esmaspäev, 14. juuni 2010

Bruxelles: 113.-115.päev

Esmaspäeva (07.06.2010) hommikul olin sama lootusetu eurokraat kui harilikult. Ärkasin kell 10 ning kõndisin parlamenti õrna kohviringiga. Suur tops piimakohvi käes, jõudsin kabinetti umbes kolmveerand tundi enne lõunapausi. Lahutasin meelt värskete uudistega, ootasin lubatud kõnet juhendajalt ning olin muidu suhkrukringel. Kell 12.15 jalutasime hulga praktikantidega sööklasse lõunatama. Kuna oli alanud BIOsöögi-nädal, pakuti söökla ees maitsta "bioloogilist šokolaadi". Pärast sooja sööki me just šokolaadileti äärde suundusimegi.

Šokolaadivajadus rahuldatud, leidsin end taas kabinetis istumas. Mõtlesin veidi asjalik olla ning juhendaja ja assistendi "välja mõeldud" ülesande kallal pisut nikerdada, aga ei olnud eriti seda töötahet kuskil näha ega kuulda. Läksin nikerdasin natuke hoopis korrus allpool asuvate praktikantide kabinetis inglanna printerit parandada. Printer töökorras, pakkisin kodinad kokku, kõndisin ideaalkohvikusse kohvi järele, seejärel "kodu"poodi ning elamisse. Sõin, jõin (vett ja veini) ning lahutasin südaööni meelt "Sõprade" ja "Ratsapolitseinikuga".
_______________________________________

Teisipäeva (08.06.2010) hommikul olin töötahet täis eurokraat ning kukutasin end küllaltki varakult voodist põrandale. Parlamenti jõudsin siiski alles veidi enne kella 11. Oli vaja ju kohvi järele minna! Asjalik kohvidoos vereringlusesse lastud, lugesin energiliselt läbi kõik (eba)vajalikud uudised. Kell 12.15 lõunatasin, pärast mida üle pika aja ka parlamendikohvi mekkisin. Sel oli endiselt samasugune veider (järel)maitse. Kohvilaadne vedelik tarbitud, tegin kabinetis veidi töölaadset asja. Taevast sadas vihmalaadset materjali. Mingil hetkel võttis mu üle võimust tüdimuselaadne tunne ning ma kadusin parlamendist nelja tuule suunas. Kõndisin kaubandustänavale ostlema. Mh ostsin suvekleidilaadse riietuseseme. Kolm tundi hiljem maandusin elamises, kus tegin täpselt samu asju, mida eelmisel õhtulgi - sõin, jõin (vett ja veini) ning lahutasin südaööni meelt "Sõprade" ja "Ratsapolitseinikuga".
________________________________________

Kolmapäeva (09.06.2010) hommik oli äärmiselt edukas, eriti viimaseid nädalaid arvesse võttes. Avasin silmad juba (hah!) kell 8.15, lihvisin end asjaliku(ma)ks ning kõndisin kohvi järele. Vaevalt sain kohvikusse sisse astuda, kui juba tuttavaks saanud noormehed-neiud kordamööda küsisid, et kas suur Latte kaasa. Mul jäi üle vaid noogutada ning vajalikud mündid letile laduda. Tops legaalset meelteergutit käes, maandusin kabinetis kell 10. Tund aega hiljem venisin juhendaja kabinetti koosolekule. Seal küsis juhendaja, kas ta assistent on mind mu uue ülesandega kenasti kurssi viinud ning mis ma asjast arvan. Mainisin siis, et see ei ole päris see, millest me umbes kuu aega tagasi rääkisime. Onkel tuli seejärel välja oma (vist ainukese) argumendiga: "But it is very important!" Jah, sama "important" oli ka see lõputu transkribeerimine. Juhendaja vist ei osanud mind praktikandiks valides oodata, et blond noor neiu sugugi mitte kõigele ripsmete välkudes "jah, muidugi, väga mõnna!" ei ütle. Silma ta mulle rohkem igatahes vaadata ei julgenud. Prantslannast assistent jäi ka veidi vaiksemaks pärast seda, kui ütlesin, et üksuse serverikaust on üks suur segadus ja ma ei saa millestki aru. Võib-olla tema jaoks on kõik korras ja hästi, aga prantsuse sota-puta-loogika ei ole minu jaoks igatahes hoomatav.

Pärast koosolekut olin vastu tahtmist veidi aega aktiivne ning saatsin laiali paar "vajalikku" e-kirja. Seejärel tabas mind unisus, laiskus ja olematusetunne. Lonkisin vihmavesi varvaste vahel lirtsumas kõigepealt kohvi järele ja siis elamisse, kus olematuse tunne läks veel suuremaks. Nii ma siis olingi... olematu. Vaatasin lemmikosasid oma lemmikseriaalist (tolle ratsapolitseinikuga endiselt), ohkasin ja õhkasin. Öösel tuli ratsapolitseinik mulle külla. Olime väga õnnelikud.

Lemmikstseen:

Kommentaare ei ole: