kolmapäev, 26. mai 2010

Bruxelles: 94.-95.päev - Strasbourgi-eri!

Kolmapäeva (19.05.2010) hommikul olin Tusane Tuhkur, nii et esimesel katsel ma voodist üldse välja ei roninudki. Ütlesin luksemburglasele: "Mõmm!" ning magasin õndsalt edasi. Tund aega hiljem läksin teisele katsele ning väikeste lisapingutustega sain viimaks teki pealt visatud. Tegin veel mõned ponnistused riietumisel, misjärel ka mina viimaks pikka hommikust terviseteekonda parlamendi suunas alustada sain. Trammile istudes märkasin oma ajus ujumas mõtet, et mul ju ei ole trammipiletit. Uputasin mõtte kiiresti ning sõitsin jänest, seda enam, et Brüsselis pole ma iial kontrolle näinud, samuti polnud ma Strasbourgis veedetud kahe päeva jooksul kontrollihaisugi tundnud. Kas ma põrkusin piletikontrollidega? Jah. Näitasin süütult oma töötõendit ning ütlesin, et pilet on parlamendis. Kontrollionu noogutas ning jätkas jänesejahti mujal. Paar peatust hiljem (ümber)istutasin oma jänesesaba teisele trammile. Kas ma põrkusin ka seal piletikontrollidega? Muidugi. Rakendasin sama taktikat - süütu nägu, töötõend ning "pilet on parlamendis". Onu noogutas taas ning mina sain trammist väljudes õnnelikult oma jänkusaba edasi võdistada.

Parlamendikohvikust haarasin kaasa võileiva ning kohvitopsi ja istutasin end veidikeseks oma kabinetti aega veetma. Võileib söödud ning kohv joodud - käes oli lõuna. Otsustasime praktikantidega ka Strasbourgi-hoone sööklaga viimaks tutvuda. Antud söökla on väiksem ning õrnalt hubasem kui Brüsselis, aga hinnad on kõrgemad ning - ja võib-olla mängis siin rolli see üüratu võileib, mille vahetult enne lõunat ära sõin - söök on maitsetum kui Brüsselis. Pärast lõputut kandikutega manööverdamist kitsas kohvikus, sõitsime mõne praktikandiga ühe parlamendihoone 13.korrusele vaadet imetlema. Suitsetajate elu on ikka nii mõnusaks tehtud - vaade linnale, puud-põõsad, lauad-toolid. Fotoaparaati polnud kahjuks kaasas, aga juunis lähen uuesti Strasbourgi, nii et siis klõpsutan ka fototõendeid suitsetavate eurokraatide "mõnutsoonidest" parlamendihoone katus(t)el.

Pärast lõuna- ning jalutuspausi taandusin taas oma kabinetti. Kabinetikaaslane oli avastanud muusika - kuigi härra kuulas seda klapid peas, tatsus ta jalg küllaltki hoogsalt ning häälekalt laua all muusikataktis kaasa. Sellest pääsemiseks põgenesin õigepea hoone peale (jälle) ringi tiirutama. Põrkusin lifti siseneda üritades liftist väljuva Indrek Tarandiga ning ütlesin automaatselt pa-frantsuuskii: "Pardon!", selle asemel, et öelda pa-estonskii: "Vabandust!". Ints ei teagi nüüd, et ta põrkus liftis eestlasega, mitte iks-maalasega.

Tiirutamised tiirutatud, uudisteportaalid mitmeid kordi läbi kammitud, otsustasin hotelli minna. Asjalikel praktikantidel seisid ees veel mõned töötunnid, aga ma ei jaksanud enam tarka nägu teha ning läksin trammiga sõitma. Ostsin seekord igaks juhuks ka pileti, et ma ei peaks jälle süütut rumalat eurokraati mängima. Ekslesin toidupoodi otsides veidi ka vanalinna tänavatel ning viimaks, kiirnuudlid kotis rappumas, jalutasin vihmasajus hotelli. Lahutasin meelt internetis ringi hõljudes, BBC-d vaadates ning nuudleid süües. Tundsin, kuidas Pisikupoisid minusse pesa teha üritasid, aga otsustasin neist mitte välja teha.
__________________________________________

Neljapäeva (20.05.2010) hommikul pakkisime kõik oma asjad kenasti jälle kokku, viskasime kodinad autosse ning sõitsime parlamenti. Nagu ikka, siirdusin kabinetti väikse põikega kohvikusse võileiva ja kohvi järele. Nagu ikka, kammisin läbi kõik Eesti uudisteportaalid, kuulasin muusikat ning olin lill. Strasbourgi-nädala neljapäevad on õnneks sama lühikesed kui Brüsseli-nädala reeded. Kella 12 paiku põikasime luksemburglasega istungisaali. Turvamehed pidid infarkti saama, sest me ei näidanud oma töötõendit piisavalt selgesti - tüübid juba valmistusid kambakesi meid jalust jooksma. Turvamehed maha rahustatud, sisenesime saali parlamendiliikmete kurnavat tööd jälgima. Seal pidid "saalivalvurid" infarkti saama, sest blaa-bla-blaa ja blaa-blaa-blaaaa. Ma ei saanud midagi aru - prantsuse keeles rääkisid, noh - , aga luksemburglane vastas: "Blaa-blaa-blaaa!" ning saime kenasti laealusesse nurka peituda. Tegin ka paar pilti töistest parlamendiliikmetest (vt. pilti ülal-vasakul), aga selle peale pidi luksemburglane infarkti saama, sest ta kartis, et "saalivalvurid" saavad infarkti ning kutsuvad turvamehed omakorda infarkti saama. See oleks lõbus pidu olnud!

Tagasi Brüsselisse sõitsime põikega Saksamaale ja Luksemburgi. Saksamaal peatusime väikses-vaikses linnas nimega Zweibrücken, täpsemalt peatusime seal asuvas suu-uu-uures kaubandus"külas". Luksemburglane nimelt arvas, et ma tahaks sinna minna. Ma olen ikkagi ju Eestist pärit miljardär, kes ostab kokku kuhjade viisi erinevate brändide kalleimaid hooajarõivaid. Käisin luksemburglasel vaikselt sabas, kui ta Burberry mantlite ja Armani ülikondade peale ilastas ning lõpuks komplekti Adidase dressidega rahuldus.

Paremal: üks sõiduvaade mu jutu "illustratsiooniks".
















Poisi ostlemiskirg maha rahustatud, sõitsime tema Luksemburgi-koju, Olmi ning seejärel viis ta ema meid autoga Belgiasse, Arlóni, kus rongile istusime ning Brüsselisse sõitsime. Kella 22 paiku leidsin end taas räpastelt Brüsseli tänavatelt, 20 kilogrammi õla peal rippumas. Kodutee lihtsamaks muutmiseks olid belglased vahepeal ka ühe tänava üles kaevata otsustanud, nii et ma pendeldasin päris tükk aega erinevate sini-kollase-triibuliste piirete ja tarade vahel, et üht või teist ristmikku ületada. Labürint läbitud, suutsin koti tassimisest vaevatuna veel ka valele tänavale pöörata, nii et mingil hetkel mulle tundus, et ma ei jõuagi oma elamisse. Jõudsin, muidugi. Viskasin koti kohe toanurka ning asusin mugavamatesse rõivastesse ümber riietuma, kui märkasin, et mul oli üllatuskülaline - Palavikupoiss. Värisesime kahekesi üsna kiiresti voodisse teki alla ning üritasime teineteisest lahti saada. Või noh, tema võib-olla tahtnuks võimalikult kaua minust kinni hoida, aga mul olid igatahes teised soovid.

Kommentaare ei ole: