kolmapäev, 12. mai 2010

Bruxelles: 81.-84.päev

Pärast 12 tundi kestnud katkematut und tegin neljapäeva (06.05.2010) hommikul silmad küllaltki reipalt lahti. Rõõmsalt ja rõõsalt kõmpisin parlamenti aega veetma. Ka neljapäev ei tundunud see õige päev oma "töö" valmimisest teatamiseks ning nii ma siis olingi lihtsalt ilus ja tegin arvutiekraani jõllitades tarka nägu. Võimalik, et just see targa näo tegemine oli liigne füüsiline pingutus tol päeval, sest umbes 17 paiku sain endale meelelahutusliku liigesevalu. Vanarahva kalendri järgi oli ometi ju leheristipäev, mitte põlvevalupäev. Kell 18 üritas põlv ikka veel endast liiga teravalt märku anda. Proovisin võimalikult valutult koju lennelda. Mõned osad erinevatest huumoriseriaalidest ning põlvevalu ei häirinud mind enam nii palju..
_______________________________________
Reedel (07.05.2010) ärkasin vahelduse mõttes varem kui harilikult. Kabinetti jõudsin juba 8.20 ning olin loomulikult esimene. Nautisin vaikust, lugesin uudiseid ja kuulasin muusikat. Kell 9.40 saime kokku mu iirlannast asendusemaga, et teha o.korruse kohvikus üks kiire hommikucappuccino. Iirlanna oli esmaspäevast tööl uues üksuses ning rõõmus, et ei pea enam iial mu juhendaja käest "töö"korraldusi saama. Pärast kohvihommikut lippasin praktikantide pool-aega-läbi-koosolekule. Nägime samu asjapulki, keda oma esimestel päevadel, kuulasime sama juttu ning avaldasime veidi ka arvamust. Sakslane tahtis näiteks privaatkabinetti, sest "teised praktikandid on liiga lärmakad ja sedasi ei saa ju normaalselt tööd teha".

Pärast tunnipikkust koosolekut veetsin veidi aega arvuti seltsis. Seejärel käisime kambakesi lõunal ning haarasime kohvikust nädala viimased eurokohvid. Kohvimeistritele on mu nägu juba pähe kulunud. Ma ei jõua suudki lahti teha, kui juba küsitakse: "Cappuccino à emporter?" Mul jääb üle vaid vastata: "Oui!" Pärast kohvitopsi tühjaks kummutamist jalutasime horvaatlannaga kaubandustänavale, aga kuna meil kummalgi väga midagi poest vaja ei olnud, lahknesime üsna ruttu eri suundades. Hüppasin läbi toidupoest ning seejärel kõmpisin oma elamist läikima nühkima. Toad puhtad ning pesud pestud, ärritasin oma huumorimeelt mõne komöödiaseriaaliga ning uinusin juba enne südaööd.
_______________________________________

Laupäeva (08.05.2010) hommikul tegin taas silmad lahti alles 12 tundi hiljem. Nautisin asjaolu, et elamine oli eelmisel õhtul juba puhtaks küüritud. Kell 14 alustasin uue treeningkavaga, mille nimetasin McTrenniks. Kava näeb ette kõndi 1,5 kilomeetri kaugusel asuvasse McDonaldsisse, kust tuleb osta kas McLatte või McCappuccino, misjärel tuleb kohvi nautides kõndida tagasi oma elamisse. Üks treeningkord võtab aega umbes 35 minutit, olenevalt McDonaldsis olevast järjekorrast ning teenindaja kiirusastmest. Kui on soov treeningtaset tõsta, võib kõndida ka 2,5 kilomeetri kaugusel asuvasse McDonaldsisse. Esimene treeningkord oli igatahes äärmiselt edukas. Ma isegi ei tundnud iha ühegi juustuburgeri vastu, olgugi, et juustuburgeri eest vaid 1 euro küsiti.

Kell 18 läksin teisele treeningkorrale. Valgusfoori taga seistes nägin silmanurgast kedagi mulle lähenemas. Järgmisel hetkel kõnetas mind moslemist nooremapoolne habemik prantsuse keeles: "Parlez-vouz français?". Vastasin kiiresti: "Non.", aga ju siis mu "non" kõlab juba nii ehtsalt, et Habe endiselt prantsuse keeles jätkas. Jätkasin siis inglise keeles ja ütlesin, et ai dõunt spiik frentš. See võttis Habeme veidi kohmetuma, aga ta lülitus ümber konarlikule inglise keelele ja küsis: "Can I invite you?" Mu kulmud kerkisid mõned millimeetrid kõrgemale ning küsisin: "Where?" Habe jätkas tõsise ning lootusrikka näoga: "To my house?" Ma hakkasin selle peale naerma, ütlesin: "Ei!" ning tänasin ristmikku ületades õnne, et valgusfoor mulle rohelist tuld näitas. Oh, sa vana! Eriti otsekohesed mehed, need moslemid..

Pärast teist treeningkorda lippasin külla bulgaarlasele, kelle juures iirlase ning horvaatlannaga ligi 5 tundi maast ja ilmast rääkisime. Jutud räägitud, kõndisin elamisse. Kell oli 2 öösel. Olin juba ületamas viimast suurt ristmikku oma elamise lähedal, kui märkasin üht kergelt kentsakat vanemat meest tänaval jalutamas. Ja mitte lihtsalt jalutamas... Nimelt otsustas ta, et jube hea on mind jälitama hakata. Välisust lahti keerates märkasin teda minust ligi 70 meetri kaugusel mulle imalalt naeratamas. Fuu!
_______________________________________

Pühapäeval (09.05.2010) otsustasin olla veel sportlikum ning kõndisin parlamendiesisel platsil asuvasse pubisse Fat Boy's vormelietappi vaatama. Kuna mu elamises televiisorit ei ole, oli too etapp minu selle vormelihooaja esimene. Kõhus võttis õõnsaks - nii hea oli vaadata! Eriti Michael Schumacherit! Peagi liitus minuga ka horvaatlanna. Paarkümmend ringi enne võidusõidu lõppu potsatas me kõrvale ports purjus briti poissmehi, kes oma liigse jutukuse ning vasakule mõtlemisega me vormelinaudingut segasid. Sõidu lõppedes jätsime noormehed nukralt õlut jooma ning lahkusime pubist. Horvaatlanna läks oma elamisse, mina võtsin ette ühe McTrenni. Kui spordipäev, siis ikka spordipäev! Kõndisin läbi linna oma tavapärasesse McDonaldsisse, haarasin sealt kaasa topsi kohvi ning jalutasin elupaika komöödiaseriaale vaatama.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Pisut off-topic, aga vaata seda linki:
http://www.digisilm.ee/loomad/amur/pesakaamera.html

Lihtsalt selleks, et nunnumeetrit testida ;)

Age

T. Turner ütles ...

Mu nunnumeeter töötab võimsalt. :D