laupäev, 8. mai 2010

Bruxelles: 76.-77.päev

Laupäeva (01.05.2010) hommikul olin küllaltki reibas ja tahtmist täis. Vähemalt esimesed 10 minutit. Siis tabas mind tahtejõulangus. Natuke nokitsesin koristada, aga kui mu ajukäärud Harpicu tualetigeelist pilve jäid, otsustasin hoopis linna peale laiama minna. Tõmbasin dressid jalga-selga, torkasin tasku(te)sse vaid ID-kaardi ning 10 eurot ja põrutasin kõndimaie. Esimesed 30 minutit olid täitsa toredad, aga siis peatas mind "perekond Moldovast", kellel "vaid 10 eurot kojusõidupileteist puudu oli". Mul vaid 10-eurone kupüür taskus oligi ning ma tahtsin väga-väga kindlasti-kindlasti millalgi oma matka lõppedes McDonaldsist kohvi osta. Kas anda 10 eurot "perekonnale Moldovast" või osta tops McLattet? Mida teeb kohvihoolik? Raputab nukralt pead, patsutab taskuid ning ütleb, et tuli tühjade kätega lihtsalt jalutama. Olnuks mul münte, ma oleks isegi andnud midagi, ausalt!

Jätkasin oma matka, tuisates mööda koledaid betoontänavaid. Kui betoontänavatest kõrini sai, muutsin suunda ning põikasin "Kuningaparki". Rohelised puud-põõsad, purskkaevud ning kamp endiselt Vapput tähistavaid soomlasi. Peagi olin kaubandustänaval. 1.mai puhul olid peaaegu kõik poed muidugi kinni. Minu üllatuseks oli avatud aga üks toidupood, kuhu suurest rõõmust sisse hüppasin. Sugugi mitte-üllatavalt oli lahti ka McDonalds - ostsin topsi kohvi ning võtsin päeva parimat hetke nautides suuna elamise poole. Ülejäänud päev-õhtu-öö möödus erinevate seriaalide ja interneti seltsis, sekka ka veidi söögipoolist, et eluolu väga üksluiseks ei jääks.
________________________________________

Pühapäev (02.05.2010) pidi kujunema vähemalt sama mitmekülgseks kui laupäev, aga esialgsed plaanid olla asjalik ja aktiivne eurokraat läksid vett vedama. Laiskus sai eurokraadist võitu ning eurokraat veetis enamuse päevast arvuti ees. Vaatasin filmi "Ülisuur mina" ("Supersize Me"), mis pani mu burgerisõltuvusgeeni natuke sügelema.



Et sügelust veel suuremaks ajada, vaatasin sinna otsa filmi "Toit AS" (?) ("Food, Inc.").



Pärast viimati nimetatut ei teadnud ma enam üldse, mida süüa ja mida mitte süüa. McDonaldsisse ei lähe enam (nii tihti), okei, aga lisaks sellele on Ameerikamaa kogu maailma toidutööstuse ikka nii metsa keeranud - see "Ameerikamaine toit" on ühel või teisel moel juba vägagi Euroopamaa uksest sisse murdnud. Vaevasin tükk aega pead, mida siis süüa, et "vältida Ameerikamaist". Kogu see ajutöö väsitas mu ära ning kell 23 vajus silm kenasti kinni. Jõudsin juba rõõmustada, et unetustsükkel on viimaks murtud, aga siis tuli koju vihane naabritüdruk, kes südaööl oma noormehele helistas ning tolle vägagi valjuhäälselt maha jättis. Tubli tüdruk, aga ma jäin seetõttu alles koos hommikuse linnulauluga magama.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Nii, lapsuke, "been there, done that" ehk millega võrdub unetus:
+ kohv
+ kofeiini- ja tauriinijoogid
+ stress ehk üldine rahulolematus olukorraga
+ vähe intiimset füüsilist tegevust
:)))
Mida teha, et probleemist üle saada - no ega mina ei pea ka sulle kõike puust ette tegema hakkama ;)

Age

Anonüümne ütles ...

Ahjaa - rämpstoit on ka seal nimekirjas!
Muuseas, "Supersize me" filmi nägemine aitas Otil burgerisõltuvusest üle saada.

A

T. Turner ütles ...

Age, ära puust ette tee, aga visanda mõni jooniski vähemalt. :D

Kusjuures, kofeiini- ja tauriinijookidest rääkides, ma pole juba üle nädala ühtegi tarbinud. Olen tervislikuma menüü peale üle läinud - smuutid ja (jää)teed. Kohvijoomisest ei ole küll loobunud, aga muud kahtlased joogid on menüüst väljas. Ja burgerisõltuvusele on ka pidur peale tõmmatud - olen viimasel neljal McDonaldsi külastusel piirdunud ainult kohviostuga. :) Filmil on tõesti silmiavav efekt! :)

Head emadepäeva! :)

Sinu lapsuke :D

Anonüümne ütles ...

Mis siin ikka puust ette teha - sa oled täiesti õigel teel :) Keep going!

Ja aitäh, tütreke :))

A