pühapäev, 20. juuni 2010

Bruxelles: 120.-121.päev (Strasbourgi-eri!)

Esmaspäeva (14.06.2010) hommikul virgusin - nagu ikka - raskustega. Kindlal (varajasel) kellaajal ärkamine ei ole siinveedetud kuudele tagasi vaadates just tavaharjumuseks nimetatav tegevus. Siiski - mingil hetkel vedasin end vannituppa, kus "tuunisin" oma silmavaate reipaks ning tegin rõõmsa näoilme hoidmiseks soojendusharjutusi. Umbes veerand tundi pärast kella 8-t sõitsime luksemburglase ning tema emaga kaubanduskeskusesse hommikukohvi jooma. Tassid tühjad, jätsime noormehe ema oma sõbrannade seltskonda nautima ning ise alustasime teekonda Strasbourgi suunas.

Umbes kell 11.45 peatusime Saksamaa väikelinna Kehli "äärelinnas", kus asus meie hotellilaadne asutus Oeschger Post. Kes veel eelmisest korrast mäletab, pidime tegelikult peatuma hoopis hotellis Schwanen, aga selle hotelli administraator-onu oli lõpuks ikka nii segaduses, et ei saanud enam üldse aru, mida me tahame, millal me tahame ja miks me tahame, nii et otsustasime hotelli vahetada. Oeschger Post on selline väike pensionäridest paarikese poolt peetav hotell-hostel, mis on odav ja asjalik, aga ühtlasi ka kerge pensionärihõnguga sõna otseses mõttes. Muud moodi ei osanud ma igatahes seda koridorides heljunud lõhnabuketti kategoriseerida.

Asjad hotellituppa nr. 10 visatud, sõitsime viimaks parlamenti. Teel Strasbourgi jäid silma kümned ja kümned autod, milliste katuste, aga ka küljepeeglite külge olid kinnitatud Saksamaa lipud. Esimene reaktsioon oli mul kohe, et mis neil viga on? Luksemburglane kergitas selle peale aga kulmu ja küsis: "Millest sa aru ei saa?" Nojah - lipud autode küljes meenutavad mulle esmajärjekorras teatud rahvustevahelist või(s)tlust kodumaal, mitte jalgpalli maailmameistrivõistlusi. Olgugi, et kõnealuste autolippude populaarsus sai (küllaltki) mõistuspärase selgituse, tuli ikkagi igakord neid kaunistatud autosid nähes esmajoones pähe veider-emotsionaalne mis-mõttes!?!-küsimus.

Jõudsime parlamenti umbes kell 12.30, viskasime asjad kabinettidesse ning sõime sööklas lõunat. Seejärel läks iga mees oma euroristi kandma. Mina lugesin veidi kodumaiseid uudiseid ning olin muidu euromõnus. Sain mh e-kirja juhendaja assistendilt, kes kirjutas: "Tule võta mu kabinetist USB-pulk!" Mu kulmud kerkisid veidi laele lähemale, aga olin seda siiski ette aimanud. Nimelt juhendajal ja juhendaja assistendil polnud õrna aimugi, et ma olen Strasbourgis, olgugi, et nt juhendaja mu missioonipaberitele ise alla kirjutas. Naerukoht, ma ütlen. Kirjutasin siis vastu, et jou!, ma olen sel nädalal natuke teises riigis, aga järgmisel nädalal tulen võtan USB-pulga, jah. No millest me räägime?

Nikerdasin veidi oma ülesande kallal, aga kui motivatsioonitase liigmadalale langes, läksin kaaspraktikandiga maja peale jalutama. Söökla lähedal koridoris oli püsti pandud väike näitus Prantsuse kunstniku Alexandre Barberà-Ivanoffi maalidest. Kõndisime pisut maalide vahel ringi, kuni jõudsin maalini, mille kõrvalt võis lugeda, et see on kunstniku autoportree. Kommenteerisin kõva häälega, et Alex näeb väga püss välja. Pöörasin pead, märkasin kuuldekauguses istuvat kunstnikku ning vudisin häbenedes nurga taha peitu naerma.

Piinlikud olukorrad ärapiineldud, siirdusin taas kabinetti. Mõne aja pärast kostus koridorist alarm. Pakkisin asjad kokku ning hakkasin juba koridori mööda väljapääsu suunas astuma, kui mulle meenus, et europarlamendis on kaks erinevat alarmi. Pikk trrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr (või mõnikord ka katkendlik trrrrrr-trrrrrrr-trrrrrr-trrrrrr-.....) tähendab, et parlamendisaadikud peavad kiirelt vutt-vutt istungisaali tormama, sest algab hääletamine. Tuletõrjealarm on hoopis tuuuuuui-tuuuuuui-tuuuuuui-... Seda taibanud, lonkisin kabinetti tagasi ning olin asjatu edasi.

