esmaspäev, 17. mai 2010

Bruxelles: 85.-87.päev

Kuna öö vastu esmaspäeva (10.05.2010) oli harjumus-päraselt unetu, olin ma hommikul jällegi ebaüllatuslikult väsinud ning lükkasin oma mobiilse äratuskella kohe esimese tilina peale julmalt paar tundi edasi. Kell 10 olin juba piisavalt elavas konditsioonis, et endalt tekk pealt heita ja parlamenti kõndida. Jõudsin seal kenasti värskemad uudised läbi lugeda ning siis lõunale minna. Pärast lõunat harisin end iseseisvalt edasi. Lugesin, lugesin, lugesin. Veidi enne tööpäeva lõppu läksime horvaatlannaga parlamendiesisele platsile nädalaalguse stressi maha raputama. Päris kaua raputasime. Hiljem koju kõndides nägin oma tuttavat Vana Perverti. Mõtlesin, et äkki eelmisel korral eksisin ning onule lihtsalt meeldib öösiti õues jalutada, aga ei - ka seekord kõndis ta mulle kenakesti järgi. Hea, et mu põlved oma 60-aastase-sündroomi põdema ei hakanud. Lidusin kui vilgas jänes kodu poole.
_____________________________________

Öö vastu teisipäeva (11.05.2010) ei erinenud sugugi ööst vastu esmaspäeva ning seetõttu ei erinenud teisipäeva hommik esmaspäeva hommikust. Roomasin vigisedes ja vingudes kell 11 teki alt välja ning uimerdasin parlamendi suunas. Viskasin üleriided kabinetti ning läksin lõunale, või noh, hommikusöögile. Pärast sööki haarasin kaasa turgutava kohvi ning asusin taas usinasti iseseisvalt targaks saama. Kui esmaspäeval harisin end peamiselt artiklite lugemise näol, siis teisipäeval keskendusin selle aasta Eurovisiooni-lugude kuulamisele. Kui Postimees Online sellist võimalust juba pakkus, siis miks mitte, eks? Enamik lugusid on muidugi õõvastavad, aga kui poleks sõklaid, poleks teri (võimalik, et mu "loogika" lonkab, aga longaku või mõlemat jalga, kui tahab). Triinu Kuningriigilt saab 12 punkti igatahes Leedu:



Teist kohta ehk 10 punkti Triinu Kuningriik välja ei anna. Kolmanda koha ehk 8 punkti saab Hispaania, aga seda peamiselt ilusate lokkide eest:

Ülejäänud lugude suhtes väga (positiivseid) emotsioone ei tekkinud. Meelde jäid kuidagi veel Türgi ja Iisrael, võimalik, et ka Poola.

Pärast eurovisioonivalusid ja -mõnusid kõndisin elamisse oma huumorisoont masseerima ning Unetuse kätt hoidma. Tundub, et talle nii meeldib mu juures - sugugi ei taha ära minna.
______________________________________

Kolmapäeva (12.05.2010) hommikul ma isegi ei pingutanud enam selle vara üles ärkamisega. No milleks? Parlamenti uimerdasin kella poole 12-ks. Avastasin, et keegi on mu klaviatuurilt kohviplekid maha nühkinud. No milleks? Nüüd ma pean jälle uuesti mökerdama hakkama. Päev ise midagi väga põnevat ei pakkunud. Korra jooksime iirlase ja luksemburglasega "kardinatrianglit" vaatama, aga no ikka ei saanud pihta, milleks seda kõike tehakse. Nimelt langetatakse mingil hetkel sildade-/korruste-vahelised kardinad, nii et meie kabineti aknast ei näe enam "peahoone" 0.korrusele, ning "ustega" sulgetakse majadevaheline läbipääs. Nägime aknast, et kardinaid hakatakse langetama, ning tuiskasime "peahoone" 3.korrusele kardinaid katsuma ja imetlema. Mitte midagi ei saanud aru. No milleks?

Otsustasin viimaks ka oma Lõuna-Aafrikas viibivale juhendajale teada anda, et mu elu"töö" on tehtud - saatsin talle enne päeva lõppu vastava e-kirja. Kodinad kokku ning elamisse; seal väike ümberriietumine. Kella 21 paiku kõndisin serblanna ja horvaatlanna hüvastijätupeole. Jõin jääteed ja krõbistasin pähkleid peale - üldse polnud peotuju. Õnneks oli peol palju rahvast, nii et saime hollandlannaga juba enne südaööd suuremate draamadeta oma kodude suunas sammuma hakata. Hollandlannal oli küll kõvasti lõbusam kojukõnd kui mul - kui minu saavutuseks jäi pudel jääteed, siis tema suutis enne lahkumist ära juua terve pudeli punast veini. Olin turvamees ja sirge joone hoidja.

Kommentaare ei ole: