neljapäev, 29. aprill 2010

Bruxelles: 67.-68.päev

Neljapäeva (22.04.2010) hommikul otsustasin taas "sissemagamise" kasuks. Lihtsalt niisama. Kui keegi veel aru ei ole saanud, siis mulle see eesmärgitu transkribeerimine kohe üldse ei istu. Aju nõuab iga päev üha rohkem ja rohkem midagi muud, midagi asjalikku, midagi... Seminarisalvestise lõppu aga ei paista ega paista ega paista ega paista... Neljapäeval see lõpp lähemale igatahes ei jõudnud, sest keskendusin rohkem kohvijoomisele. Lihtsalt niisama. Päeva eredaimaks hetkeks oli kõne kelleltki Mathieu'lt, kes tahab seminaril osalenutele tänukirju saata ning ootab mu transkribeeringut. Juhin tähelepanu sellele, et seminar toimus 15.märtsil. Tänukirjadega veel kauem ei taha venitada või? Võiks need ju siis 15.märtsil 2011.aastal saata - nagu väikse tähtpäeva puhul.

Tööpäeva lõppedes siirdusime - nagu ikka - parlamendiesisele platsile. Neljapäevane võrgu(s)tamine - kes võrgustab, kes võrgutab. Mehed enamasti tegelevad selle viimasega. Ei ole harv nähtus, kui leiad oma lauast järsku 2-3 võõrast meesterahvast, kes juttu puhuda tahavad. Nii ka tol korral. Lobisesime serblannaga maast ja ilmast, kui järsku istusid meie lauda 2 ei-ma-enam-mäleta-kust-pärit meest ning hakkasid small-talki ajama. Meie reaktsioon? Õlleklaasid põhjani ja minek!
________________________________________

Reede (23.04.2010) hommik oli täis üllatusi. Näiteks otsustas keegi kell 7.00 remonti tegema hakata. Kopsimisest ja saagimisest ja puurimisest mitte välja teha üritades proovisin edasi magada. See ei õnnestunud, mõistagi. Ometi ei kiirustanud ma teki alt väljumisega. Mingil hetkel sain siiski voodist püsti ning hakkasin aegamööda end töökonditsiooni sättima. Järgnes olukord, millise hiljem ristisin õppetunniks "Kuidas tappa ämblikut nagu eurokraat?".

Niisiis - kuidas tappa ämblikut nagu eurokraat? Kõige pealt - leia juhuslikult (!) parajas suuruses (!) ämblik. Mulle näiteks torkas ämblik silma hetkel, mil juukseid harjasin. Ämblik peab liigituma kategooriasse 'Kergelt hirmutav, aga mitte paanikasse ajav'. Minu puhul oli tegemist väikse, aga see-eest hüppava (!) ämblikuga. Pärast ämbliku märkamist silmitse seda veidi, et paremini hinnata ämbliku käitumist. Haara esimene kättejuhtuv ese (minu puhul nt juuksemaski purk), sihi ning löö mööda. Ole valmis - ämblik püüab põgeneda! Antud näite puhul põgenes ämblik peegli taha. Kratsi pead ning mõtle, kuidas ämblik peegli tagant kätte saada - sest sa ei saa ju seda sinna jumal-teab-mida tegema jätta. Kratsi veel pead ning haara juukselaki pudel. Pihusta juukselakki peegli taha. Ole valmis - ämblik püüab taas plehku panna! Antud näite puhul pudenes ämblik ülariiulilt alariiulile ning üritas pageda. Reageeri kiirelt! Pihusta ämblikule juukselakki, et ta paigale fikseerida. NB! Mida tugevam lakk, seda parem! Seejärel vali ese, millega sa talle kindlasti pihta saad. Sul on aega, mõtle hoolikalt. Märgates liikumist, pihusta veel lakki ning esimesel võimalusel - äsa talle! Tunne õrna kurbust oma sisimas värelemas, ent sisenda endale, et see kõik oli enesekaitse ning ise ta tuli sinu õuele kaklema. Palju õnne, nüüd oskad tappa ämblikut nagu eurokraat.

Parlamenti jõudes haarasin kohvikust kohvi ning automaadist võileiva. Võimalik, et transkribeerisin, võimalik, et ei transkribeerinud. Küll aga olin muhe. Ühel sakslasel oli viimane päev - kõik teised praktikandid olid seetõttu ärevust täis. Eriti naispraktikandid, sest too sakslane oli ikka mühakas, mis mühakas, pluss mölakas, šovinist ja egoist veel kauba peale. Kõigil oli hea meel tollest eneseimetlejast lahti saada. Viimaks ta läks! Õndsus ja Rahu saabusid viimaks meie kabinetti.

Pärast tööpäeva lõppu - kell 13.30 - istusime ühe parlamendi ees asuva pubi terrassile ning panime paika plaanid nädalavahetuseks. Õhtul - täpsemalt kell 22.00 - silkasin serblanna ning tema 3 belglasest sõbraga kohvi ja õlut jooma. Kell 1 tundsin, kuidas mu silmad kinni vajuvad, olgugi, et olin joonud kohvi. Jätsin noortega hüvasti, hüppasin läbi McDonaldsist, kust haarasin 2 topeltjuustuburgerit, ning silkasin tagasi elamisse. Sõin ära oma burgerid, tundsin, kuidas pekid paisuvad, ning läksin ära magama.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tõsiselt rääkides - kas keegi ka selgitas sulle, milleks see seminari teksti transkribeerimine ehk üks-ühele kusagile maha kirjutamine vajalik on? Kas oli lihtsalt nii epohhiloov asi, et lihtsast sisukokkuvõttest ei piisa ning igal räägitud sõnal oli väärtus?

Võib-olla ma lihtsalt ei tea, aga ma ei mäleta kuulnud olevat, et seda nii tehakse.. Või oli see su ülemuse salakaval plaan, kuidas praktikantidele mingitki tööd anda?

Age

Anonüümne ütles ...

Ja üks asi veel: sinu ämbliku-tapmise jutt on juba praegu absoluutne huumoriklassika :D :D

Age jälle

T. Turner ütles ...

Juhendaja tahab seminaril räägitu hiljem mingi raamatu(ke)sena avaldada. Selle asemel, et tellida professionaal (ning teha vajalik hange), on ju kergem praktikanti kasutada. Juhendaja pea on konstantselt totraid ideid täis, nii et keegi ei olnud eriti üllatunud, kui ta sellele mõttele tuli. Ma 100% üks-ühele ei transkribeeri ka, aga u. 95% küll.

Ülemus on mul lohe. Laisk lohe. Ta on oma mõtete ja eneseimetlemisega nii ametis, et tal nagu muudeks asjadeks väga aega ei jäägi. Aga sellest edaspidi(gi). :P