Päeva lõputundidel kohtusin koridoris iirlannast asendusemaga, kes mind oma kabinetti uudistega kurssi viima kutsus. Nimelt oli juhendaja assistent möödunud reedel iirlanna oma kabinetti kutsunud ning küsinud, mis mul viga on, miks ma selline torssis kapsauss olen. Mu kulmud kerkisid selle peale korrus kõrgemale - mis mõttes?! Ma olen - kõike mõttetust ja ajuvabadust arvesse võttes - ikka väga sõbralik, vastutulelik ja positiivne olnud. Iirlanna oligi seepeale assistendi käest küsinud, et mida ta täpsemalt silmas peab - talle tundub Triin väga tore tüdruk olevat. Prantslanna olnud siis selgitanud, et ma ei taha midagi teha (ee? mida?!) ja olen kuri (ah?!). Ma olen kõik ülesanded ära teinud ja enam suuremaks naeratuseks ma ei ole kahjuks füüsiliselt võimeline. Iirlanna oli siis "justkui muuseas" pakkunud, et äkki Triin veidi solvus selle transkribeerimisülesande peale. Prantslanna ei saanud sellest aru ja ütles, et "aga see oli väga tähtis asi!". Ah-ah, ja-jah. Pikk jutt lühidalt kokku võttes - juhendaja ning assistent ei ole just väga kõrge emotsionaalse intelligentsustasemega, kui nad kohe üldse aru ei saa, et nad ise kõige paremad juhendajad-assistendid olnud ei ole. Kui nad isegi ei tea ega tunne huvi selle vastu, kas ma olen, kus ma olen, mis ma olen ja mida ning miks teen, olgugi, et vastav informatsioon on olnud kõigiti kättesaadav, siis ma ei oska küll (ega ei tahagi enam eriti) end kuidagi vähem-kapsaussiks teha. Söögu seeni!

Umbes kell 19.00 lahkusime praktikantidega parlamendist ning läksime õhtusööki otsima. Peatusime Gutenbergi platsil asunud restoranis. Õnnetuseks sattus meile küllaltki nigel teenindaja - kiilakas mees, kes keskendus rohkem televiisorist tulnud jalgpallimatšile, lärmamisele ning asjade lõhkumisele kui meie teenindamisele. Magustoitu otsustasime süüa teises kohas, ent ka seal oli meessoost teenindajal jalgpalli vastu suurem huvi kui meie vastu. Stressbourg on selle linna õige nimi, ma ütlen. Lugesime õhtu lõppenuks ning siirdusime luksemburglasega hotelli, kus umbes kella 2-ni öösel maailmaasju arutasime.
______________________________________

Teisipäeva (15.06.2010) hommik oli järjekorras juba teine harjumusvastaselt raske kohustusliku varajase ärkamisega hommik. Juba kell 8.00 olime hotelli fuajees hommikust söömas, kell 9.00 aga parlamendis. Seisin kohvikus umbes 15 minutit järjekorras, nautisin katkise eskalaatori "võimalusi", vestlesin kabinetikaaslasega ja lugesin uudiseid. Mingil hetkel lülitusin plenaarsessiooni otseülekandele, kus onu Siim rääkis parlamendiliikmetele tarka juttu FIE-dest autojuhtide sõidutundide piirangute asjus. Kodumaine aktsent paitas kõrvu, aga muus osas minu seisukohad onu Siimu omadega ei ühtinud.

Kell 12.15 hakkasid parlamendiliikmed jälle hääletama. Hoidsin ligi pool tundi naeru kõkutades peast kinni, kui saalitäis rahvasaadikuid pihta ei saanud, kuidas see elektrooniline hääletamine ikkagi käib. Kes ei suutnud sisse logida, kes ei saanud aru, kas + on poolt, - vastu ning 0 erapooletu või ristipidi. Pool tundi (!) käis triangel, et vabandage, kuidas see nüüd ikkagi oli. Osalt, ma saan aru, oli kogu segadus fabritseeritud lihtsalt selleks, et aega viita, aga milleks? Kellele see nüüd kasuks tuli?

Sõin lõunat ning seejärel suundusin samuti väikse töökoormusega poolakaga Strasbourgi poode kammima. Mu kõrvarõngaste kogu taas 4 paari võrra rikkam, jõime väiksed kohvid ja naasime parlamenti. Tegin tööd, valmistades ette ühe "väga tähtsa" dokumendi mustandit. Kolm tundi hiljem - kell 20 - suundusin maja teises otsas paiknenud praktikantide juurde, sealt luksemburglasega õhtusöögile veel ühe luksemburglase, ühe kreeklanna ning taanlannaga. Kõhud täis ning maailmapoliitilised probleemid taaskord läbi arutatud, suundusime luksemburglasega tagasi Saksamaale veidraid unenägusid nägema. Vähemalt minu omad olid küll absurdi-unenägude tippklassist.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

No kullake, millest sa nüüd aru ei saanud? Oledki ju selline kuri, kes midagi teha ei taha ;)) Ja ära muretse, küll me sulle kodumaal ka pisut harjumuspärast transkribeerimistööd korraldame. Katsu siis veel mossitada!

A

T. Turner ütles ...

Mhh, selle kommentaari peale ostsin ma meie osakonnale ühe toreda-asjaliku vidina. ;) Tulen tööle, siis näete kõik! ;)