esmaspäev, 3. mai 2010

Bruxelles: 71.-73.päev

Esmaspäeva (26.04.2010) hommikul kummutasin endale sisse ühe Koletise, lootuses purgipõhjast transkribeerimis-motivatsiooni leida. Ei leidnud. Seetõttu keskendusin rohkem uudisteportaalidele ning Vaiko Epliku ja Kristjan Randalu esitusele 25.aprillil toimunud Jazzkaare kontserdilt.

"Ma tahan elada su aias - lausuda su okstele õisi võin siis.
Ma tahan elada su juures, kasta oma verega su huuled.
Laulda kevadel, talvel, sügisel.."



Kuulasin antud esitust lummatult üha uuesti ja uuesti ja uuesti - aeg muudkui lendas ja lendas ja lendas, mina muudkui joonistasin, unistasin, kihelesin. Vastu tahtmist rebisin end kell 15.00 tooli küljest lahti ning sisenesin juhendaja kabinetti. Juhendaja tahtis mu tulevikku arutada. Seniste kogemuste põhjal ma lootusi kõrgele polnud lennutanud ning õigesti tegin. Juhendajal olid täpselt samad ettepanekud, millistest juba varem rääkinud olime ning milliste hulgast Selle Õige valimisele ma pärast transkribeerimise lõpetamist keskenduda tahtsin. Ma kas valmistan ette mustand-kavandi tema teaduslikule artiklile migratsiooni teemal, hakkan tegelema globaalse veekriisi projektiga (mida iganes see ka ei tähenda) või mõtlen midagi kolmandat välja. Noogutasin ning ütlesin, et mõtlen selle peale. Enne tahan aga transkribeerimisega ühele poole saada - see on nagu mingi lehmakook mu laua all. Haiseb, noh. Pärast koosolekut unistasin veel paar tundi Vaiko ja Kristjani seltsis, transkribeerisin veidi ning hõljusin nähtamatult "kodu"poest läbipõigates elamisse. Proovisin vaadata filmi "Saatan kannab Pradat", aga kuskil 1/3-peal andsin (tolleks õhtuks) alla.


_______________________________________

Teisipäeva (27.04.2010) hommikul otsustasin taas "sissemagamise" kasuks. Magada on nii hea. Unenäod on enamasti emakeelsed ning leiavad sageli aset kodus ja kodus on ju hea. Praegu on kättesaadav ainult unekodu - võtan vähemalt sellest siis maksimumi. Tööl transkribeerisin, jõin Koletist ja kohvi ning olin endiselt Vaiko-Kristjani lummuses. Pärast tööd käisin aga jälle luksemburglase kätt hoidmas. Bayern ja Lyon mängisid taas, luksemburglane ei püsinud tooli peal paigal ning kõlasid tuttavad hädaldusnoodid: "Mul on halb eelaimdus! Mul on halb eelaimdus! Mul on kubemetäid!" Olgu, täisid ta ei maininud, aga muidu hädaldas küll. Minu õnneks Bayern võitis 3:0. Minu õnnetuseks tähendas see seda, et Bayern pääses finaali - see tähendab aga veel käehoidmist lähitulevikus.
_______________________________________

Kolmapäeva (28.04.2010) hommikul tundus "sissemagamine" taas väga hea idee, eriti kuna unetus minusse jälle pesa oli teinud. Kell 9.00 koputas mu aju sisekülgedele aga mingi India munapea Dr. Reddy, kelle arusaamatus inglise keeles olevat kõnet ma edasi transkribeerima pidin. Munapea silme ees ronisin voodist välja ning sammusin keha tõrkudes parlamendi suunas. India munapea piinas mind terve päev - ma lihtsalt ei saanud aru, mida ta rääkis. Ürita siis seda kirja panna. Isegi 2 (!) Koletist ei aidanud. Lisaks jäi ära mu päeva kõige oodatuim sündmus. Nimelt pidi kell 14.00 hakkama diskussioon Edward Lucasega Venemaa-teemadel. Seminariruumi ukse taga oodates aga selgus, et tegu on fantoomüritusega. Tõenäoliselt mingil hetkel oli mingisse paika ilmunud mingisugune teade ürituse ära jätmisest, aga minuni (ja veel umbes 10 inimeseni) see info paraku jõudnud ei olnud. Neetud! Tagasi tolle India munapea juurde..

Tööpäeva lõpus liikusime kabinetiga parlamendiesisele platsile kerget hüvastijätuõlut jooma - nimelt oli rootslasel viimane päev. Leidsime end kambakesi ühest pubist-baarist, kus me varem käinud ei olnud. Ootasime ja ootasime ja ootasime. Nägime ettekandjaid möödumas küll tühjade, küll alkoholiklaaside all lookas kandikutega, aga meie juurde nad kuidagi tulla ei tahtnud, olgugi, et lehvitasime ja hõikasime nõnda, kuis oskasime. Lõpuks otsustasime minna baari sisse ning sealt tellida. Noormees leti taga ütles, et teenindatakse ainult väljas. Lülitusin otsemaid režiimile Kuri Nõid ja ütlesin, et oleme juba pool tundi oodanud, ning marssisin baarist välja. Seejärel pöördus meie poole baari omanik, tahtes minu (mitte kogu laua!) tellimust võtta. Ma olin kurja-nõia-rolli aga väga sisse elanud ning oma tervisele mõeldes saatis omanik meie seltskonna juurde siiski ettekandja. Rõõm ei tulnud aga minu õuele, sest seda kokteili, mida ma tahtsin, nad väidetavalt liigse rahvarohkuse tõttu (naljakoht!) ei teinud. Ma olin siis Veel Kurjem Nõid ning ei tellinud üldse midagi. Umbes poole tunni pärast lahkusime baarist ning istusime hoopis tühjale muruplatsile. Aktiivsemad tõid poest krõpsu ja õlut ning hüvastijätuistumine sai viimaks alata. Murupealsed rõõmud välja arvata, oli kolmapäev ikka täiesti ebaõnnestunud üritus.

Kommentaare ei ole: