pühapäev, 9. mai 2010

Bruxelles: 78.-80.päev

Seoses naabritüdruku meeldivate karjatustega esmaspäeva (03.05.2010) hommikule eelnenud ööl, olin ärgates üks suur poolsurnud kärbes. Suure vaevaga peksin end 09.15 paiku voodist välja. Mingi valemiga leidsin end ühel hetkel igatahes parlamendi suunas sammumas ning umbes 10.15 istusin porisedes toolile oma laua taga. Umbes kell 11, kohe pärast hommikust uudistelugemist, sai mu transkribeerimistuhin aga sisse üllatusliku hoo. Transkribeerisin nagu masin. Võimalik, et pikalt kestnud unetus oli (viimaks!) sisse lülitanud mingisuguse pärast ürgaega varjusurma vajunud transkribeerimissagara. Kui ma kell 18 parlamendist öhe hajusin, võisin töötundidele tagasi vaadates öelda, et produktiivsemat (transkribeerimis)päeva polnud mul siin veedetud aja jooksul olnudki. Tähistasin oma "saavutusi" pokaali punase veini ning lisaunetusega. Vedasin voodisse aja(leht)kirja "The Economist", mille lugemine aeg-ajalt unelaadset seisundit tekitab. Tookord oli ajakirjast rohkem kasu küll hoopis tapariistana. Mingi suuremat sorti 8-silmne arvas, et oleks jube tore poolsurnud kärbest meenutava eurokraadi üle jälle nalja visata. Hah, nali sinu kulul Ämmu! Mul oli "The Economist". Ajakiri rulli ja põmm! Nalja kui palju, eks, Ämmu!? Luuser selline...
_______________________________________

Teisipäeval (04.05.2010) olin endiselt kärbes ning endiselt poolsurnud. Koperdasin 9.30-ks siiski parlamenti ning jätkasin hoogsalt transkribeerimist. Hoogsusele aitas kaasa see, et kabinet oli väga suure osa päevast täiesti tühi. Mina, vaikus ja targad hääled mu kõrvaklappides. Tulemus? Kell 17.45 jäid targad hääled vait. Seminarisalvestis sai otsa! Mu "töö" sai tehtud! Tunne oli imeline. Peast jooksid korraga ning segamini läbi igasugu mõtted sellest, mida ma ülejäänud nädala "teen". Sest ega ma ju oma "töö" otsalõppemisest kohe juhendajale teada anda ei kavatsenud. Oo, rõõm! Ma lausa tantsisin oma elamise suunas. Haarasin möödaminnes "kodu"poest pool kilo maasikaid ning pudeli vahuveini ja tähistasin seda suurt "töö"võitu! Oo, rõõm! Oo, joovastus! Oo, jätkuv unetus...
_______________________________________

Kolmapäeva (05.05.2010) hommikul võisin ju väsinud olla, aga ma ei hoolinud sellest absoluutselt. Ma olin orjaikkest vaba! Ma olin vaba naine! Ees ootas päev täis meelelahutust ja rõõmu! Panin selga päikseliselt kollase seeliku, võõpasin küünedki kollaseks ning haarasin poest kaasa kollase mangosmuuti. (Küüned ja smuuti on vaadeldavad kõrvaloleval pildil. Kes tunneb vastupandamatut soovi pilt suuremaks klikkida, siis jah, mu klaviatuuril on kohviplekid.) Brüssel oli üleöö toredaks linnaks muutunud. Parlamentki tundus varasemast väiksem mull olevat. Lugesin "The Economisti", hoidsin pilku peal eestimaistel uudisteportaalidel, jõin kohvi ning kuulasin muusikat. Kummituslikud kirved olid mu pea kohalt kadunud. Tööpäev oli igati nauditav! Ning - nagu õhtul selgus - ka väga väsitav. Umbes kella 17-st alates haigutasin nagu loom. Mingi aja möödudes ei viitsinud ma enam kättki suu ette tõsta - mu käsi poleks mu üüratult pärani suud nii kui nii katta suutnud. Loivasin elamisse ning püüdsin Unepoisist mitte välja tehes veidi toimetada. Üsna varsti olin siiski sunnitud alla andma ning kella 20 paiku viskusingi Unepoissi emmates voodisse. Üks Libaämbliku-häire hiljem hõljusime Unepoisiga käest kinni hoides Unemaale.


Kommentaare ei ole: