poole silmaga, mis platvormilt rong läheb, vahetasin luksemburglasega põsebatsille ning tuiskasin õiget perrooni otsima. Esimesel perroonil pöördus mu poole habemega onu, kes ütles poolküsivalt: "Bruxelles..?" Vastasin mõtlemata: "Mhmh!" ning hüppasin rongi. Olin veidi kahtleval seisukohal, aga onu ju ütles Bruxelles, nii et istusin aga edasi. Rong väljus - õigel ajal ja puha - ent nii 5 minuti pärast selgus, et mitte Brüsselisse vaid Luksemburgi. Kirusin võimalikult vaikselt ja viisakalt kõike, mis pähe tuli, mõtlesin mida teha ning proovisin nõu küsimiseks luksemburglasele helistada. Nagu sellistes olukordades ikka - telefoniaku sai tühjaks. Toppisin sim-kaardi teise telefoni, aga - nagu sellistes olukordades ikka - sisestasin pin-koodi 3 korda valesti ning vihastasin ennast sini-must-valgeks.

Loksusin siis kenasti Luksemburgi, ostsin võileiva ning topsi kohvi, samuti pileti Arlóni ja ootasin oma rongi väljumist. Kell 18.06 väljus rong Brüsselisse - Luksemburgist Arlóni sõitsin ühe piletiga, Arlónist edasi teise piletiga. Kell 20.30 jõusin viimaks Brüsselisse, roomasin elamisse ning olin üks väsinud ja paranoiline kapsauss. Und ootasin igatahes kaua, sest kogu aeg tundus, et kui varba teki alt välja pistan, hüppab mõni näljane ämblik end selle otsa kinni ning kukub ahnelt järama. Lootusetu juhtum...

Kommentaare ei ole: