neljapäev, 10. juuni 2010

Bruxelles: 109.-110.päev

Neljapäeva (03.06.2010) hommikul sain voodist välja kohe esimesel katsel, aga seda tõenäoliselt seetõttu, et olin eelneval õhtul äratuse ettenägelikult küllaltki hilisesse hommikusse sättinud. Päike paistis eredalt mu vastavatud silmadesse. Otsustasin olla julge tüdruk ning panin selga lühikese päikesekollase seeliku. Kohvi järele sammudes sain muidugi (jälle) aru, miks ma väga tihti julge tüdruk olla ei taha. Nii mõnigi udupea arvas jälle, et saab mu lammaste eest ära osta või miskit.

Lammastest keeldutud, astusin kohvitops näpus parlamenti. E-kirjakasti avades leidsin sealt lausa 2 ootamatut kirja - üks juhendajalt, teine juhendaja assistendilt. Umbes 3 nädalat võttis reageerimine aega, kusjuures saatsin selle aja sees oma kirja neile lausa 2 korda. Kas nad tippisid vastust nii kaua (juhendaja puhul ma ei imestaks) või on liigne eurokraatia nende mõtlemiskiiruse miinimumini viinud? Juhendaja kirjutas, et assistent kirjutab mulle varsti. Assistent kirjutas, et soovib mind reedel näha. Väga (eba)meeldiv.

Hulgale praktikantidele tuli pähe mõte osta sööklast-kohvikust võileivad ning minna parki lõunat sööma. Sooja toidu sõber nagu ma olen, matkasin niisama muruniiskust ja päikesepaistet nautima. Nina punasemaks päevitatud, liikusin tagasi parlamenti, haarasin kabinetist (välis-)poliitikauudiseid kajastava ajakirja ning läksin asjalikku sööki sööma. Kõht rahulolev, veetsin ülejäänud päeva end värskete uudistega üle kallates. Mh jäi kõrva tulistamine siinses Justiitspalees, mis mu kohvipaigast vaid nii 10 minutise kõnni kaugusel on. Kui mõrvar heast kohvist lugu pidanuks, põgenenuks ta tõenäoliselt just Ideaalkohvikusse.

Kui uudisteportaalid enam piisaval kiirusel uusi uudiseid toota ei suutnud, võtsin riski ning kõndis in ideaalkohvipõikega elamisse. Kohvi ja elamise vahepeal käisin ka "kodu"poes, kus sattusin hoogu šokolaadileti ees. Mitte et mul endal suur šokolaadinälg olnuks - koju oli lihtsalt vaja saata. Tagasi elamises, lõpetasingi oma pakkimisharjutuse(d) ning veetsin ülejäänud õhtu seriaali "Sõbrad" vaadates. Eesoodanud hommikut silmas pidades ronisin voodisse küllaltki varakult - juba südaööl - , aga sellest polnud suurt kasu. Olin peaaegu uinunud, kui sain ootamatu telefonikõne jutukalt ehitusinsenerilt. Lahendasime veidi aega Vabadussamba ehituspraagi-mõistatust, misjärel uuesti uinuda proovisin. Mingil hetkel õnnestus...
________________________________________

Reede (04.06.2010) hommikul ärkasin 5.45, tõmbasin selga sportliku(ma)d riided ning jalga sportliku(ma)d jalanõud, tarisin õlale 17 kilogrammise spordikoti ning hakkasin 1,5 kilomeetri kaugusel asuvasse bussipeatusesse venima. Pool teed läbitud, mõtlesin, et ei jõuagi kohale, aga jõudsin - ning kõvasti kiiremini kui olin arvestanud. Vaatlesin teisi varajasi brüssellasi ning ootasin kodumaist kompaniid, kellega koos lennujaama sõita. Umbes kolmveerand tundi hiljem lehvitasin lennujaama check-in leti ääres oma pagasile hüvastijätuks ning asusin taas Brüsseli kesklinna suunas teele. Enne bussipeatusesse jõudmist leidsid mu kohviandurid üles ameerikamaise kiirkohviketi Starbucks. Vaatlesin kohvimenüüd, märkasin maailma vist kõige suuremat kohvitopsi ning tundsin, kuidas minu sisemine kohvihoolik rõõmust hüppas. Kas jätta kasutamata võimalus osta pool liitrit Caffe Latte't? Ei! Nii ma veerand tundi hiljem istusingi bussis nägu naerul ning pooleliitrine kohvitops peos.

Bussisõit oli omamoodi elamus. Tihti tekkis tunne, et sõidan Kadaka kandis, Tondil või Õismäel. Teeauke oli tallinlikult palju ning bussijuhi sõidustiil tõi meelde nii mõnegi kodumaise rallitrolliässa. Kohvisõõmudest üha rõõmsamaks muutuvad ajukäärud saatsid mu huulile õrna ümina - endiselt kummitas mind Orelipoisi lugu "See alles jääb". Jätsin kaasreisijaile kindlasti vaimselt "väga stabiilse" inimese mulje.


Umbes 45 minutit kestnud bussisõitu hiljem astusin bussist välja, neelasin alla viimase kohvitilga ning sammusin tagasi elamisse. Vahetasin oma sportlikud rõivad eurokraatlikemate vastu ning kõndisin kohvivärina ja Orelipoisi-ümina saatel parlamenti. Kell oli 9.45, kui oma laua taha istusin ning "töiseks" hakkasin. Tund aega hiljem suundusin juhendaja assistendi kabinetti, kus viimast kuud lapseootel prantslanna mulle midagi muudkui rääkis ja rääkis, aga ma ei suutnud väga keskenduda, ausalt öeldes. Juhendaja oli mulle mingisuguse uue ülesande "välja mõelnud", aga see oli hoopis midagi erinevat sellest, millest 4 nädalat tagasi olime rääkinud. Tundsin end nagu taimetoidule sunnitud lõvi. Tegelesin kõigest väest hea näo teesklemise ning kaasanoogutamisega, et mitte püsti tõusta ja öelda, et halloo!, mis mõttes nagu?!

"Koosolek" läbi, mõtlesin kabinetis veidi aega elu üle järele. Mh lugesin uudisteportaalidest, et päev varem siinses Justiitspalees püssikangelast mänginud iraanlane saadi kätte Kuningapargist. Politseinikud tahtsid onu dokumente kontrollida, aga onule see ei meeldinud ja siis ta paugutas pargis ka natuke püssi. Meenutagem, et mulle meeldib seal samas pargis küllaltki tihti kohvi juua ja ajakirju lugeda.

Elu jälle ebaselgemaks mõeldud, sõin sööklas kõhu täis ning jalutasin uute praktikantidega kaubandus-tänavale. Seal mulle meenus, et mul pole poest tegelikult ju midagi vaja ning jätsin sakslanna ja prantslanna omapäi. Elamises argisematesse riietesse ümber rõivastudes avastasin oma õlgadelt hommikuvärsked kunstiteosed - verevalumid spordikoti kandmisest. Sellest võib vabalt saada uus kehakaunistustrend, nii et kes sarnast teost oma õlule soovib, võin juhendada.

Ülejäänud õhtu möödus üllatustevabalt. Minu arvutisse oli tee leidnud 4 hooaega mu lemmiksarjast "Ratsapolitseinik Fraser ja koer" ("Due South"). Seda seriaali vaadates ma enamiku õhtust mööda saatsingi. Avastasin, et minu põhikooli-aegsed tunded peategelase vastu ei ole kuhugi kadunud. Kuna reaalselt ühtegi ratsa-politseinikku käepärast ei olnud, ronisin üsna varsti voodisse neid unes nägema. Olin peaaegu juba Unemaa väravatest sisse astunud, kui seltskond ühest naabermajast arvas, et korralik tabletidisko on see, mida ülejäänud siinsed elanikud vajavad. Muusika oli nii vali, et tümpsu oli kehaski tunda. Aktiivsemad ja valjuhäälsemad naabrid hakkasid prantsuskeelseid sõnu üle aedade pilduma. Pistsin ka pea aknast välja, aga ega ma midagi öelda küll ei osanud. Kuidas kogu "üritus" lõppes, ma ei teagi, sest ratsapolitseinikud tulid ja päästsid mu ära - jäin nimelt üllatuslikult kombel tümpsust hoolimata magama.


Kommentaare ei ole: