laupäev, 22. mai 2010

Bruxelles: 90.-91.päev

Laupäeva (15.05.2010) hommikul ärkasin varem kui harilikult - juba kell 11 sain voodist välja ning hakkasin tegutsema. Kõndisin kaubandustänavale läätse-vedeliku ning sukapükste jahile. Pärast edukat jahti haarasin McDonaldsist ka topsi kohvi ning uimerdasin "kodu"poodi söögitagavarasid täiendama. Kella 14-ks sammusin aga parlamendi esisel platsil asuvasse spordipubisse Fat Boy's, et vormelikvalifikatsiooni vaadata. Sain üllatuslikult tähelepanu pubi ühelt naisteenindajalt, kes ei suutnud ära imestada, miks ma, blond noor neiu, vormelit vaatan. Selgitasin. Kvalifikatsiooni lõppedes tegin ühe kiire McTrenni, pärast mida ma kenasti ning energiliselt oma elamises maandusin. Valmistusin aegamisi õhtuseks sünnipäevapeoks ning olin muidu lill. Umbes 21.30 paiku korjasin tänavailt üles oma suunas veidi kahelnud iirlase ning liikusime seejärel koos hollandlanna sünnipäevale.

Sünnipäeval oli lisaks harilikule praktikantide seltskonnale ka paar soomlast, rootslast ning hulk tundmatuid inimesi - ma ei jõudnud kõigiga lihtsalt tuttavaks saada. Keskendusin kahele Eestis käinud/lühikest aega elanud rootslasele. Rootslanna oli Tartus elades eesti keelt õppinud ja teadis kenasti, et eesti keeles on 14 käänet. Imeline! Mingil hetkel pärast grammatikaminuteid läksime sünnipäevalistega tantsupeole. Olin algselt kahtleval seisukohal - noh, et äkki läheks ära oma elamisse ja oleks vahelduseks (jälle) üliigav inimene -, aga millegi pärast otsustasin lõpuks ikkagi tantsupeo kasuks. Ja kui juba tantsupeo kasuks sai otsustatud, võtsin oma otsust ikka tõsiselt ning tantsisin 2 tundi järjest, nii et otsaesine märg. Tantsupeolt koju siirdudes oli tunne, nagu oleks tervele Brüsselile jooksuringi peale teinud. Muhe!
_______________________________________

Pühapäeval (16.05.2010) ärkasin kell 13.00 ning kell 14.00 olin kenasti triksis-traksis spordipubis Fat Boy's, sõin salatit ja vaatasin vormelietappi. Aeg-ajalt olin sunnitud vastama meessoost baariletinaabrite küsimustele, et kuidas nüüd see või too sinna või tänna juba sai, aga üldiselt sain sõitu küllaltki rahulikult jälgida. Pärast finišikohvi kõndisin serblanna poole temasse veidi pakkimismotivatsiooni süstima. Ja süstitud see sai - sel ajal kui mina oma elu esimest Türgi kohvi jõin, hakkas neiu viimaks oma üüratut riietehunnikut kohvritesse lappama. Kohv joodud, musitasime hüvastijätuks ning seejärel seadsin sammud oma elamisse - ka minul oli tarvis asju pakkida. Kahjuks küll mitte kojusõiduks, vaid Strasbourgi parlamendi plenaarsessioonile minekuks. Pärast pakkimist neelasin rutusti alla paki kiirnuudleid ning hakkasin vaikselt rongijaama suunas venima. Olin juba unustanud, mis tunne on 20 kilogrammist kotti enda õlal vedada. Mõtlesin, et ei jõuagi kohale. Tegelikkuses jõudsin muidugi - kell 19.55 istusin juba rongis ning nautisin mõnusat loksumisvaba kiirrongisõitu Arlóni poole.

Kaks tundi ning 22 minutit hiljem korjas luksemburglane mind Arlónis auto peale, sealt liikusime edasi Luksemburgi väikelinna Olmi. Haigutasin nagu krokodill ning läksin pea kohe voodisse, et seal avastada, et oi!, näed!, Unetus oli minuga ka Luksemburgi kaasa tulnud. Peksin patja ning üritasin Unetust ignoreerida. Kella 2-st 6-ni õnnestus ignoreerimine päris hästi, aga kell 6 suutis Unetus taas mu kaitsemüüridest läbi murda ning nii ma siis vahtisingi kella 8-ni valget lage ja päiksekollaseid seinu.

Kommentaare ei ole: