esmaspäev, 3. mai 2010

Bruxelles: 69.-70.päev

Laupäeva (24.04.2010) hommikul peksin end juba kell 8 üles, et oma ihu sobivasse konditsiooni vuntsida. Nimelt ootas ees randaminek. Pakkisin kokku vajalikud asjad, lippasin läbi "kodu"poest ning u. kell 10 leidsin end metroos jänest sõitmas - rongijaam asus lihtsalt kõndimatus kauguses. Mu jänkusaba värises natuke, aga kõrvad olid see-eest (vähemalt näiliselt) äärmiselt rahulikud. Kell 10.15 olin vajalikus jaamas ning aegamööda saabusid ka horvaatlanna, sakslane ning eelmisest õhtust veel kergelt ebakaines olekus olnud serblanna. Kohvihoolikud nagu me oleme, haarasime erinevatest müügikohtadest kaasa topsi kohvi. Peagi leidsime end aga rongist, mis meid tõka-tõka Klankenberge'i suunas sõidutas.

Klankenberge'is selgus, et Belgia on tegelikult ilus riik. Brüssel on lihtsalt üks suur kuivikuid täis müramull, aga ülejäänud Belgia on täis rohelust, mitte-kuivikuid ja imelisi looduslikke helisid. Tänavad olid puhtamad, inimesed boheemlaslikumad. Saime kõik korraga aru, kui rusuv Brüssel ning sealne õhustik tegelikult on. Rongijaamast Paradiisi viis sirge tänav, mille lõpus tuli teha viimane pingutus ning ronida üles mõningatest trepiastmetest. Seejärel - meri! Vesi ja liiv, tuul ja päike. Papud jalast, jalad laintesse. Vesi oli muidugi halvavalt jäine, aga see ei takistanud meid oma jäsemeid otsast külmutamast. Rätikud liivale, riided seljast. Mina olin muidugi kõige valgem inimene rannas, aga see polnud midagi ebatavalist. Ma olen ka suve lõpus alati kõige valgem inimene rannas.























Pärast 4-tunnist lapselikku lollitamist ning eurostressi maharaputamist pakkisime asjad kokku, haarasime kohalikust putkast kaasa mõned kohalikud burksid, veetsime viimased õndsad hetked rongijaama ees asuvas pargis, haarasime jaamakohvikust kaasa kohvitopsid ning alustasime tagasiteed Brüsselisse. Üldse ei tahtnud sellesse müramulli naasta. Seda enam, et õhtul vaatas mulle peeglist vastu punase nina ning valgete "päikeseprillidega" eurokraat. Kurjam!

_______________________________________

Pühapäeval (25.04.2010) valmistusin vaimselt eesootavaks euronädalaks ning olin muidu asjalik. Koristasin, pesin pesu, sotsialiseerusin. Õhtul lippasin serblanna juurde filmiõhtule. Kavas oli taas üks kõlbab-vaid-korra-vaadata-film - "Valentinipäev". Sõime filmi kõrvale külmutatud pitsasid ning olime muhedad. Samal ajal kui tüdrukud rääkisid ühes toas peeretamisest, rääkisid poisid kõrvaltoas "sisemistest kirgedest". Soorollide vahetumisele mõeldes, eks ole.


2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

muide mina harrastasin ka brüsselis jänkusõitmist. kuidagi hea ja turvaline linn selleks minu meelest, need kapsad nagunii ei saa aru kui ma laiutan käsi ning pasundan eesti keeles vastu: "a mis pilet? milleks mulle see?"

T. Turner ütles ...

See kätelaiutamine on alati mu aju tagatoas olnud kui väljapääsuvariant piletikontrollide eduka jänesepüügi puhul. Seni pole nad mind veel kinni püüdnud. Halb asi on aga see, et neil suvest uus metroosüsteem on - enne metroosse lihtsalt ei pääse, kui piletit aparaadist läbi ei lase.